Tubane ümbermaailmareis kaheksa reisikaaslasega

Matk „Hieronymuse“ sarja raamatute seltsis liigitub vaimseks luksusreisiks – seda enam, et ekskursioonid ilukirjandusliku sõnaornamentika lätetele peavad mahutuma üha erksamalt vilkuvate piltide maailma.

JAN KAUS

Nagu teada, oli teoloog püha Hieronymus ka tõlkija. Temalt pärineb piibli ladinakeelne versioon vulgata, kusjuures vana testamendi vahendamisel olevat ta eelistanud algupärast, heebreakeelset versiooni, mitte kreekakeelset septuaginta’t. Seega oleks olnud ülimalt raske leida paremat isikut nimetamaks maailmakirjanduse klassika kvaliteetset eestindamist ja kommenteerimist praktiseerivat tõlkeprogrammi ja sarja, mille taga on Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioon.

Sissejuhatuseks põlveotsastatistikat. 2022. aasta oli „Hieronymuse“ programmi¹ seni viljakaim: sarjas avaldati mullu kaheksa ilukirjandusteost, sealhulgas kõige kaugemale ulatuv XI–XV sajandist, kõige uuem 1984. aastast. Kaheksast viis on ilmunud algselt XX sajandil (kolm sajandi esimesel poolel), üks XVIII sajandi lõpul. Sekka on sattunud ka kahest osast koosnev teos, mille esimene pool avaldati XIX sajandi eelõhtul, teine aga sama sajandi kahekümnendatel. Prantsuse ja inglise keeleruum on esindatud kahe tõlkega (viimase puhul nii inglise kui ka ameerika haruga), ülejäänud neli teost on eestindatud saksa, poola, pärsia ja sanskriti keelest.² Nii et viis autorit on pärit Euroopast, üksainus Ameerikast, kuna aga üks teostest on vormunud Vana-India kultuuriruumis, mistõttu puudub temaatiliselt seotud, legendi ja muinasjutu väljendusvahendeid koondaval jutukogul selge autorsus, on Aasiast pärit autorite arvu võimatu öelda.

Selletaolise ajaloolise ja geograafilise haarde taustal tekib küsimus, kas nimetatud raamatutel on ülepea midagi ühist. Vastus on jaatav, aga jaatus tõukub triviaalsest tõdemusest, et hea kirjandus on küll oma ajastu nägu, ent (taas)esitab ajastu keelelis-kultuuriliste koodide kaudu ajatuid, üldinimlikke küsimusi. Neid küsimusi pisut kirjeldangi.

Marcel Proust, Õitsvate neidude varjus. Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar, toimetanud Leena Tomasberg. Sarja kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2022. 622 lk.

Alustan Marcel Proustist, oma vanast lemmikust, kelle jõgiromaani „Kadunud aega otsimas“ teise osa „Õitsvate neidude varjus“ on eesti keelde tõlkinud väsimatu Anti Saar. Oma saatesõnas ütleb tõlkija põhjapanevalt, et sarja „Kadunud aega otsimas“ puhul on tegu „romaaniga, mis analüüsib end ise“ (lk 604). Sellele võimsale väitele järgneb Saare tagasihoidlik märkus, mille kohaselt püüab ta lisada Proustile „nii vähe kui võimalik“. Ometi järgneb lubadusele peaaegu kakskümmend lehekülge tihedat analüüsi. Sama dilemma ees olen minagi. Võiksin nõustuda, et jah, Proustile omane kadunud aja otsing on nõnda eneseküllane, et iga lisandus sellele on pisendus, iga sissevaade vaid väljalõige, iga üldistus jõuetu fookustamine, tuleks lihtsalt romaanile alluda ja sellega kaasa minna. Jõe voolujõust ei saa aimu, kui sellest klaasiga vett ammutada. Kui aga Prousti suurteose jõud seisneb eneseanalüüsis, siis kas pole loogiline, isegi paratamatu, kui analüüsi jõuga kaasaminev lugeja reageerib sellele omapoolse mõtestamiskatsega, sooviga analüüsi analüüsida?

Saar lõpetab oma järelsõna küsimusega Prousti kirjelduste eneseküllase otstarbetuse kohta: „Või vastavad needki mingile praktilisest kõrgemale eesmärgile?“ (lk 622). On raske küsimust eirata, kui see pealegi vastuseta jäetakse. Jaatav vastusevariant, mis mulle romaani „Õitsvate neidude varjus“ lugemise käigus pähe tuli, on lihtsakoeline: Proust kirjutab muutuvusest. Ta tahab muutuvuse kaardistada, visandada paika kõik muutuvuse elemendid ja nüansid. Selle peale saab muidugi kosta, et milline kirjanik siis muutuvusest ei kirjutaks. Iga vähegi tundlik inimene tajub ju muutuvuse jõudu, tõsiasja, et muutuvus on vahest ainus asi maailmas, mille eksistentsi tõsiasi ei muutu, mille konstantsus tekitab pidevaid pöördeid? Sellele saab omakorda vastata, et Proustile omane muutuvuskirjeldus ei sarnane ühegi teisega. Proustil on kasutada ja põimida kindlad muutuvust ilmestavad temaatilised fookused – ennekõike tahtmatud mälestused ja seltskond.

Ühelt poolt tahab Proust kirjeldada, kuidas kadunud aegade äkiliste meeleliste naasmiste, inimhinges „ootamatult turgatavatest mälestustest tingitud heitlikkuse“ (lk 192) kaudu ilmneb elamise kui muutuvuse diapasoon. Teiselt poolt aga püüab muutuvust katta seltskond, salong, mis laotab elu püsimatute süvahoovuste ette üle tuhandete lehekülgede ulatuva eesriide, aga sellestki kumab läbi rekvisiitide ja kostüümide kulumine, puudri pudenemine, parukate takkuminek. Suurim erinevus tahtmatute mälestuste ja seltskonna vahel seisneb muutuvuse suunas: mälestus paiskab mäletava inimese elu olemuslikule püsimatusele lähemale, seltskond, selle seisused ja rollid, aga pigem lahutavad inimesi sellest.

Tõsi, „Õitsvate neidude varjus“ fookustab veel ühele muutuvuse jõule: noore inimese meelelisele, irratsionaalselt tunglevale armastusele. Romaani minajutustaja kohtab rannal lõbusate neidude kampa ning armub neist vaat et igaühte, ent kõige olulisemaks saab talle Albertine Simonet’ nimeline neiu, kellega läheb lahti tõeline kassi-hiire mäng. Minajutustaja ei varjagi, kuidas neidude ilmumine ta ellu teda muudab, sest neiud ise on eas, mil kõik pidevalt uusi vorme omandab: „seetõttu me kogemegi noorte neidude juures seda värskust, mida pakub lakkamatult teisenevate vormide vaatemäng, muutlike vastasmõjude spektaakel, mis tuletab meelde seda looduse algelementide igavest taasloomist, mida me imetleme, vaadates merd“ (lk 546). Praeguse lugeja silmis võivad Prousti armastuse ja muu suhtluse pidevalt kuju muutva jõu kirjeldused ulatuda kohati borgeslike varjunditeni: „Täpsuse huvides peaksin ma endale võtma erineva nime iga korra kohta, mil ma edaspidi Albertine’ile mõtlesin; peale selle peaksin ma andma erineva nime igale Albertine’ile, kes mulle end ilmutas, mitte kunagi ühe ja samana ..“ (lk 591). Need kujumuutused tingivad muidugi armastuse (käest)libisevuse ning armastajate püsivad rahutused ja rahulolematused.³

Ühes kirjakohas pakub Proust otsesõnalise muutuvuse määratluse „inimene ei ole kunagi nagu sirge tee, vaid üllatab meid oma iseäralike ja mööda­pääsmatute loogetega, mida teised ei pruugi märgata, millest meil aga on raske läbi pääseda“ (lk 535).⁴

Olgu kohe täpsustatud, et muutuvuse looked ei mängi rolli ainult Marcel Prousti kirjutuses. „Hieronymuse“ sarja 2022. aasta teosenimistu teine prantsuskeelne autor, Proustist sadakond ja enamgi aastat varem kirjutanud Xavier de Maistre tõdeb „Öises retkes ümber oma toa“: „Oo, kui kurb on olla inimene, igavesti võimetu leidma midagi kindlat, millesse võiks kasvõi natuke kiinduda!“ (lk 83). Aga Maistre’ist pisut hiljem.

Stefan Żeromski, Õhus on kevadet. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2022. 318 lk.

Prousti kirjeldatud noore armastuse irratsionaalne jõud mängib suurt rolli ka poola XX sajandi romaanikunsti suurkuju Stefan Żeromski teoses „Õhus on kevadet“. Selles Hendrik Lindepuu tõlgitud loos lööb mäslema lausa armastuse nelinurk, mille keskmes romaani peategelane, noor ja rahutu Cezary Baryka. Temasse armub kolm kaunist neidu, Cezary ise neist vaid ühte, ent sellest on küll, et Żeromski saaks kirjeldada armastuse mõistust häiriva jõu avaldusi, sealhulgas ka armukadedust. Viimast nimetab autor „hulluse kuristikuks“ (lk 212), mille servale sattunult on Cezary ühel hetkel sunnitud meeleheitest ulguma. Ühe Wanda Okszyńska nimelise armunud neiu vastamata armastus väljendub selles, et tema mõistus „lakkas funktsioneerimast, seda kattis must udu“ (lk 177).

Armastuse mõistusülesuse kõrvale asetab Żeromski ühiskondliku irratsionaalsuse, täpsemalt revolutsiooni. Teose käivitab Cezary liitumine oktoobrirevolutsiooniga, sotsiaalse kataklüsmiga, mis pühib üle Bakuu linna ja selle elanikkonna, nõudes endale teiste hulgas Cezary vanemate elu. Żeromski näitab veenvalt, kuidas revolutsiooni (justkui) ratsionaalne ideaal – sotsiaalne õiglus – teostub irratsionaalses, kaootilises pöörises, kus üks ebaõiglus asendatakse teise, veelgi suurema ebaõiglusega. Selle kohta ütleb Cezary isa Seweryn tabavalt: „Tulutult püüavad väljapaistvad komissarid laibalehka peletada progressi parfüümidega“ (lk 87). Revolutsioon ei kaota ebaõiglust, vaid hoopis võimendab seda.⁵

Żeromski seob revolutsiooni ja vägivalla, viimasest saab esimese „saadik“, aga selgub, et vägivallaga võib põimuda ka armastus. Cesary allub armastuse asotsiaalsele tungile, nii et inimesed tema ümber – sealhulgas armastatu Laura – kannatavad nii hingeliselt kui ka füüsiliselt ning kui need kannatused ei puuduta otseselt tema võimalusi oma armastust teostada, jätavad need ta ükskõikseks. Vastamata armastus suunab Cesary aga revolutsiooni vägivaldsesse rüppe, ajab ta sotsiaalse idee teenistuses antisotsiaalselt ja ennast hävitavalt käituma. Seega seob Żeromski omavahel armastuse ja surma. Meenutagem, mida on kirjutanud Jaan Undusk, käsitledes armastuse ja surma seoseid A. H. Tammsaare loomingus: „igaüks, kes tahab ellu jääda, peab suutma armastusest üle olla“⁶ – „Õhus on kevadet“ mõjub selle väite kinnitusena.

Kui aga tulla korraks muutuvuse juurde tagasi, võib öelda, et Żeromski kirjeldatud maailmas ilmneb muutuvus peaasjalikult hävinguna: „Ta vaatas raamatuid, mõtles sellest, et kõik on ebakindel, korratu, mööduv, allub metsikule hävitamisele. Kus on isa raamatud, kus on kodu, kus on isa ja kus on ema? Tapetud kui koerad, mingi pärispatu pärast – aetud kraavi kui koerad!“ (lk 148). Revolutsioon ja armastus on mõlemad hävitav jõud, erinevused väljenduvad hävingu haardes ja suunas.

Thomas Bernhard, Metsaraiumine. Erutus. Saksa keelest tõlkinud Heli Mägar, toimetanud Külli Habicht. EKSA, 2022. 198 lk.

Võib öelda, et Żeromski hävingupoeetika mõjub üsna illusioonivabalt: inimesed ei oska õieti ei õiglust jalule seada ega ka armastada. Samalaadne illusioonitu vaateviis iseloomustab austria kirjaniku Thomas Bernhardi lühiromaani „Metsaraiumine“, mille minajutustaja põrutab Heli Mägari tõlkes otse: „Meie käsutuses on vaid ebaõiglus“ (lk 93).

Żeromski ja Bernhardi teoste ilmumise vahele jääb täpselt kuuskümmend aastat: esimene ilmus 1924, teine 1984. Osaliselt sellest tulenevad ehk ka erinevused illusioonitu vaateviisi väljendamisel. Bernhardi teostes võimendab jutustaja kriitilist, ajuti lausa misantroopilist hoiakut palavikuline, manav, voolav stiil, justkui vaimne kõhulahtisus. Heli Allik on nimetanud Bernhardi laadi tabavalt „viljakaks sõimuks“. Tõepoolest, paljudki minajutustaja mõtted sarnanevad sõimuga, ent romaan ei pruugi mõjuda sugugi eemaletõukavalt. Milles ilmneb sellise sõimu viljakus?

Esiteks võib vastata n-ö üldpsühholoogiliselt, väita, et meis kõigis on peidus kibedad mõtted ning samasuguste mõtete intensiivne lugemine võib aidata lahustada lugeja sappi.

Teiseks mängib Bernhardi mana juures olulist rolli selle dünaamilisus, vaatepunkti muutuvus. Bernhard tundub mulle nimelt olevat emotsionaalse paradoksaalsuse meister. Ta hakkab võimendama üht hoiakut, osutades korduvalt mõne inimese naeru- või jälestusväärsusele, ent põlastavate väidete seestunud kordamisest võib hakata kasvama välja midagi sootuks vastupidist. „Metsaraiumine“ on selles osas eriti filigraanne. Selgitan.

Teose tegevus leiab aset minajutustaja noorpõlvesõprade Auersbergerite kodus. Viimased on korraldanud „kunstilise õhtusöögi“, mille peakülaline on keegi Viini Burgtheateri näitleja, kel on parasjagu kanda Ekdahli roll Ibseni „Metspardis“. Minajutustaja istub toanurgas – üks tihemini korduvaid lause­osi romaanis on „mõtlesin tugitoolis istudes“ –, jälgib näitlejat ning jälestusväärset seltskonda. Ta ise leinab kunagi samasse seltskonda kuulunud, hiljuti enesetapu sooritanud Joana-nimelist naist. Romaani esimestel lehekülgedel liigitab minajutustaja Burgi näitleja „vaimuvaeste lõugajate“ (lk 19) hulka, tsipa hiljem nimetab teda „ennast täis teatraalseks lollpeaks“ (lk 80). Ent mingil hetkel selgub just tänu näitleja väljendatule romaani pealkiri: „Tuleb minna metsa, sügavale metsa, ütles Burgi näitleja, heita end täiesti metsa rüppe – see mõte on teda alati jälitanud –, olla vaid osa loodusest. Mets, põlismets, metsaraiumine, see mõte on mul alati olnud, ütles ta äkki ägedalt ..“ (lk 170).⁷ Just sõnade „mets, põlismets, metsaraiumine“ kordamisega muutub Burgi näitleja minajutustajale kui mitte sümpaatseks, siis igatahes sümpaatsemaks. Võimalik, et ta tunneb nendes sõnades ära talle endale omase igatsuse kõigest eemale tõmbuda, igatahes mõtleb ta korraga nii: „Lõpuks olin nii-öelda võlutud sellest inimesest, kes tükk aega oli olnud mulle vastumeelne; kes oma eemaletõukavuse ja ainuüksi oma edevusega oli mind ärritanud ning koguni vihale ajanud; ma polnudki enam vihane ega ärritunud, vaid võlutud“ (lk 173).

Sellised emotsionaalsed ümberpöörded pole Bernhardi loomingus juhuslikud. Austria, sealhulgas pealinn Viin, mida minajutustajad sõimavad igas Bernhardi teoses,⁸ mida olen lugema sattunud, osutub „Metsaraiumise“ viimasel leheküljel korraga „taas siiski parimaks Viiniks, minu parimaks Viiniks“ (lk 180). Pealispinnal liigub kõik algusest lõppu samas lainetuses, voogavas, hoogsas, ühtaegu metoodilises ja irratsionaalses stiilis, ent muutuvus ilmneb minajutustajat tabavates tundepööretes, mille põhjal saab üldistada, et ehk tuleb meile kõigile kasuks, kui suudame aeg-ajalt ennast oma lampkastist välja mõelda.

John Dos Passos, 1919. USA triloogia. II. Inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Ilme Rääk. Koolibri, 2022. 494 lk.

Revolutsiooni hävitavat jõudu on selgelt tajuda John Dos Passose 1932. aastal ilmunud romaanis, „USA triloogia“ teises osas „1919“, mille on eesti keelde vahendanud Olavi Teppan. Muu hulgas väljendub see voolava vere motiivina, näiteks siis, kui tsaariperekonna „segunenud veri ei katnud ainult hukkamisruumi põrandat, vaid jooksis ka ojadena mööda koridori“ (lk 263). Kõige selgemalt ajab romaanikoe fluktueerima Esimene maailmasõda.

Olen Dos Passose triloogia algusosa „42. laiuskraadi“ arvustuses väitnud, et teoses on kaks keskset teemat: raha (ja selle puudumine) ning üleüldine rahutus, mis ei lase millelgi paigal püsida ja mis muudab kõik suhted efemeerseks, ühendumine eeldab ühenduse katkestamist, paigalseis on võimatu.⁹ Sama motiiv määratleb ka Dos Passose triloogia teise osa. Põhiline seisund on liikumine, mida ajendab nälg uute kogemuste, uute suhete, uute kohtade järele. Sõda vaid võimendab ameeriklaste sisemist rahutust: „„See sõda, J. W., oli ikkagi kohutav,“ ütles Eveline. „Aga on hea aeg elamiseks. Midagi on lõpuks ometi teoksil““ (lk 326). Sõjaga kaasnev rahutus viib romaani kangelased seiklema Euroopasse, enamasti Prantsusmaale ja Itaaliasse, lugeja saab teada, et Rooma oli kuulsa ettevõtja J. P. Morgani lemmiklinn ning et Woodrow Wilson oli esimene president, kes „lahkus oma ametiajal Ameerika Ühendriikide territooriumilt“ (lk 253). Tegelased ihkavad merele, mere taha, sealt tagasi ja jälle sinna tagasi.

Dos Passose rahutusekirjelduste põhjal saab teha paar üldistust. Esiteks: romaani tegelaste rahutust ajendab pigem intuitsioon kui intellekt, nad on rohkem tegutsejad kui mõtlejad, irratsionaalsus ilmutab end romaani kesksetes tegelastes ikka ja jälle. Ajakirjandustudengit ja abiteenistuslast Anne Elizabeth Trenti peetakse „väheke hullumeelseks“ (lk 292). Kunstnikku ja Punases Ristis teenivat Eveline Hutchinsit nimetatakse „kohutavalt ettevaatamatuks“ (lk 333). Luuletaja, sõjaväes kapteni auastmeni jõudev Richard Ellsworth Savage on nõnda „kärsitu, et läks sõtta juba enne, kui tema kodumaa sinna jõudis“ (lk 363). Seega pole imestada, et mõnigi tegelane leiab oma irratsionaalsevõitu kärsituses – ja kärsituse tõttu – üsna ootamatu ja mitte ka eriliselt üleva lõpu.

Siit jõuan teise üldistuseni: Dos Passose tegelaste elus puudub suurejoonelisus. See tuleneb sama palju nende endi intuitiivsest rahutusest kui Euroopas möllavast sõjast: on loomulik, et relvakonfliktide tegelikkus ei paku midagi suurejoonelist, isegi kui kujutlused sõjast (ja Ameerika osalusest selles) või revolutsioonist seda teevad. Dos Passose hoidumine ülevusest tundub olevat programmiline. Isegi sõja lõpp ei kõla uhkelt: „sest mida kuradit sõda on läbi / vanaraud“ (lk 474).

Rahutus hoiab kõiki ja kõike liikumises, miski pole paigal, kõik suhted ja asetused on muutuses, aga ometi on kogu see rapsimine tulutu, miski ei saa selgemaks ega vormu paremaks. Inimesed vibreerivad muutuvuses, suuresti ise seda oma irratsionaalsusega luues, õigemini irratsionaalsusele alludes. Inimesed ületavad ookeane ja riigipiire, aga mitte iseennast.

Ja see ületamatus on universaalne, kordub ikka ja jälle. Juba mainitud Xavier de Maistre nimetab omaenda vaimu irratsionaalset poolt naljatlev-hellitlevalt „loomaks“, kes ähvardab pidevalt ratsionaalset elukorraldust: „Ja kui minu hing sel hetkel näiteks koosviibimist järsult ei lõpetaks, kui ta jätaks teisele aega silmitseda kauni roomlanna ümaraid ja graatsiaküllaseid vorme, siis kaotaks mõistus haledalt oma ülimuslikkuse“ (lk 39).¹⁰ Aga Maistre’ist pisut hiljem.

Jätkub järgmises Sirbis.

1 2019. aastast välja antud sarjas on ilmunud 25 tõlget.

2 Sarjas on praeguse seisuga esiotsas saksa keel viie, järgneb prantsuse keel nelja tõlkega.

3 Prousti-uurija Roger Shattuck on sidunud rahulolematuse ja rahutuse motiivi Michel de Montaigne’ilt laenatud mõistega erreur d’âme, mille võiks tõlkida „hingehäireks“. See viitab seisundile, „mis teeb meile eriti raskeks hinnata seda, mis meil on, ja suunab meid nägema mõistatuslikkust ja mõju selles, mis meile ei kuulu“. Vt Roger Shattuck, Proust’s Way: A Field Guide to In Search of Lost Time. W. W. Norton & Company, 2000, lk 238. Öeldu tundub kehtivat nii inimsuhete kui ka aja osas: ikka ihaldatakse kättesaamatut ja tüdinetakse käesolevast.

4 Ei saa mööda tähendusrikkast, osaliselt lausa sõnasõnalisest paralleelist, mis pärineb samuti XX sajandi maailmakirjanduse varasalvest. Boriss Pasternaki kangelase Juri Živago luuletuse „Hamlet“ viimane rida kõlab nii: „Elu pole üle välja sirge tee“. Vt Boriss Pasternak, Doktor Živago. Tlk Jüri Ojamaa, luuletused tlk Marie Under. Eesti Raamat, 1999, lk 513.

5 Meenub, kuidas teooriat ja praktikat vastandav motiiv annab tooni samuti „Hieronymuse“ sarjas ilmunud Gustave Flaubert’i sapises romaanis „Bouvard ja Pécuchet“, kus esimene nimetatuist küsib tabavalt: „Kas sina usud, et maailm .. mõne härra teooriate peale muutub?“. Gustave Flaubert, Bouvard ja Pécuchet. Tlk Andres Raudsepp. Ilmamaa, 2019, lk 186.

6 Jaan Undusk, Armastus ja sotsioloogia. Sissevaade Tammsaare omailma. Rmt: Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, 2016, lk 453.

7 Mulle meeldib, et „metsaraiumist“ saab lugeda kahetiselt: lasta kõlada liitlause esimesel osal sisseütlevas käändes, mis on mu arust Burgi näitleja öelduga suuremas kooskõlas kui iseenesest loogilisem omastav kääne.

8 Siinkohal üksainus näide: „Tegelikult on viinlased Euroopa räpaseimad inimesed ja on teaduslikult kindlaks tehtud, et viinlane kasutab vaid kord nädalas seepi, nagu on niisama teaduslikult kindlaks tehtud, et ta vahetab vaid kord nädalas aluspükse nagu särkigi kõige rohkem kaks korda nädalas, ja enamik viinlasi vahetab voodipesu ainult korra kuus, ütles Reger.“ Vt Thomas Bernhard, Vanad meistrid. Tlk Mati Sirkel. Varrak, 2013, lk 85.

9 Jan Kaus, Rahatus ja rahutus. – Sirp 16. IV 2021.

10 Mõistuse võitlus irratsionaalsusega on ajatu motiiv, mistõttu pole selle mõjuvaid sõnastusi ka „Hieronymuse“ sarja teistest teostest raske leida. Kas või „väärtussüsteemil pole mingit muud otstarvet, kui varjata ja vaos hoida kõike irratsionaalset, mida kannab maine empiiriline elu“. Vt Hermann Broch, Kuutõbised. Tlk Mati Sirkel. EKSA, 2019, lk 728.