Tuha(t)kunstnik – Jaan Kross Youtube’is

Krossi tegelased ei ilmu ajaloolavale, nad kasvavad sinna.

KAUR RIISMAA

Võib vist mõningase reservatsiooniga ja ettevaatlikult väita, et kirjanik on niivõrd kestlik, kuivõrd seda tema aja kommunikatsioonivahendid võimaldavad. Kindlasti oli esimesel eelkristlikul sajandil rohkem kirjanikke kui Cicero, aga enamikust ei tea me midagi, sest nende käsikirjad on kadunud ja säilinud pole ka kaasaegsete mälestusi. Kirjaniku suurus võib tema kestmisele hoopis karuteene teha: tema isik on nii iseenesestmõistetav, tekstid nii levinud, et keegi ei pea vajalikuks neid eriliselt säilitada ega esile tõsta. Ta kestab ju üle aegade! Ent võta näpust, aeg ei halasta.

Kui Youtube 2005. aastal loodi, sai sellest kiiresti muusikavideote platvorm, milleks seda ilmselt ka enim kasutatakse. Tänapäeval leiab Youtube’ist vastuse küll vist igale küsimusele: miks Lääne-Rooma langes?, kas maakera on lapik? ja kuidas vahetada lambipirni?. Sealt leiab hulgaliselt infot ka kirjanike kohta, dokumentaalfilme, raamatusoovitusi – oska ainult otsida. Ainus, keda Youtube’ist peaaegu ei leia, on Jaan Kross.

On kakskümmend minutit Krossi ja Masingu läbikäimise kohta,¹ David Vseviovi loeng „Timotheus von Bock ajaloos ja Jaan Krossi tõlgenduses“² ning üks mõnusalt sisukas saksakeelne dokfilm 1995. aastast: „Ein Schriftsteller aus Estland“ („Kirjanik Eestimaalt“).³ Peale selle filme, omajagu „Wikmani poisse“ ja „Kolme katku vahel“ ning ja Enn Nõu filmitud 30 sekundit 1960. aastate lõpust.⁴ Võrreldes näiteks Thomas Manni või ka Tõnu Õnnepaluga seda materjali peaaegu ei olegi, ja kindlasti ei piisa sellest noorele inimesele, kellele Youtube on üks esimesi info otsimise kohti.

Ei saa öelda, et Jaan Krossi looming noori ei kõneta. Ehkki näiliselt vanainimestekirjandus, pole ükski teine eesti autor niivõrd põhjalikult käsitlenud noorust. Me kohtume Krossi tegelasega näiteks mõni tund enne tegelase surma rongivagunis, ent siis võtab autor ette ja jutustab ära kogu tema eluloo. Krossi tegelased ei ilmu ajaloolavale, nad kasvavad sinna. Noor inimene seisab tänapäeval valikute ees – kas ka tegelikult, on iseasi, aga tunnetuslikult küll –, mis mõjutavad otseselt Maa ning inimkonna saatust. Üheksakümnendatel vaatasime filmis „Tabamata ilu“ („American Beauty“) tuules hõljuvat plastkotti, tänapäeval sümboliseerib plastkott vaevalt enam ilu, vastupidi – hävingut ja lämbumist. „Keisri hullu“ süžee haakub mitmes mõttes teismeliste Greta Thunbergi ja Malala Yousafzai tegevusega: kas öelda tõtt, kui see võib kaasa tuua vangistuse, surma?

Youtube’ist leiab huvitavaid noorte endi tehtud videoid. On lavakõneeksameid, on intervjuusid. Näiteks „Keisri hullu“ kohta on 2011. aastal ilmunud reklaamiklipina kokkuvõte mafioosode ja muidu paskaakidega ja see on äärmiselt lõbus vaatamine.⁵ Samuti leiab siit vahva video „Jaan Krossi vangla aastad“.⁶ See video on pildiseeria, kus autori klassivennad (?) pikutavad naril või illustreerivad muul moel „vangla-aastaid“. Tekst pildil resümeerib Krossi elu, näiteks „1951.–1954. aastal oli asumisel Krasnojarski Kraisi (sic!) vangilaagris“. Saame ka teada, et 1994. aastal kolis Kross Tallinna ja hakkas kirjanikuks. Eriti südantsoojendav on ühe portugali neiu vlogi, milles ta räägib oma lemmikraamatutest, sest ta on LOUCA por leitura („HULL kirjanduse järele“), ning muu hulgas jutustab „Keisri hullust“.⁷ Jääb ainult endalt küsida, miks, hoolimata sellest, et oleme tehnoloogilises arengus maailma esirinnas, portugallased meie klassikute kohta videopäevikuid peavad?

Võiks ju arvata, et Youtube on mingi noorte värk, kus tehakse lollusi, tõeline kirjandus ja teadus paiknevad ikka mujal. Kuid nõnda mõeldes pole me paremad mõnest XVI sajandi pastorist, kes leidis, et matsid ei peagi pühakirja ise lugema ega sellest aru saama.

Thomas Manni kohta leiab Youtube’ist mitu sisukat dokumentaalfilmi mitmes keeles, aga kui palju leiab neid Krossi kohta? Ma ei mõtlegi Youtube’is, vaid üleüldse. Peeter Simm on teinud 2004. aastal filmi „Söerikastaja“, seda saab rahvusraamatukogus VHSil kohapeal vaadata. Selle filmi miinustest on Mart Soidro juba kirjutanud, tema arvustuse viimane lause kõlab aga prohvetlikult: „Aga ma loodan südamest, et see ei olnud viimane film Jaan Krossist tema eluajal.“⁸ Eesti Filmi Andmebaasi põhjal oli see mitte ainult viimane, vaid ka ainukene film Jaan Krossist, mis Eestis on tehtud.⁹ Seega saab utreerides väita, et noored on teinud Krossi tutvustamiseks rohkem kui täiskasvanud.

Tuleva aasta veebruaris, mil tähistatakse Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva, korraldatakse põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele Krossi loomingu teemaline Youtube’i videokonkurss. Me võtame Jaan Krossi kui enesestmõistetavust: enamik meist on elanud temaga ühel ajal, mõni on käinud tema loenguteski. Kuid ühe rahva suurvaime tuleb pidevalt ümber tõlkida uute tehniliste lahenduste keelde, muidu nad kaovad, kuluvad nagu see VHS rahvusraamatukogus.

1 https://bit.ly/32R5bqp

2 https://bit.ly/2XmiNJ6

3 https://bit.ly/2rUdx3V

4 https://bit.ly/2qVEGCZ

5 https://bit.ly/2XqR0rc

6 https://bit.ly/2Qs5eGw

7 https://bit.ly/2ps9BGL

Mida vlogija arvab Krossi „Keisri hullu“ („O Louco do Czar“) ja Eesti kohta, loe edasi siit: https://viajandocompapeletinta.blogspot.com/2019/07/viajei-com-o-louco-do-czar-jaan-kross.html

8 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/kodulooline-film-rahvakirjanikust/

9 https://www.efis.ee/et/inimesed/id/1197