Tuha(t)kunstnik – Kross ja Hamburgi kaart

Igal ajaloost huvitatud kirjanikul tuleb ette hetki, mil faktimaterjalist jääb väheks.

KAUR RIISMAA

Neljateistkümneaastasena veebruarikuises palavikus esimest korda romaani „Kolme katku vahel“ lugedes ei võinud ma teada – ja millekski –, et Jaan Undusk just noil päevil Tartu ülikooli aulas konverentsil „Jaan Kross 80“ juubilari poole pöördub:

Sa oled ruumiline, seest sisukas, pealt mõhnjas või uurdeline. Sa armastad täidetud vormi ja Sulle meeldib asju peopõhjaga järele katsuda, vormi tublidus ergastab sind. Sa ei kirjuta pea kunagi niisama: „Ta istus voodile.“ Sa ei kirjuta ka, täpsustades: „Ta istus voodikattele.“ Sa ei kirjuta isegi: „Ta istus abieluvoodi nahksele kattele.“ Sa kirjutad enamasti vähemasti nõnda: „Ta istus juba kerge madratsialuse kriiksuga ja mõnest umbsemast sopist pisut koitama löönud abieluvoodi koeranahksele kattele.““1

Kross on autor, kes äratab usaldust, ükskõik kas seda usaldusäratust nimetada Unduski eeskujul „kodanlikuks“ kindluseks või mingil muul kombel. See, nagu Undusk veidi edasi ütleb, „täiendite ja täidluselembene … pidev tühikuteta vorm“, on mulle alati sümpaatne olnud, kuid kirjandusliku võttena olen ma Krossilt pihta pannud just tühikud. Ütleme paremini: usul rajanevad tühikud.

Kuulakem õige Krossi tegelasi. Professor Martens: „Aga üks teine mina … Või siiski just nimelt mina muidugi. Aga üks teine mina, ühe teise jõe ääres … Ega ma ei teagi õieti, kas Elbe või Alster või Bille või mis see seal Hamburgi Liivaväravasadama kohal õieti oli.“ Teisal: „Göttingeni luuleringlased kaasa arvatud. Boie, Hölty, krahvid Stolbergid ja kes.“2 Johann Köler: „… ja hiljuti Itaaliast ja Šveitsist ja kust kõik tagasi tulnud“. Ja edasigi, ikka Köler: „… kuidas kõigepealt kõik need Kaarli sakslastest pastorid, Bergwitzid ja Brasched ja kes …“3 Ullo Paeranna romaanist loeme: „Sealt muidugi Kaarli koguduse majja ehk SD-sse. Isand Miksoni või Viksi või kelle jõllis pilgu alla.“4

Eesti päritolu õigusteadlane Friedrich Fromhold von Martens (1845–1909), Jaan Krossi romaani „Professor Martensi ärasõit“ nimitegelane.

Wikimedia Commons

Kõiki niisuguseid loetelusid pole siin võimalik üles lugeda ja selleks pole ka mingisugust tarvidust. Neid esineb Krossil mitmete tegelaste monoloogides ja ikka kujul „a, b ja c ja kes nad seal kõik olid“. Vahel ka hooletumalt, möödaminevamalt, piirdudes lihtsalt mõne jne-ga („Niki, keisrinna, lapsed jne“5).

Antud võtte puhul ei ärata usaldust mitte eruditsioon, et tegelane teab täpselt, mis jõed Hamburgis voolavad, vaid see, mille puudumist monsieur Ledouté heitis ette Vipperile – üleolekuveendumus.6 Väga vipperlik oleks kõik Hamburgi kanalid ja jõed ükshaaval üles lugeda. Pole aga mingit põhjust, miks professor Martens oma Valga-rongi istmel peaks teadma või mäletama Liivaväravasadama juures voolava jõe nime. See pole antud hetkel oluline. Pealegi muutuks Krossi Martens otsemaid teistsuguseks inimeseks – või muutuks situatsioon rongis teistsuguseks –, kui tal selgelt meeles oleks, et tegemist on Norderelbega.

Oma olemuselt on selline võte pea gnostiline. Nagu Kurt Rudolph „Gnoosises“ kirjutab: „Gnostiku „teadmisele“ ei vastandu üksnes teadmatus, vaid ka usk, sest usk pole teadlik iseendast ning jääb pidama pindmisesse.“7 Usul pole tarvis kõigi Hamburgi kanalite ja jõgede nimesid, talle piisab sellest, et keegi teine neid teab, sest olemuselt on iga usk võitlus üksinduse vastu. Üks võimsamaid usulauseid ju lausa pakatab üleolekuveendumusest: usun, sest see on absurdne.8 Õigupoolest on Tertullianusel seal sõna ineptus, mis tähendab ka kohatust või rumalust. Mida rumalam on, seda rohkem usun.

Sellised „ineptilised“ ilmingud paistavad Krossi „täidetud vormis“ hästi silma. Kuna Krossi tegelased aga alati „kerge madratsialuse kriiksuga“ vooditele istuvad, siis ei mõju need tahtlikud lüngad rumalana. Ja pole mõtet hakata nende näidete najal konstrueerima mingisugust müstilis-filosoofilist teooriat usu ja teadmise kohta belletristlikus tekstis. Pigem võiks siinses kontekstis vaadelda seesuguse menetluse praktilist kasu. Igal ajaloost huvitatud kirjanikul tuleb ette hetki, mil faktilisest materjalist jääb väheks. On tiheda faktikoega kaetud peatükke ja teemasid, teisal puhub tuul igast lausest läbi. Sellistel puhkudel kulub usku äratav üleolek marjaks ära. Faktidega kaetud n-ö teaduslikud tekstiosad – „Pluss erakorralised komandeeringud muudel aegadel. Brüssel. Haag. Pariis. Berliin. Kopenhaagen. Genf. Rooma. Veneetsia“9 – võimaldavad mujal lugeja usu abil lünkadest otse calvinoliku kergusega üle hüpata.

Seepärast me ei saagi kunagi tekstist endast johtuvalt teada, kas „Professor Martensi ärasõidu“ kirjutamise ajal oli Krossil Hamburgi kaart laua- või riiulinukal käepärast võtta või mitte.

1 Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, 2016, lk 672.

2 Jaan Kross, Professor Martensi ärasõit. Eesti Raamat, 1984, lk 12, 22.

3 Jaan Kross, Kolmandad mäed. Kunst, 1975, lk 20, 52.

4 Jaan Kross, Paigallend. Virgela, 1998, lk 241.

5 Professor Martensi ärasõit, lk 22.

6 Jaan Kross, Väike Vipper. Kogutud teosed, 15. Virgela, 2014, lk 203.

7 Kurt Rudolph, Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu. Tlk Jaan Lahe, Jana Lahe ja Marju Lepajõe. TLÜ Kirjastus, 2014, lk 62.

8 Tertullianus, De Carne Christi. http://www.tertullian.org/articles/evans_carn/evans_carn_03latin.htm

Originaalis: „Et mortuus est Dei filius: prorsus credibile est, quia ineptum est. Et sepultus resurrexit: certum est, quia impossibile“ (18, 24–26).

9 Professor Martensi ärasõit, lk 84.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht