Tuha(t)kunstnik – Krossi καιρός

KAUR RIISMAA

Raamat vananeb: aeg läheb, keskkond muutub ning tekst saab teise tähenduse.

Hiljuti, kui esinesin ühes koolis ja ütlesin möödaminnes kaks sõna ka Jaan Krossi kohta, küsis üks kümnenda klassi tüdruk – mulle näis, et täiesti tagamõtteta –, miks pidid Krossi peategelased kõik eestlased olema. Esimese hooga olin kõikuma löödud, mis mõttes, et kuidas miks, mis seal aru saada on, noh, sellepärast, et okupatsioon ja … „Aga meil ei ole ju okupatsiooni enam,“ ütles ta hetk enne seda, kui sekkus vahetunnikell ning noored tõttasid oma füüsikat ja kirjandust õppima.

Ma ei loe Krossi loomingut samal põhjusel nagu minu vanemate ja nende isade-emade põlvkond. „Kross tuletas meile meelde, kes me oleme, ükskõik mis võimu ajal,“ ütles kunagi üks vahva kübaraga daam külaraamatukogus kaugel Lõuna-Eesti metsade vahel. Ja see on nende Kross. Mina sattusin Krossi lugema vist ainult seepärast, et „Wikmani poisid“ oli kohustuslik kirjandus. See romaan pole mulle kunagi õieti istunud, raske öelda, mispärast. Võib-olla seriaali tõttu: nii kui raamatuselga riiulis märkan, algab peas Grünbergi (sümpaatne) muusika, mida ma aga ei suudaks mitu päeva järjest kuulata. Ehk just muusika pärast võtsin lugeda pigem Krossi teised romaanid, sest ega autor ole süüdi helilooja sugestiivses kõlakeeles.

Olen tolle gümnasisti-neiu küsimuse peale mõelnud nüüd juba mitu nädalat. Praegused gümnasistid on sündinud sellel sajandil ja kõige keerulisem aeg nende elus on olnud ehk kümnendi­tagune majanduskriis (see mõjutas küll rohkem nende vanemaid). Suhestumine Krossi loominguga on identiteedi küsimus, identiteet on aga mälu küsimus, mis omakorda on keskkonna küsimus: keskkond meie ümber määrab ära selle, mida ning kuidas me mäletame. Minu loomingusse on sattunud nii liivlasi, venelasi, grusiine või päris segase rahvusega tegelasi ehk just põhjusel, et kasvasin üles väga sinimustvalgel ajal. Kuulun kerge reservatsiooniga sellesse põlvkonda, kellele „kartulikoorte söömine“ tähendab raskeid aegu, mitte gurmeetoitu. Seejuures erinen ma sammu võrra vanemast põlvkonnast, kuna eestlane on minu (ja paljude teiste minuvanuste) silmis lihtsalt keegi, kes siin elab ja eestlasena end defineerib. „Igaüks ikka ei ole eestlane, kes siia kuidagi tööle on tulnud!“ teatas too vahva kübaraga daam. Talle tähendavad ukrainlased ja venelased kui mitte just okupante, siis Moskvast (Brüsselist?) siia määratud võõrtööjõudu küll.

Too neiu oli küsides siiras. Kirjutasin talle, tuletasin seda küsimust meelde ning uurisin tasahilju, mida ta sellega päriselt mõtles. Ma ei tsiteeri, aga tema mõtlemise rada oli niisugune: Krossile on raske ligi pääseda, sest ta kirjutab kaugetest aegadest. Tema tegelased on erilise saatusega eestlased, aga praegustele noortele pole eestlane olemine mingi eristaatus. Krossi peategelane on eestlane, sest tema ise oli, ja niimoodi on lihtsam kirjutada. XVIII sajandi Rakveres elanud serblase hingeellu on palju raskem sisse elada. Ka see gümnasist kirjutab luuletusi, aga ta kirjutab samal alusel, nagu eeldab, et kirjutas Kross: minapildi, mitte rahvuse kaudu. Seetõttu tekitab temas kerget segadust eestluse rõhutamine Krossi romaanides.

Kairos Francesco Salviati freskol (1543–1545).

Wikimedia Commons

On selge, et raamatud vananevad: aeg läheb mööda, keskkond muutub ning tekst saab teise tähenduse. Eriti põnev on tähenduste muutumist märgata, elada selle muutumise sees. Paratamatult kerkib küsimus, kas mingi raamatu või autori lugemiseks on olemas „õige aeg“. Selline kairos (vanakreeka καιρός, õige aeg), nagu on Markusel: „… aeg on täis saanud …“.1 Hea kirjanduse puhul on alati õige aeg – me ütleme „see raamat on aegadeülene“ – ning mõistagi on igal seesugusel tekstil igas ajas oma koht ning tähendus. Võiks ju ka arvata, et mingis hetkes ja ruumis on teksti tähendus kõige lähemal sellele, mida autor on öelda tahtnud.

Jaan Undusk on arvanud, et Krossil polnudki rahvusest kui niisugusest sooja ega külma.2 Ta kirjutas enamuse oma elust Eestita ja oleks kirjutanud ka eestlasteta niimoodi, nagu kirjutas. Seda seepärast, et tema tegelased evivad ühiskondlikku osavust. Teine iseloomulikkus on juhus. Aeg on suur lavastaja, kuid Krossi tegelased suudavad aja käsku täites improviseerida, haarata juhusest ning selle mingil neile olulisel viisil ära kasutada. Mõnel puhul on selline improviseerimine rahvuslikus mõttes isegi kaheldava moraalse väärtusega, nagu Jannseni puhul. Teisal viskab aeg mingi detaili tegelase ellu ja see detail ei lange kivile, nagu juhtus Kreutzwaldiga jutustuses „Kahe kaotsiläinud paberi lugu“. Selle viimase võiks liigitada ka nii-ütelda krossiliku ajahuumori alla: noor Kreutzwald loeb ajalehest Võru kohta ja mõtleb: „Võru? … Võru … See on ju kuskil seal Liivimaal taga Tartu … Imelik, kui palju on maa peal tillukesi pesasid, mis pole midagi muud kui paljas nimi, sest eluilmas sa sinna ei satu ega saa teada, mis lõhn neil on …“3

Aga võib ju olla, et see Krossi kairos ongi justsama nüüd? Näiteks tolle gümnasisti ja tema põlvkonna puhul? Kross ei aja sõrgu vastu: kui tegelane pole just ise noor, siis enamik tema tegelasi mõtleb oma nooruse peale, kaalub tagantjärele omi valikuid. Nendega on kerge samastuda. Maailm pole Krossi tegelaste ümber hirmutavalt suur, vaid täpselt paras, et sirutada käsi välja ning haarata juhusest. Tänapäevagi noored elavad Austraalias ning teevad eesti keeles Youtube’i videoid aasia toidust ja Korea mobiiltelefonidest.

1 Markuse 1:15: „… Πεπλήρωται ὁ καιρὸς …“ / „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse.“

2 Jaan Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Ilmamaa, 2016, lk 676.

3 Jaan Kross, Klio silma all. Eesti Raamat, 1972, lk 120.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht