Tuha(t)kunstnik – Rakvere ja metafoor

Sõnad on inimesel nagu linnu turris suled või kassi küür: kes on sõnadega osavam, see pääseb riskist ise peksa saada.

KAUR RIISMAA

Krossi tegelased on aktuaalsed igal ajal, mõni vähem, teine rohkem. Olen ikka mõelnud, et kui Berend Falck aktuaalseks muutub, siis võib läheneda konservide varumise tarvidus. Pärast riigikogu valimisi on „Rakvere romaani“ teemad aga ühiskonnas niivõrd esil, et oleks patt sellest romaanist mitte juttu teha. Õieti mitte romaani teemadest – jätkem see lugejale avastada ning kõrvutada –, vaid metafoorist kui poliitilise või kirjandusliku teksti võttest.

Šoti mägilased lõid Krimmi sõjas tagasi Vene ratsaväe rünnaku. Robert Gibbi maal „Peenike punane joon“ (1881).

Wikimedia Commons

Alates märtsikuust on „punast joont“ kasutatud juba iivelduseni, ja nagu metafooride puhul tavaline, on selle päritolu hämar. Inglise keeleruumis tähendab „peenike punane joon“ erakordset vaprust: Krimmi sõjas lõid punaste mundritega šoti mägilased tagasi Vene ratsaväe rünnaku. Ühtlasi tähendab „punane joon“ nn punase joone kokkulepet (Red Line Agreement), mille sõlmisid naftakompaniid 1928. aastal Osmani impeeriumi nafta­välju jagades. Tookord olevat armeenia ärimees Calouste Gulbenkian märkinud kaardil punase joonega piirkonna, kus kompaniidel on ühesugused õigused. Kui mõni kompanii peaks naftat mujalt leidma, siis peab ta oma kasu jagama proportsionaalselt. Niisugune punane joon tähendab seega koostöö kokkulepet, mitte niivõrd „joont liival“, s.t „viimset piiri“. Ilmselt on punase joone kui viimse piiri tähendus tulnud Barack Obama 2012. aasta kõnest, milles ta nimetab keemiarelvi Süürias punaseks jooneks.1

On selle tähendusega kuidas on, metafoor võimaldab hägusust. „Punane joon“ on küll dramaatiline sõnastus, aga „punased jooned tõmmatakse kustuva tindiga“, nagu ütles John McCain Obama kõnet kommenteerides.2 Ka Eesti poliitikas on need jooned sõnades dramaatilised, väga mõjusad, kuid tegelikkuses hajuvad. Metafoor päästab ütleja vajadusest tegutseda, näiteks sõnastada selle, mis juhtub, kui joon ületatakse. Samamoodi vehivad poisid vastastikku rusikatega: „Ma löön sul sahtli tühjaks!“, kuigi eelistavad valusat konflikti vältida. Siin määrab see, kelle metafoor on mõjusam, kas „tühi sahtel“, „latern silma all“ või „Luuka õllepruulimine“. Sõnad on inimesel nagu linnu turris suled või kassi küür: kes on sõnadega osavam, see pääseb riskist ise peksa saada.

Kirjaniku päästab metafoor siis, kui peab kirjeldama midagi, mida pole võimalik kirjeldada või igal juhul on see ülemäära keeruline. XVIII sajandi Rakvere kohta pole kuigi palju visuaalset materjali näiteks gravüüridena, vähemalt Revaliga võrreldes. Kaartidelt paistab, et tegemist pole mürinal arenenud, oma piiridest välja kasvanud linnaga.3 Krossi mainitud seitse tänavat leiab nii Rootsi-aegselt kaardilt kui ka XIX sajandi keskpaiga kaardilt.4 Siiski on keeruline kirjeldada konkreetselt maju, tänavapilti, tuletada kõivulikult varjude järgi päikese seisu või kellaaega.

Kross lahendab selle küsimuse niimoodi, et peaaegu ei kirjeldagi Rakvere linna, mida ju ehk sellise pealkirjaga romaanilt oodataks. „Lossimäed (nagu punnis hiiglaseigemed) kippusid lõunast laiguti haljendama, aga olid põhjast, mõisa poolt küljest alles lumesooraga koos. Ja lossivaremete hall kivilaam tõusis nendelt taevasse nagu pool lõualuutäit purunenud hambaid.“5 Krossi Rakvere on siin nagu müüdiline ja müütiline monstrum, sajandeid pekstud, aga veel elujõuline, kuid märgakem, et täpselt samamoodi võiks kirjeldada tänapäeva Rakveret. See, mis antud kontekstis teeb Krossi Rakverest Berend Falcki XVIII sajandi Rakvere, on sõna „(lume)soor“, mis tähendab valget kattu suus. See saksa keelest tulnud ja peamiselt Põhja-Eestis kasutatav sõna annab niigi anatoomilisele kirjeldusele mõnusa arhailise kõla.

Muidugi ei piirdu Kross Rakveret kirjeldades ainult selle ühe lõiguga, mujalgi on tema linnakirjeldus üllatavalt tänapäevane. Kui Berend oma õpilastega tammikusse jalutama läheb, siis on „küngaste all lääne pool tasane rukkipõld, päratu lai nagu heleda vase karva järv“.6 Kas nüüd just „päratu lai“, igatahes rukkipõld asub samas kohas praegugi, küllap asus seal ka 1980ndatel. Samuti võib Berendiga koos vaadata linnale ja Tiesenhausenite mõisale: „… pöörasin Pika tänava magavate majade vahelt pahemale, läksin … lossimäe kagupoolt järsakust üles … ees paremal kirik, ees vasakul see nõndanimetatud linn, kural käel kolme terava fassaadiviiluga härrastemaja ning selja taga lossi­varemed“.7 Sealt Rakvere linna­kodaniku muuseumi tagant olen isegi üles roninud ja Berendiga samas paigas seisnud ning hommikuhalli linna silmitsenud.

Berendiga on kerge samastuda, sest jättes linna ülemäära detailselt kirjeldamata, mõtleme ja vaatame temaga koos. Mõni kirjeldatud maja võis ju olla roheline, miks mitte, Rosenmarkide maja, nagu tema asukohta on kirjeldatud, on praegu ka roheline.8 Selline linnakirjelduses pigem koonerdamine ei paistaks muidu silmagi, kui Berendi sõit krahv Sieversi juurde poleks mõnusalt paksu krossilikkusega kirjeldatud: iga kuusk ja kivi saab tema austuse osaliseks.9 Võiks isegi öelda, et kirjanik Kross pääseb academicus Krossi väheke tolmusest ajalootunnist.

Sama hämarus, mis poliitikas päästab konkreetsest sõnastusest, päästab kirjaniku detailse kirjeldamise tarvidusest. Mõne sõnaga muutub tänapäevane linn ajalooliseks. Olgu poliitikuga kuidas tahes, kirjanikule ei saa seda ette heita. Aga: „Eksimine mingis detailis, mis on valesti asetatud aega või sündmuste konteksti, on suurem patt kui fantaasia vabajooks tervete situatsioonide mahapanekul.“10 Sestap on mul suured kahtlused, kas Tiesenhauseni proua pitspüksid XVIII sajandil ikka said Rakvere kiriku tornis lehvida, linn nende ümber on igatahes üks XVIII sajandi linn küll.

1 https://bit.ly/2Ar62k2

2 https://wapo.st/2Ij3TfO

3 Vt linnaplaane näiteks Rahvusarhiivist: https://bit.ly/2JX36nX

4 https://bit.ly/2Mtgcve, https://bit.ly/2WTUe8R

5 Jaan Kross, Rakvere romaan. Eesti Raamat, 1982, lk 17.

6 Samas, lk 51.

7 Samas, lk 66.

8 Samas, lk 87.

9 Samas, vt pt 17.

10 Arvo Valton, Metamorfiline Kross. Rakvere raskused. UTKK, 2005, lk 131.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht