Tuha(t)kunstnik – Stiil ja viga

Hea kirjanduse puhul peidab stiil vead nagu Haapsalu salliga, lastes ainult vilksamisi osava lõime taga aimata maksaplekilist säärt.

KAUR RIISMAA

Vihmakassi kirjandusseminaridesse naksakamaid õppureid valides olen sattunud sageli kummalise paradoksi peale. Inimene, kelle paleuseks on näiteks Jaan Kross, James Joyce või Betti Alver, ei oska kirjutada lihtsamat kirjeldavat teksti mõningase dialoogiga. Ometi selgub vestlusest, et ta on nende teoseid kahtlemata lugenud: annab oma sõnadega tegevuse detailselt edasi, oskab võrrelda autori tegelaste motiive ja analüüsida ligikaudu tema keele­kasutuse ilmekamaid eripärasusi. Ses osas tipp-topp, aga õppinud pole oma lemmikutelt justnagu midagi.

Ühest küljest saab seda seletada kalduvusega imetlusobjekte idealiseerida, teisest küljest aga põneva asjaoluga – Krossid ei tee noviitside vigu. Sestap ongi neilt ka väga raske midagi õppida. Olen märganud muljetavaldavat arengut, kui kirjutame omaseks mõnd „Ajaloolise romaani“ sarja meelelahutajat.1 Candace Camp (nomen est omen) teeb neidsamu vigu, mida palju lugenud, ent kirjutamises alles algaja autor: tegelased on pinnapealsed, kirjeldused ei köida, stiil pole läbiv jne. Nii-öelda halba kirjandust on lihtsam oma ideaalidega kõrvutada kui ideaali ideaaliga ning noor autor hakkab kebja galopiga arenema.

Seda põnevam on lugeda näiteks Krossi romaani „Kolme katku vahel“ ja avastada, et tõepoolest errare humanum est. Hea kirjanduse puhul peidab stiil vead nagu Haapsalu salliga, lastes ainult vilksamisi osava lõime taga aimata maksaplekilist säärt. Krossi keel on täidlane, „Kolme katku“ puhul täidetud keelenditega, mida tänapäeval üldiselt (kahjuks?) ei kasutata. Ühe seesuguse veidi unarusse jäänud väljendi leiame I osa kaheksandast peatükist.

Selles peatükis kohtume isand Christopher von Monnikhuseniga, kellel „oli nii suur, viltune ja õhuke nina, et Pallule tuli mõte: „kui Issand härra Monnikhuseni oli savist valmis teinud, tõukas ta teda vist kogemata, ja kuna härra alles kuivamata oli ja kukkudes lömmi oleks läinud, haaras Issand tal ehmatusega sealt kinni, kuhu käsi parasjagu juhtus, ja litsuski ta nina niisuguseks, nagu see oli“.2 Ninad on „Kolmes katkus“ olulised, sest olemuslikult, romaani peateemana topib peategelane oma nina asjadesse, mis temasse ei puutu. Kõiki ninajuhtumeid pole mõtet üles lugeda, ent tavaliselt on piirdutud paari iseloomustava sõnaga: ninad on nööbid, peidetud salli sisse, tatised või ühel puhul ka kajaka noka moodi. Seda enam torkab silma Monnikhuseni nina, mille kirjeldamisele pühendab Kross kolmandiku lehekülge. Kuulame teda edasi: „Aga ümber ei kukkunud härra Monnikhusen ei seekord ega hiljem – oli tal kui palju tahes õlut, reinveini või klaretti sees. Ka kõhtu ei paistnud talle sellest kuigivõrd ette kasvavat. Ja mingi harituse hõng – mis teda küll nagu veelgi kõrgimaks tegi, vastupidi nii mõnelegi, kes haridusest nagu lahedamaks muutusid –, mingi harituse keeleteravuse ja ladina sententside hõng jäi talle ka siis külge, kui tema Nissi kiriku torn juba kenakesti kumendas.“ Tsiteerin siin nii pikalt, et lugeja ise näeks: Krossi stiil on väga ühtlane, lustlik, Monnikhusen on mõnuga kirjeldatud.

Nissi kirik Riisiperes Harjumaal.

Aga siis see Nissi kiriku torn! Oleks andestamatu, kui mõni tegelane oma repliigis võrdleks Monnikhuseni nina Nissi kirikuga, aga ka jutustavas tekstis torkab see kohe silma. Nissi kirik valmis David Grimmi projekti järgi ehitatuna 1873. aastal.3 Kasutada muidu küllalt levinud ninavõrdlust4 XVI sajandi kontekstis on seetõttu vähemalt fraseoloogiaviga, kui mitte anakronism. Võiks ju pareerida, et tõepoolest, tegemist pole repliigiga ja jutustaja on vähem või enam Kross ise, aga Krossile on iseloomulik, et jutustaja ning tegelase hääl on segunenud. Ka antud puhul algab kirjeldus sellest, et „Pallul tuli mõte“, kuid peagi tema mõte lõpeb ning tähelepanelik lugeja märkab, et edasi kirjeldab Kross, aga teksti stiil märgatavalt ei muutu. Süvenedes peame tõdema: kuidas võis Pall esimest korda Monnikhuseniga kohtudes teha üldistuse, et Monnikhusenile harituse hõng ka vintispäi alles jäi? Jah, viide Nissi kiriku tornile peab tulema Krossilt.

Tõlgetes on Nissi kirikust enamasti loobutud, nina on quite red from drink5 või on paras jurakas ning läheb märgatavalt punaseks (die scheve kokkerd al flink rood aan te lopen6). Poola keeles on Monnikhuseni nina przeznaczony dla dwóch, lecz darowany jednemu7 ehk mõeldud kahele, kuid antud siiski ühele inimesele. Võib-olla mõnevõrra ootamatult on soome keeles nina ikka kui Nissi kiriku torn.8 Ehk seepärast, et kui eestlastel on üks Nissi, siis soomlastel vähemalt kolm ja mõnes võib ju ka Monnikhuseni nina moodi kirik asuda? Miks mitte. Puhtgeograafiliselt on Monnikhuseni nina soomlasele lähemal kui inglise idioomide pärmil sirgunud noorele eestlasele.

Aga fraseologisme on hea tunda. Muidu võib juhtuda nagu ühe eesti ärimehega, kes kinnitas, et ta ei ole kaamel. Lisas aga juurde: „… las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.“

1 Ajaloolise romaaniga selle üllas tähenduses pole antud sarjal vähematki pistmist.

2 Kolme katku vahel. I. Virgela, 1997, lk 210.

3 David Grimm oli XIX sajandi neobütsantslik arhitekt, kelle stiili iseloomustatakse sageli kõrgusse püüdlevana.

4 Näiteks „nina kui Nissi kiriku torn, silmad kui vaese mehe silgukarbid, suu kui suti sitaauk“. Vt lisa http://www.folklore.ee/justkui/andmebaas.php

5 The Ropewalker. Between three plagues. I. Tlk Merike Beecher-Lepasaar, McLehose Press, 2016, lk 302.

6 Tussen drie plagen. Tlk Frans van Nes, Jesse Niemeijer. Prometheus, 2018, lk 256.

7 Trzy bicze czarnej śmierci. Tlk Wiesława Karaczewska. Państwowy Instytut Wydawniczy, 1979, lk 203.

8 Uppiniskaisuuden kronikka. Tlk Kaisu Lahikainen, Jouko Vanhanen. Juva, 2003, lk 198-199.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht