Tühjade taskutega avastamas maailma ja iseennast

Kristino Ravi romaanis põimuvad reisimälestused kunstnikutöö ja lapse kasvatamise ühildamise keerukuse kirjeldustega.

SILVIA URGAS

Üritades Kristino Ravi (Lumi Kristin Vihterpali kunstnikunimi) debüüt­romaani „Tajude kujur“ kuidagi kokku võtta, põrkun pidevalt sõnaga „vaesus“. Sest millest muust see raamat siis räägib? Ühe noore naise kujunemisest inimeseks, kunstnikuks ja emaks? Mõistagi. Noore inimese täiskasvanuks saamise lugu varjutab aga pidevalt mina­jutustaja võitlus materiaalsete võimaluste puudumisega. Mitte et Rav raha või selle puudumist otsesõnu mainiks. „Tajude kujuris“ kirjeldatud seikadesse lihtsalt ei satu inimene, kes elab muretut ja kõigi mugavustega elu.

2023. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Margus Karu sihtasutuse eripreemia pälvinud teos algab mõnes mõttes eikusagilt. Peategelane matkab Islandil mägedes, kui teda tabab äkitselt – justkui Proust maitseks Madeleine’i küpsist – mälestus oma lapsepõlvest ja vanaemast. Sealt edasi hüppab tegevus minajutustaja ülikooliaega, täpsemalt Rotterdamis veedetud vahetussemestrisse. Hollandis on kurikuulsalt keeruline leida üüripinda, eriti siis, kui ei ole raha. Peategelane maandub koos oma lätlannast koolikaaslasega korterisse, mida neile üürib Suriname päritolu mees, kes tassib noored naised endaga sambat tantsima ja lõpuks purjus peaga neid noaga viskab, jättes nad ilma tagatisrahast. Edasi läheb seis aina hullemaks: unistuse osta korralikud kunstivahendid võib unustada, uus üürikorter asub koolist veelgi kaugemal ning endisest rekajuhist joodik, kes seda välja üürib, ei ole parem kui Suriname jõhkard. Üldse juhtuvad minategelasega täbarad lood sageli siis, kui võõras mees enda järel korteriukse sulgeb. Just vägivaldsed vahejuhtumid kinnisvaraturul tõukavad aga peategelase õigele teele ning ta avastab oma elu mõtte tegevuskunstis: kui üürileandja tagatisraha tagasi ei maksa, võib vähemalt ta kodu ees jänesekostüümis hüpata.

Kohati meenutavad Kristino Ravi reisijutud Friedebert Tuglase kannatusi, ehkki Tuglas tiiraste meeste eest põgenema ei pidanud (või vähemalt ei ole seda oma teostes tunnistanud). Möödunud on küll sada aastat, aga Ravi seiklused ei lähe sugugi paremini kui Tuglasel ja teistel eelmise sajandi alguse reisisellidest eesti intelligentidel. Ikka tuleb mõnes Euroopa suurlinnas rahapuuduse tõttu ööbida lageda taeva all, liikuda ühest kohast teise hääletades, põgeneda eluohtlikest olukordadest ning lohutada end sellega, et paljud reisil kohatud inimesed on veel vaesemad ja haigemad. Tuglas kirjutab „Esimeses välisreisis“, et müüs toidu ostmiseks maha Ants Laikmaa sukad, kuid kui kõht uuesti tühjaks läks, ei saanud ta oma riideid müüa, sest need olid liiga nigelad, et keegi neid üleüldse ostaks. Ravi „Tajude kujuris“ leiavad reisikaaslased, kel puudub Pariisis kindel peatuspaik, prügihunnikust lastekäru ja laovad sellesse oma kompsud, et neid kergem ringi vedada oleks. Magamatusest väsinud peaga unustavad rändajad, kumb käru edasi veeretama pidi. Nii jäävad nad ilma kõigist oma asjadest ja rahast. Vähemalt passid olid neil rinnahoidja vahel – alati võib hullemini minna.

Igaüks, kes on vabakutselise loov­isiku karjäärist vähegi unistanud või seda proovida julgenud, teab: ei ole tegu kerge elukutsega. Ravi minategelane lööb vahepeal koos vanaemaga Tartus aega surnuks ning õpib päris ameti leidmise surve tõttu pedagoogikat, kuni avastab võimaluse sõita Indiasse kunsti­residentuuri. Indias võivad noore naisega, kes otsib öömaja Couchsurfingu ning muude tasuta võimaluste kaudu, juhtuda karmid lood – hoiatav õppematerjal igale tüdrukule, kes omal käel ja tühjade taskutega sinna kanti reisida plaanib.

Laikmaa kõndis küll jala Riiast Düsseldorfi, kuid Tuglase sõnul küll mitte rahapuudusel, vaid eneseületuseks. Hilisematelgi reisidel lootis Laikmaa ikka, et homme-ülehomme saabub kusagilt raha, mis lubab teekonda mugavamalt jätkata. Seevastu Rav ei lase raha puudumisel pidurdada enda kasvamist inimesena. „Miks saatust torkida? Mida pöidlaküüdi või seljakotiga rändamine annab? [—] Teel olemise magus vabadus oli avatud maailmast pärit vanderselli privileeg. Ma sain ja võisin minna – see ei olnud sugugi enesestmõistetav“ (lk 147). Jutustaja kardab, et kui ta oma kahekümnendates eluaastates ringi ei liiguks ning rahapuuduse tõttu koju jääks, nürineksid ta aeg ja meeled ning ta päevad ja mõtted muutuksid monokroomseks. Ta eelistab pigem ohtlikku olukorda ega jää turvaliselt koju. Sama suhtumise kannab ta üle ka oma loomingule, näiteks paneb ta ühes performance’is proovile oma võime juua 24 tundi järjest vett. Mitte just eriti üllatuslikult ei mõju see tema tervisele hästi, aga see on osa kunstnikuna kasvamisest, mis seal ikka.

Peale reisimälestuste meenuvad minajutustajale Islandil mägedes ronides veel seigad emaks saamisest ja sünnitusjärgsest depressioonist, samuti lapse kõrvalt kunstitegemisest. Mida raamatu lõpu poole, seda napimad on need kirjeldused, eriti võrreldes teose esimese poole Hollandi ja India lugudega. Raamatus viidatud märkmikku tehtud ülestähendused ongi ilmselt olnud teatud perioodil napimad. Kuna teksti autofiktiivseid elemente on võimatu eirata, jääb mulje, et tegu võib olla seda sorti teosega, kuhu on hõlmatud kõik elus ette tulnud tähtsamad sündmused ja huvitavamad kohtumised. Niisugune kõikenägija pilk – inimene vaataks justkui mäe otsast alla ning näeks enda ees laotumas kogu oma elu – teeb lugemise veidi kohmakaks. Raamat on kirjutatud vanema ja targema inimese mälestustena lähiminevikku jäänud eneseotsingutest, aga tekst hakkab elama ikkagi olevikuvormis, sest peategelase käigud ja kõhklused on õigupoolest sümpaatsed. Tuleb siiski möönda, et kui lugeja mängiks joomismängu, mille ainus reegel on sõna „tegevuskunst“ tekstis kohates juua pits viina, vajuks ta üpris lääbakile. Kohati meenutab „Tajude kujur“ rohkem kunstnikumanifesti kui ilukirjandust, aga kui enesefiktsiooni kirjutab kunstnik, siis kas teisiti on üldse võimalik? Kõik need, kes elavad oma südamehääle järgi või vähemalt tahaksid seda teha, leiavad Ravi sõnadest igatahes küllaldaselt äratundmisrõõmu.

„Tajude kujuris“ kirjeldatud reisiseikade võimalikkus on vähemalt osaliselt jäänud minevikku – hääletajaid on maanteeservades praegu märksa vähem kui 15 aastat tagasi ning Couchsurfingu veebilehel pakutud tasuta diivanitest on saanud Airbnb. See muidugi ei tähenda, et tühjade taskutega noored laia maailma iseennast üha otsima ei lähe. Kui aga reisil iseendaks on saadud ja oma koht elus leitud, siis mida sellega peale hakata? „Kas vabakutseline kunstnik olemine on töö?“ pärib „Tajude kujuri“ peategelaselt ta vanaema. „Ja kas sellest saab siis ära elada?“ (lk 304). Vastused jäävad Ravil veel õhku, vormuma järgmiste performance’ite ja raamatute materjaliks.