„Tuleb sellega leppida, et tegelikult on ikkagi päris hea“

Tõnu Õnnepalu loengute puhul teeb tänulikuks võimalus mõtelda surmast – see tähendab, et elust.

Pille-Riin Purje

Alguse saab see lugu 21. juunil 2024. Ma lesin rannas ja loen. Spontaanselt saadan Jaan Tootsenile, „Ööülikooli“ toimetajale, pildi raamatust, mida loen: Tõnu Õnnepalu „Siinpool vaikust“, kaanefotol meri ja taevas. Lisaks „Ööülikooli“ raamatusarja logo: mõnus kuldne Ö-täht, mil täpid, õigemini ringid, nii ülal kui ka all. Mu rannafotol, rohukõrte vahel, paistab „Ö“ sinine nagu meri. Lisan sõnumi, kell 14.16: „Suvetervitused Stroomi rannast, Jaan! Soovin helget jaaniaega. Küll on mõnus tänase tuulekesega rannas pikutada, kui kibuvitsad õitsevad ja pilved rändavad ja meri kohiseb ja üks raamat jagab häid puudutavaid mõtteid … ja reede juba ongi pühapäev.“ Seepeale sugeneb kärme, kerge sõnumivahetus, kuhu ühtäkki lupsab mõte, et võiksin Sirbis sellest raamatust kirjutada.

Jaan irriteerib muhedalt: „Väike kõrvalehype teatrist? Polüamooria on praegu moes.“

Ah jah, kommenteerin veel vastuseks, et üksiti sai rannas loetud juunikuu Loomingut, kus fookuses kirjandusteose tähtpäev: Emil Tode „Piiririik“ 30. Piret Viires kirjeldab meenutuses „„Piiririik“ kui sündmus“ augustikuu pärastlõunat, mil tema luges esmakordselt käsikirja. Muigamisi viitan, et eks ma siis alusta uue teose „Siinpool vaikust“ vastukaja oma juunipäeva kirjeldusega.

… Ega ma ei võtnud seda dialoogi ülemäära tõsiselt. Pealekauba oli Sirp suvepuhkusel, mingi tärmin niipea ei ähvardanud. Jaanipäeval jäin haigeks. Ei-ei, mu põdemisel polnud raamatuga miskit pistmist. „Ööülikooli“ loengud ikka tervendavad. Muuseas, praegu meenub, kuis lugesin kunagi haigena Emil Ciorani raamatut „Sündimise ebaõnnest“, Tõnu Õnnepalu tõlkes, vaat siis kippus miskipärast depressioon kallale. Tundsin, et see lektüür oleks kohasem tervena. Pärast seekordset haigust algas mu pärissuvi, puhkus, mil lugesin palju vähem kui kavatsetud.

Jätkub see lugu 2. septembril. Suvi pole veel läbi, merevesi pole veel jahtunud, koduranna kibuvitsal mõned vaprad õied veel küljes, marju muidugi tublisti rohkem. Sel kooliaasta alguse esmaspäeval saabub Sirbi kirjandustoimetaja kaastööpakkumine. Tohoh! Olin juba rahulik, täiesti veendunud, et see teema haihtus. Palun päevakese mõtlemisaega. Sel esmaspäeval juhtub veel nii üht kui teist, mis jällegi ei ole raamatuga seotud. Või mine tea … Aga las see jääb. Õnnepalu usalduslikke arutlusi on suvelõpu melanhoolias sama kohane lugeda kui suvehaku elevuses. Kolmandat korda tahaks lugeda novembris, hingedekuul ja/või rehepapikuul.

Taipan, et mul on kaks võimalust. (Kolmas muidugi ka: loobuda, aga ei raatsiks nagu. Ja nimekaimlus kimbutab meeldivalt – on ju Pille-Riinil keeruline Pille-Riinile ära öelda.) Esimene võimalus: küsida rohkem aega ja siis puurduda … Oi, mulle meeldib see sõna! „Tungi detailidesse. Puurdu.“ Nõnda kõlab Guildensterni repliik Tom Stoppardi näidendis „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“ Mihkel Muti vaimukas tõlkes. Aga siin ongi konks! Mul nimelt ei jää septembrikuus enam puurdumiseks mahti. Võin vaid uneleda, kuidas loen taas aplalt läbi Tõnu Õnnepalu ja Anton Nigovi ja Emil Tode raamatud. Ennekõike muidugi „Raadio“. Tõsi küll, raadioloengud raamatus, see on ju ka raadio lugemine. Ja kuidas kuulan tähelepanelikult Õnnepalu häält, tema mõtteid, pajatusi, loomingut raadioeetris. Raadiomaja arhiiviotsing annab Õnnepalu nimele 183 vastet, tõsi, seal on luuletusi ühekaupa, on ka näitlejate loetud tekste jms.

Teine võimalus: kirjutada lugu nüüd kohe, jultunud tuhinal, 3. septembri jooksul, et jõuaks ilmuda 13. septembri reedel. Mis tore kuupäev, enne kirjandustänava festivali laupäeva! Tõnu Õnnepalul seal autogrammitund ja puha. Mina tänavu jälle ei jõua Kadriorgu, viibin ühes teises Eesti teatrilinnas – niipalju siis „polüamooriast“! Aga paaniliselt kiire hakkab seetõttu, et 4. septembril siirdun Tartusse, teatrifestivalile „Draama“. Sukeldun eesti näitekirjandusse. Õnnepalu näitemänge Äratundmishetkede Majas maratonil miskipärast ei loeta.

Mnjah, vastukaja tuleb häbematult pealispindne. Aga lohutan end mõttega, et las nimekaimust toimetaja otsustab. Kui kuhugi ei kõlba, ei saa keegi teada, et üritasin.

Säherdune ebaproportsionaalselt pikk sissejuhatus, õigupoolest ikkagi juba lugu ise.

„Ööülikooli“ raamatuid on seni ilmunud kolm. Kõik kõnekate, põhjatute pealkirjadega: Jaan Kaplinski „Vaimu paik“, Fred Jüssi „Olemise mõnu“ ja Tõnu Õnnepalu „Siinpool vaikust“. Raamatusarja kujundus on kaunis. Värvifotod loodusest sisendavad hingerahu, annavad aega lehti keerata, end pikkamisi raamatusse sisse vaadelda, veel enne lugemist olemise rütmi muuta. Viivuks on kahju, et ümar õhuline täiskuu epiloogi fotoseerias on sattunud lehekülgede piirijoonele, kuud oleks võinud laotuses veidike vasemale liigutada. Sümpaatseks refrääniks kujunevad ka mustvalged fotod ööülikooli lektorist. Seekord siis Õnnepalust. Üksipäini. Ööüliõpilasi pildil näha ei ole. Pilgust või naeratusest aimub kuulajate lähedust.

Sarnane on kolme raamatu ülesehitus: alguses eessõna, parajalt pikk, just tänu sellele paeluv, süüviv sissejuhatav kahekõne, mis portreteerib nii peategelast ehk ööõppejõudu kui ka tema dialoogipartnerit. Alles seejärel raadioloengud. „Vaimu paik“ algab Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetusega, millest hiljem on võrsunud teinegi kaalukas ja tundlik raamat („Kirjad“). „Siinpool vaikust“ algab Õnnepalu ja Joonas Hellerma vestlusega „Elu ja meetod“. Seejärel ilmuvad riburada pidi viis loengut: „Inimene saarel, teel saarele“, „Ajaloo kordumisest“, „Kaduvuse õied – surm ja kunst“, „Püha pidamisest“ ja „Siinpool vaikust“.

Ses viimases, raamatule pealkirja andnud loengus, on kaaskõnelejaks Toomas Paul, kes muu hulgas mainib: „Sina oled õnneseen, Õnnepalu.“ Intonatsiooni tajub lugedes.

Nende raadioloengute suur väärtus ongi oskus jäädvustada kõneldu kirjapildis. See pole üldsegi lihtne: panna suuline tekst kirja niimoodi, et lugedes kuulatad ja kuuledki rääkija häälekõla. Raadioteatri toimetajana tean, et enne eetrisseminekut on loengud helirežissöör Külli Tüli hoole all: ta muudkui monteerib ja puhastab, tihendab ja sõrendab. See on köögipool, õigemini foonikapool, mida kuulaja teadma ei peagi. Isegi sõnarõhke ja pause võib lugedes üsna selgesti kuulda. Kuigi Toomas Paul tõdeb: „Kui raadiosaates tuleb kümme sekundit vaikust, siis on nähtavasti midagi katki – kas neil seal raadiomajas või minu aparaadil.“ Ja Õnnepalu jätkab: „Vaikus kahe sõna vahel – see on, jah, muidugi üks vaikuse liik. Rääkides me ei jäta sõnade, sõna kui grammatilise üksuse vahele pause, me räägime nad ikka ilusti kokku. Pausid on tegelikult mõtete vahel. Ja suure tähega Sõna saab esile kerkida ainult vaikusest, see on tema eeltingimus, ja ta kuidagi ka suubub vaikusesse – siis jääd kuulama ja ta üle järele mõtlema“ (lk 166–167).

Raamat on pauside suhtes vastuvõtlikum kui raadioeeter. Loodusepildid loovad omakorda pause, igati kohane paus on valge leht loengu lõppedes, see lisab luuletuse tundmuse. Pause saab lugeja muidugi ise juurde luua, kui tõstab silmad tähtedelt, vaatab kibuvitsaõisi, kuulab mere kohinat, mõtleb loetuga kaasa. Naudib teravmeelset ning mõrkjat paralleeli, mis veetud Versailles’ õukonna ja interneti vahele. Või mõtleb lugeja hoopis mööda, mujale, kandub oma mäluradadele, oma äratundmistesse. Mõtleb saarest ja igatsusest. Ajaloost ja aja loost. Pühadest, pühadusest, pühendumisest. Mürast ja vaikusest, hirmust vaikuse ees ja vaikusevajadusest. Kirjutamisest, kirjanik olemisest, kirjandusest – mitte ainult, mitte tingimata Baudelaire’i „Teekonnast“, Odysseuse rännakutest, Ennost, Alverist, Luigest, kui Õnnepalu neid nimetab; kaasa kumisema hakkavad näiteks ka Kõiv ja Ristikivi. Olen märganud, et Kõiv ilmubki alatihti …

Tänulikuks teeb võimalus mõtelda surmast, surmast iseäranis – see tähendab, et elust. Surmast mõtleb inimlaps aina ja alati, aga niivõrd intiimsete mõtete jagamine pole igapäevane, päris loomulikuks saab see leinakogemuse kaudu. Õnnepalu sõnastused on rahulikud, julgustavad, otsekohesed, kujund­likud. Surm nagu riivaks neid kuldseid ringe „Ö“ kohal ja „Ö“ all. Meenuvad Juhan Viidingu luuleread: „Mina näen seda ammu juba, / mina tean, see on Surma Tuba, / oo, ma tean, see on elutuba. / Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!“ Ööliblikas. Ööülikool.

Üksainuke etteheide mul siiski on raamatusarjale, algusest peale on olnud. See võib näida arhivaarikiiksuga lugeja noriva veidrusena, aga mind tõesti häirib, et loengud ei ole dateeritud. Viie loengu ajavahemik, aastad 2005–2020, on piisavalt ebamäärane ja üpriski pikk. Püüan aja- ja kohaviiteid tekstist tikutulega otsida. Loengus „Kaduvuse õied – surm ja kunst“ lausub Õnnepalu, et ollakse Niguliste kirikus. Loeng „Püha pidamisest“ kinnistab kuupäeva 19. mai, mis „on üks suur pühade laupäev“. Aga magusat avastamiserõõmu, et lugedes saaks vaimusilmas kokku viia loengu aja ja ka paiga vaimu, seda ei ole antud.

Püüan mõista, miks nii. Äkki on see Jaan Tootseni salaplaan, et siis hakkab lugeja usinasti otsima kuuldavaid loenguid? Ent miski siin ei klapi, sest tihtilugu on helivaramus kirjas saate eetrikuupäev, mitte sõnade lausumise päev ise. Mõelda vaid, kui nähtavad oleksid mõlemad kuupäevad kõrvuti! Ja veelgi olulisem: raamatu kõrvale, raamatu rahustavasse ja virgutavasse vaikusesse pole muid vidinaid ülepea tarvis. Või on see märk veendumusest, et aeg ei tähenda mitte kui midagi? Vaidlen vastu. Kangesti tahaks teada, kas nende mõtete mõtlemise-ütlemise ajal oli kevad või talv, kui vana lektor parajasti juhtus olema, mis sellesama aastanumbri sees maailmas toimus, ning ehk meenub seegi, mida mina sel konkreetsel kuupäeval kogesin … Õnnepalu arutlustega aastaringist ja pühade kalendrist sobiks see eriti täpselt. Nojah, võib-olla keegi teine, pigem mõni teine, ei vaja üldsegi niisugust täpsust. Kuigi, kehvemaks see raamatut ei teeks, üleliigse müraga ei risustaks. Kui heita kõrvale mu tilluke igatsus, et iga raamatuloengu kui väikese koduse, kodustatud saare koordinaadid oleksid kirjas, siis … Siis on kõik hästi.

„Nojah – tuleb sellega leppida, et tegelikult on ikkagi päris hea.“ Sellise mitmekihilise, armsa paradoksipärliga lausega lõpetab Tõnu Õnnepalu vestluse Joonas Hellermaga. Punktil lause lõpus on kolme punkti kaal, õhku kerkiv kaalutus.

Ööüliõpilane Jan Teevet küsib loengus „Kaduvuse õied – surm ja kunst“, kas surma vastu, õigemini surma poole valmistudes „on võimalik kuidagi paremini kohvreid pakkida, selleks viimseks reisiks valmis olla“ (lk 140). Õnnepalu vastuses sisaldub lootusejaatus.

Seda lugedes loodan, isegi aiman tasakesi, et ses võimalikult kerges reisipagasis on oma paik elamustel ja mälestustel. Öeldud ja ütlemata jäänud sõnadel. Alasti inimhäälel. Loetul, kuuldul, nähtul.

Vaimu paik. Olemise mõnu. Siinpool vaikust.