Tulek

LEMBIT LIIVAK

Põhjatu süsimust taevas, see oli see, mis meid ootas – täna oma raamatukogus, kus seinad summutavad maailma kisa, vaatan ma järjestikuseid katastroofe nagu keegi, kes turvaliseks peetud varjupaigas tunneb põrandat vappumas, seinu värisemas, ja mõtleb, kui kaua ta veel suudab oma elu hoida: väljas tundub olevat kõik vaid pimedus.

Mathias Énard, „Varaste tänav“ (lk 199)

Umbes 25 aastat tagasi sattusin nägema filmi, mille teemaks oli hüpoteetiline aafriklaste massiline sisseränne üle Vahemere ning eurooplaste abitud pingutused, et olukorda lahendada. Viimaste aastate dramaatilised sündmused on mulle selle prohvetliku linateose jälle ja jälle meelde toonud ja nii – mäletamata pealkirja või ühtki näitlejat – võtsingi lõpuks netis ette peaaegu lootusetuna tundunud otsingu, kasutades kõikvõimalikke märksõnu – ja ennäe, elagu kõikvõimas Google ja tema algoritmid! Lõpuks oli otsitu mul käes ning võisin asuda seda taas vaatama.

Film on valminud 1990. aastal BBC stuudios režissöör David Wheatley käe all ning kannab pealkirja „The March“ ehk siis eesti keeles „Tulek“. Kujutatakse siin rohkem kui 250 000 aafriklase retke Gibraltari väina suunas, ning Euroopa riikide üha kasvavat paanikat. Aafriklaste juhiks on karismaatiline muslimist sudaanlane oma loosungiga „Me oleme vaesed, kuna teie olete rikkad“. Viimastes kaadrites on suur hulk pisikesi kaluripaate, mida ei anna küll kuidagi võrrelda praegu massimeedias nähtavate rahvast üle koormatud uppumisohus surmalaevadega. Jõudnud Hispaania kaunitele randadele, järgneb pärast esmast juubeldamist ootamatu vaikus, kui aafriklased näevad enda vastas seismas hambuni relvastatud sõjaväelasi. Olgu siinjuures siiski lisatud, et vaevalt see telefilm sügavamat kunstikriitikat kannatab. Vajakajäämised korvavad aga täielikult tänapäeval taas aktuaalne temaatika ning terased dialoogid, kus Euroopa ametnikud üritavad veenda oma jõuetute argumentide ning meelituste, seejärel hirmutamisega hõimujuhti oma ettevõtmisest loobuma.

Ka prantsuse kirjaniku Mathias Énard’i sel suvel eesti keeles ilmunud romaanis „Varaste tänav“ („Rue des voleurs“, 2012) kirjeldatakse ühe aafriklase minekut Hispaaniasse. Raamatukese epigraafi on autor valinud Joseph Conradi siiani väga kõrge maine säilitanud ning näib, et täie õigusega prohvetlikuks peetud romaanist „Pimeduse süda“ („Heart of Darkness“, 1899), mis on tänapäevani inspireerinud palju süngeid tulevikunägemusi. Kõige tuntum neist on vahest Francis Ford Coppola Vietnami sõja teemaline film „Tänapäeva apokalüpsis“ („Apocalypse Now“, 1979). Pimedus ja kõik sellega seotu on atmosfääri kujundamisel olulisel kohal ka Énard’i teoses. Siinjuures võib ilmselt vaid oletada, miks on autor eelistanud motona Conradi katkendit „„Aga noorest peast tuleb maailma näha, kogemusi ja ideid omandada; silmaringi avardada.“ „Siin!“ katkestasin teda. „Ei või iial teada! Siin tutvusin ma härra Kurtziga““ ja mitte Conradi kuulsaimat fraasi: „Õudus! Õudus!“ („The horror! The horror!“). Meenutuseks olgu lisatud, et need on Aafrikas tohutuid rikkusi kokku ajava jupijumala Kurtzi – temas võib juba selgesti aimata eelseisva XX sajandi diktaatorite prototüüpi – viimased surmahetkel lausutud sõnad jutustuse peategelasele. Mida too pärismaalaste seas jumaldatud orjapidaja surivoodil nii kohutavat näeb, on leidnud ohtralt tõlgendamist.

Énard’i „Varaste tänavat“ on tihti nimetatud arenguromaaniks. Teisisõnu on see Bildungsroman nagu Goethe kuulus „Wilhelm Meistri õpiaastad“ (1795–1796), millega seoses on ka seda terminit kirjandusloos kasutama hakatud, kuigi esimeseks näiteks selles žanris kiputakse enamasti pidama Christoph Martin Wielandi „Agathoni“ (1765–1766). Pigem seostaksin seda teost hoopis XVI sajandil Hispaanias sündinud kelmiromaanidega ehk siis eeskätt „Tormese Lazarilloga“. Sellest väikesest raamatukesest peale saab niisuguse romaanitüübi tunnuseks minavormis memuaarne jutustus, mis kuulub madalatest oludest pärinevale kangelasele: kelmile (hisp pícaro, siit ka „pikareskne“), teenrile, kurjategijale, hulkurile, s.o ühiskonna autsaiderile. Selline kangelane või antikangelane, jõudnud murrangulise hetkeni oma elus (materiaalse rahulduseni), taastab tagasivaates lineaarses järgnevuses oma senise elukäigu. Elu (materiaalne puudus) on paisanud ta ühe peremehe juurest teise juurde, ta on läbinud ühiskonnakihtide kireva koridori, mis pakub ideaalse võimaluse kujutada elu pahupoolt. Tegelikkus on kelmiromaanis rõhutatult madal, argine, olustikuline, füsioloogiline ja materiaalne, jutustus oma laadilt satiiriline, groteski kalduv, ühiskonna hädade paljastamine ja pilge seguneb seal eneseirooniaga.

Romaani „Varaste tänav“ marokolasest peategelane Lakhdar loodab jõuda tõotatud maale, mille tohutu energia sümboliks peab ta Barcelonas kõrguvat hiiglaslikku fallost Torre Agbari.

Romaani „Varaste tänav“ marokolasest peategelane Lakhdar loodab jõuda tõotatud maale, mille tohutu energia sümboliks peab ta Barcelonas kõrguvat hiiglaslikku fallost Torre Agbari.

Diliff, Wikimedia Commons

Énard’i romaani peategelane Lakh­dar on üsnagi viletsates oludes kasvanud 17aastane noormees, kelle meelistegevus on sõbraga koos Vahemere kaldal istuda, Hispaaniast paistvaid tulesid vaadata ning unistada läänemaailmast, kus „viski tundus mulle ehtsam, autod suuremad ja linnad metsikumad“ (lk 22). Kui isa ta kodunt välja viskab, hulgub Lakhdar umbes aasta kerjates ja varastades ringi ning leiab seejärel tänu sõbrale meelepärase töö Koraani Mõtte Levitamise Organisatsiooni raamatute müüjana. Peagi avastab ta aga, et tema tegevus on kõigest varikatteks tööandjate märksa valgustkartvamatele tegudele, kuna 2011. aastal Tuneesias alguse saanud araabia kevade lainetused jõuavad ka Marokosse. Ometi loeb poiss sel ajal ennast iseseisvalt harides palju ning valimatult prantsuse kriminulle, lausa vältimatut koraani, kuid ka araabia klassikute teoseid, isegi Andaluusia kalifaadi kõrgperioodi suurimate luuletajate Ibn Zaydúni (1003–1071) ja Ibn Hazmi (994–1064), aga samuti Maroko suurkuju Mohamed Choukri (1935–2003) töid. Choukri rahvusvahelise kuulsuse võitnud „Alasti leib“ (1973) on paraku siiani eestindamata.

Euroopale lähemale jõuab Lakhdar, kui asub tööle Hispaania ja Aafrika vahel kurseerival Maroko kuulsa maadeavastaja nime kandval praamil Ibn Battuta. Kui laev maksejõuetuse tõttu arestitakse, õnnestub poisil hankida ajutine viisa. Rahatuna leiab ta nüüd töö rannikul uppunud laipade, oma kaasmaalaste käsitseja, peale- ja mahalaadija ning kirstupanijana, mille eest Andaluusia autonoomne piirkond maksab tema ülemusele päevatasu. Kui viimane enesetapu sooritab, põgeneb noormees tolle seifist leitud rahaga Barcelonasse ja peidab ennast nn Varaste tänavale (carrer Robadors).

Niisugune siis on liigagi skemaatiliselt kujutatuna selle ohtralt mõtisklusi inspireeriva teose sündmustik. Lakhdari teekonnas võib näha ka sarnasust Dante „Jumaliku komöödiaga“, ehkki vastupidises järjekorras: esmalt poisikeseea süütu paradiis, seejärel purgatoorium laeval ning lõpuks põrgu Hispaanias. Kelmiromaanile omaselt on siin paljud kirjeldused kalgid ning madalad, inimestest rääkides korduvad pidevalt sellised fraasid nagu „me oleme puuriloomad, kes elavad vaid nautimiseks, keset pimedust“ (lk 7), „inimesed on koerad, pimedad ja kurjad“ (lk 55), „inimesed on koerad, kes end üksinduses üksteise vastu hõõruvad“ (lk 84) jne. Ja kuigi Lakhdar oli lootnud lõpuks jõuda tõotatud maale, mille tohutu energia sümboliks peab ta Barcelonas kõrguvat hiiglaslikku fallost Torre Agbari, siis nüüd mõtiskleb ta sageli „maailmale meie ümber, Hispaaniale, kes kriisiga põhja vajus, Euroopale, mis meie silme all hävines, ja araabia maailmale, mis ei suutnud oma vastuolusid lahendada“ (lk 244). Erinevalt tüüpilisest kelmiromaanide peategelasest jääb tal parem elujärg saavutamata, kuid määramatuks ajaks vangi mõistetuna on ta ennast kongis ümbritsenud raamatuvirnade vaikusega ning hääbuva maailma käratsemine väljas ei häiri enam tema mõtisklusi.

Prantsuse autor Mathias Énard (sünd 1972) on suutnud võita kõikvõimalikke preemiad tunduvalt arvukamalt kui kirjutada neid pälvinud romaane. Ta on araabia ja pärsia kultuuri ning kirjanduse spetsialist, kes elanud aastaid Kairos, Süürias ja Liibanonis, ning ilmselt on tema meelisteemaks ida ja lääne kõrvutamine. Aastast 2000 elab ta Barcelonas, kus peamiselt tõlgib ning õpetab ülikoolis araabia keelt. Tema kõige ambitsioonikamaks romaaniks, tulvil kõikvõimalikke ajaloolisi, kultuurilisi ja kirjanduslikke viiteid, peetakse üldiselt „Tsooni“ („Zone“, 2008), mis koosneb vaid ühest lausest ning sisaldab rongisõitu Milanost Rooma, kusjuures igale kilomeetrile raudteel vastab üks lehekülg raamatus. Ka eelkirjeldatud teoses „Varaste tänav“ vaatleb autor Euroopat kõrvutavalt tulija, ühe muslimi noormehe pilguga. Siinjuures tasub silmas pidada, et raamat ilmus juba neli aastat tagasi. Maailm on selle aja jooksul muutunud aga hüppeliselt kaootilisemaks, ilmselt ka ohtlikumaks. Loodetavasti aitab see romaan veidigi lõhkuda kõiksugu kergesti tekkivaid populistlikke ning vihkamisest õhutatud stereotüüpe, kuna muidu oleksime nagu Matthew Arnoldi ühe melanhoolsema luuletuse „Doveri rannik“ („Dover Beach“, 1867) pimedad sõdurid, kes pilkases öös võitlevad (And we are here as on a darkling plain / Swept with confused alarms of struggle and flight, / Where ignorant armies clash by night). Arnold viitab siin Thukydidese kirjeldatud Epipolae lahingule 413 eKr, kui kaks vaenuleeri ei suutnud pimeduse tõttu vaenlasi sõpradest eristada ning tapsid üksteist valimatult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht