Ühe kirjanduskolhoosi aastanäitusest

Alvar Loog

Künnapi, Rooste ja Sinijärve loominguline kooslus pole pidanud vajalikuks või võimetekohaseks isegi ühisnime väljamõtlemist. Aga mida neil nii väga loominguliselt ühist ongi?        Mäletan, et ligemale kümnendi eest ennustati algavat meie kirjanduselus nii (noor)kirjanike eneste, kriitikute kui kõrvaltkiibitsejate poolt uut ja paljuski seninägematut rühmituste aega. Kes uskus, kes lootis, kes kartis, et nii meedias kui rahva kollektiivses teadvuses hõivavad kodumaisele sulnis-lektüürile (ning eriti just luulele) määratud koha värsked kasseti-, almanahhi- ja portaalipõlvkonnad.

Aastatuhandevahetuse paiku või pisut enne seda heljuski hetkeks kohaliku kirjanduse varsakopli kohal esteetilise sundparteistumise vaim. Uus põlvkond sõnaseadjaid näis mõistvat, et selles kõigi sõjas kõigi vastu, mida elu esteetika eesliinil enesest paratamatult kujutab, on kasulik leida liitlasi ning liikuda grupis. Nii on lihtsam pildile pääseda, raha taotleda, kirjastuskulusid kanda, trükiseid müüa, kirjandusõhtule publikut koguda jne. Nutikalt valitud rühmituse nimi, identiteet ja imidž toimivad  kultuuriturul brändina; grupisisene rivaliteet ning kollegiaalne sünergia mõjuvad loomejõududele viljastavalt. Küll hiljem jõuab alati oma teed minna, mida alates Noor-Eesti ja Siuru aegadest ongi Eestis pidevalt tehtud.

Ometi ei näe ma, et lõppema hakkav kümnend oleks neid ootusi või kartusi eriti õigustanud: uus aeg ei ole rühmitustele mingil moel soodsam või sundsuslikum kui varasemad. Ainsa positiivse näitena lähiminevikust pakub  end Erakkond, kelle algusaastate aktiivne ühistegevus lennutas peagu kõik liikmed üksiksatelliitidena orbiidile, ent tänasel päeval on rühmituse mõtteline tervik kindlasti väiksem oma osade summast. NAK on laiema üldsuse jaoks pigem sotsiaalne nähtus kui loominguline subjekt. TNT lagunes kiiresti; Õigem Valem ja „Kaardipaki” seltskond ei suutnud, ega vist ka soovinud end rühmitusena kehtestada; Purpurmust.org alles alustas. Rohkem ei tule  nagu meeldegi. Saab näha, milliseks kujuneb ajakirja Värske Rõhk (ning iseäranis just Värske Raamatu) autorite identiteet ja käekäik tulevikus ning kas või kuivõrd võib selles tagantjärgi leida grupikuuluvust.

 Asko Künnapi, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärve kirjanduslik ühistegevus algas avalikkuse jaoks 2000. aastal ilmunud raamatuga „Neid vigu me ei korda”. Kahasse Elo Viidingu ning Triin Soometsaga avaldasid nad aastatel  2001 ja 2006 kaks „Kaardipakki”. Nüüd siis ajakirja Vikerkaar maketti kasutav ning sisujaotust järgiv ühisteos, mille žanrilise kuuluvuse määramisel raamatukogude kataloogid küllap fantaasiast ning vandesõnadest tuge otsivad. Kujundusest aimub vähemalt siinkirjutaja jaoks (omaaegsete futuristide tegemistega riimuvat) uljust ja pretensiooni, millele raamatu sisu suurt millegagi vastata ei suuda: peale nutikalt ja elegantselt lahendatud kaubandusliku formaadi siin suurt miski uudisekünnist ei ületa.

Teisalt on selle ühisteose voorustest või puudustest rääkimisel väga raske – kui mitte võimatu – teha mingeid suuremaid üldistusi. Sest omaloomingut on seal suhteliselt vähe ning seegi pisku killustub kolme autori ning erinevate stiilide vahel. Kogu asja hoiabki koos üksnes Vikerkaare ajakirjalt laenatud makett ja sisuformaat, mida on järgitud üsna täpselt: alates numbrit  avavast tõlkeluuletusest kuni piltide ning välisbuketini, proosanuppudest ja poeesiast rääkimata. Kahjuks ei leia nende kaante vahelt ühtegi teoreetilist teksti. Standardsel kujul on täiesti puudu ka Vaatenurga osakond; selle asemel käsitlevad autorid paaris tekstis õlalepatsutavalt teineteise loomingut, millest kumab läbi nii kaudset kui kohati ka päris otsest (lk 89) enesekiitust. Mis on pisut mage isegi Eesti konteksti arvestades, kus kriitikat  kirjutava inimesena jõuad varem või hiljem oma sõprade, armukeste või koguni elukaaslase teos(t)e avaliku kommenteerimiseni.

Ilukirjanduslikku omaloomingut on raamatus kõige vähem Karl Martin Sinijärvelt. Õigupoolest piirdubki tema panus peamiselt ühe tsükliga, mil nimeks „Isamaalisi laule meie riigi sünnipäevaks”. Tunnistan, et selle parafraasidel põhinev ning „halba” luulet parodeeriv iroonia mind eriti ei puudutanud; sotsiaalkriitika  jäi hambutuks; erinevad osad hajusid harali. Küll aga leidub neist kõige tõsisemas paar rida, milles võetud meisterlikult kokku üks tarbimis-, tootmis- ning turundusajastu eksistentsialistlikke põhiküsimusi: „Ma ei taha ju kogu aeg kedagi müüa. / Kui ma iseennastki iseendale osta ei jaksa, / sest numbrid on teised ja tiksuvad elu küljest / verise väitsaga rammusaid lõikusid maha” (lk 37).

Asko Künnap, minu lugemislaua pikaaegne  ning kestev ainuvalitseja kohalike luuletajate kategoorias, pakub tuntud käekirja ning kvaliteediga tekstide kõrval, mille hulgas koguni üks varem avaldatud poees (lk 60-61), vaid ühe üllatuse („Bemmimeeste haikuvõistlus”). Ent see pani paraku üksnes ükskõiksusest õlgu kehitama. Nimetatud minitsükli jõudmine raamatusse näib viitavat tuntud grupipsühholoogia kuldreeglile: massis üksikisiku intelligentsus, enesekontroll ning vastutusvõime langevad. Künnapi senises kolmes autorikogus pole sellelaadsetele kelmikustele siiani igatahes kohta leidunud.

Raamatu kunstiliseks ja emotsionaalseks kõrghetkeks kujunesid hoopis end proosamehena leidva ning kehtestava Jürgen Rooste kolm uudisjuttu, iseäranis esimene, mil nimeks „Lõvi”. Selle maagiline naturalism (Sauter + Heinsaar, kui lubate) vääriks kohta antoloogiates, ehk ka lugemikes. Rooste kirjutab kõnekeelselt,  elavalt ja nüansirikkalt. Meloodiliselt hüplikud sõna- ja lauserütmid reedavad autorit, kes on põhikoha ning -kutsumusega siiski eelkõige luuletaja. Ootan taastrükkimist ja lisa juba omaette raamatukaante vahel.

Künnapi, Rooste ja Sinijärve loominguline kooslus on nüüd – jõudnuna oma neljanda ühisteoseni – üks produktiivsemaid viimaste kümnendite Eesti kirjanduses. Samas pole nad pidanud vajalikuks või võimetekohaseks isegi  ühisnime väljamõtlemist. Aga mida neil nii väga loominguliselt ühist ongi? Iga looja küpsuse esmaseks tunnuseks on teatav äratuntavus – ehk oma stiil ja käekiri. Ning neil kolmel oli see olemas juba enne, kui nad hakkasid oma tekste kokku köitma. Näib, et esteetilise erakonna asemel on tegu rohkem sõpruskonnaga, mida hoiavad jagatud ilualaste tõekspidamiste kõrval koos kollektiivselt ära joodud/ joodav alkohol ning vastastikune sümpaatia ja  sünergia.

Samas tundub see kõik väga mõnus, muhe ja orgaaniline: sõbrad peavadki asju koos tegema, ületama loomeinimestele (ning iseäranis kirjanikele) tavapäraselt omase individualismi. Igasuguse kirjanduskoosluse idees ja praktilises toimimises on alati pooleldi varjatult, ent seda tugevamalt kohal sotsialistlik ühiskonnamudel: ehkki loominguline panus pole liikmete lõikes (ei kvantitatiivses ega kvalitatiivses mõttes) enamasti sümmeetriline, võidavad  ja kaotavad kirjanduslikus kibutsis läbi jagatud identiteedi justkui kõik võrdselt. Mis pikas perspektiivis reeglina ei toimi. Inimesed, eriti veel loojad, on väga erinevad oma arengupotentsiaalilt, arengukiiruselt, ambitsioonidelt jne. Peagi jäävad ühe või teise jaoks kollektiivsed laed liiga madalaks, egol hakkab kitsas. Künnap, Rooste ja Sinijärv näivad erandina seda reeglit kinnitavat: nad on kõik ühe kaliibri mehed; pealegi piisavalt avaldatud, austatud ning auhinnatud ka sooloartistidena.

See loominguline kolhoos toimib kõrvalt- ning kaugeltvaates eelkõige seetõttu, et keegi kolmest ei püüa (enam) midagi tingimata tõestada; et usaldatakse oma vaistu, võetakse vabalt ja muudkui avaldatakse, kui idee ja/või võimalus tekib. Ning kuna ollakse kambas, näib ideid ja võimalusi jaguvat. Nii on aga teistpidi oht, et asi kaotab vajaliku intensiivsuse ning käib alla.  Käesolev raamat on sellele tinglikule piirile kohati ohtlikult lähedal – Vikerkaare ajakirja keskmisele tavanumbrile jääb see koondkogu ilukirjandusliku poole pealt tervikuna igatahes napilt, ent selgelt alla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht