Üksinduse vaatleja Lauri Sommer: „Kes jõuab omaette olles intensiivse tunnetuseni, on teistega seejärel rohkem koos, saab tekitada uut osadust”

Jan Kaus

Lõppeva aasta alguses ilmus luuletaja ja muusikamehe Lauri Sommeri esimene proosakogu – kolmest jutust koosnev „Kolm yksiklast”. Nii lisas ta uue, jõulise tahu oma loomingulisele panusele ja ühe tugevaima ilukirjandusliku algupärandi käesolevasse kirjandusaastasse. Äsja ilmus aga Sommeri tõlkes Richard Brautigani „Et tuul seda kõike ära ei puhuks”. Seega kujunes eelmisel kolmapäeval Sommeri autoriõhtu „Yksiklased ja tuul” Kirjanike Maja musta laega saalis servapidi ka Brautigani tõlke esitluseks. Sirp käis kohal, et esitada mitmekülgsele kirjanikule ja muusikule mõned küsimused.          FOTO: Piia Ruber Lõppeva kirjandusaasta üks huvitavamaid ilminguid paistab olevat tendents, et hinnatud kodumaised luuletajad jõuavad korraga proosani – nagu lõigatult, äärmise selguse, jõu, võiks isegi öelda et enesestmõistetavusega – lisaks sulle näiteks ka Maarja Kangro ja Aare Pilv (kuigi viimasega on asi mõnevõrra keerulisem). Kuidas ja miks selline liikumine „Kolme yksiklaseni” aset leidis?  Mis juhatas sind luule juurest proosa juurde? Lauri Sommer: Luule ja proosa vahel on palju üleminekuvorme, mida ma juba aastaid kasutan – esseed, käsitlused ja laastud. Proosa võimalus on aga selles, kui suudad mõne inimese elu kulgu natukenegi kinni püüda, panna selle jutu sisse nii, et ilmuks tema kuju ja sisemaailm. Proosa on ruumiline asi, kus teadmised ja aimused on nagu hulk klotse, millest on  võimalik ehitada maja. See on aine tundmise küsimus. 

Mulle tundub, et kuulud nende autorite hulka, kelle kohta saab öelda: practice what you preach. Su proosakogu „Kolm yksiklast” pealkiri on väga otseselt kooskõlas raamatu sisuga: siin on kolm lugu kolmest inimesest, kes heitsid oma ümbrusele ilusat valgust, kuid kelle valgus oli ometi eemalduv – inimloomaaiast väljapääsu  otsiv. Sellist hoiakut leiab ka varalahkunud Andres Allani „Öötrükkidest”, millele oled kirjutanud väga mahuka ja ilusa järelsõna, kus rõhutad muuhulgas Allani kaldumist eraklikkusse. Võib vist öelda, et selline motiiv või positsioon on sulle isiklikult südamelähedane – valguseheit distantsilt, kauge majaka kombel. Kuidas sa sellisesse väitesse suhtud?     

See on muidugi lahterdamine. Meie ümber  näha olev üksindus on paljude tegurite tulemus. Ma ei propageeri seda, vaid vaatlen. Läbi ajaloo on ikka olnud selliseid tüüpe, kes käivad kusagil järele mõtlemas ja puhastumas: üks läheb metsa, teine mägedesse, kolmas iseendasse. Ma tunnen sellise inimtüübiga tõepoolest lähedust, aga ega see lihtne tee ei ole. Kes jõuab seal omaette olles intensiivse tunnetuseni, on teistega seejärel rohkem koos, saab tekitada uut osadust.     

Millest see eemaletõmbumisvajadus tuleneb? On see ehk mitmete impulsside koosmõju? Uku Masingu vaim? Üldisem sotsiaalne hoiak, sisepaguluse vajadus?

 Maal on vaikust ja metsa, juured, kassid ning paras jagu maatööd, pavlovlikku „lihasrõõmu”. Ma ei ütlekski, et ma just eemale tõmbun, tegelikult otsin inimestega pidevalt kontakti.  See tundub kuidagi suureline jutt, et on mingi tegelane, kes läheb eraklasse, kus ta aasta aega kellegagi ei räägi ega saada sealt ühtegi meili.   

Sa siis saadad regulaarselt e-kirju?

Parasjagu.     

Kas hoiad oma e-kirju alles ka?

Postkastis on nad alles. Mind huvitaks pikkade ja isiklike paberkirjadeni tagasijõudmine, mõne inimesega olengi sinnani saanud. Kirjavahetus on samuti ilukirjandus, ja heal juhul  veel vahetumas ja inimkohasemas vormis kui raamatutes.     

Mulle meeldib „Kolmes yksiklases” kõige rohkem „And” ehk Darja lugu. Mitte sugugi näiteks seetõttu, et oled Masingut juba korduvalt käsitlenud, vaid seetõttu, et Darja loos tuleb kõige selgemalt ilmsiks hoiak, mida nimetaksin parema puudumisel „loomulikuks üleloomulikkuseks”. Kui mõnda Darjaga aset leidvat sündmust käsitleda  irooniliselt, kõlbaksid need Kivirähale. Aga mulle meeldibki see, kuivõrd kaugel oled oma hoiakutelt antiklerikalismist või ateismist või siis üldisemast empiirilisest vaateviisist, kus hing taandub mingite keemilisfüüsiliste protsesside kogumiks. Kas siin on näha ka mingit n-ö programmilist hoiakut – soovi näidata, et on olemas maailm, mis pole läbinisti ja ainult empiiriline?     

Selline maailm on alati olemas olnud, selle olemasolu ei sõltu minu näitamisest. Iga inimese usk peaks olema talle loomupärane. Mulle  meeldivad senini mõned põlisrahvaste usuteed, aga ühel hetkel leidsin, et kui mu jaoks on olemas mingi religioosne jätkuvus, siis on selleks just mu vanavanemate seto õigeusklik külakristlus. Sinna maailma, nende laulude, palvete ja kommete juurde sattudes avastasin sealt sõna otseses mõttes taevariigi. Ja samas on usk seal argieluga niivõrd seotud. Mitte ainult pühadel kirikus käimine, vaid ka kohalik initsiatiiv: külade tsässonad, hoonete, põldude  ja loomade õnnistamine, kodused pühasenulgad ja nii edasi. See ühtsus, isiklik ja maiselt või institutsiooniliselt normeerimata religioosne kogemus on midagi, mida ma vajan.   

Nii et need sidemed on säilinud? Näed sa neid?     

Ma näen neid aeg-ajalt välgatamas inimeste  nägudel ja kõnes. Ja Petseris kirikupühadel käies. Samas on setode elus alati olemas ka oma räuskav ja madaldav pool, mis elab vahel praegugi usklikkusega kummastavalt koos. Mineviku eri kihid teevad seal kandis ka grimasse. Setomaal on praegu küllaltki levinud muinasromantiline Peko kultus. Aga olen näinud mõnda inimest, kes varem ajas Peko asja, aga nüüd on jõudnud mitte päris pöördumiseni, aga pigem äratundmisele, et külakristlust  mõistmata ei saa nad oma kandi minevikust lihtsalt aru. Selles on alasid, kus muinasusk ja kristlus on elu nimel rahulikult ära leppinud. Seda sidet võiks sõnastada nii, et maastik, kuhu on talletunud inimpõlvede sajad ja tuhanded teod ning meeleolud, avab end ühel hetkel sulle, juhul kui oled seal piisavalt viibinud, sinna südame pannud ja oled taipaja. See on sama, mida Bashō räägib templi juures kasvava sõnajala mälust.     

Tõesti, sa paistad olevat väga maastiku- või kohatundlik kirjanik. Lõuna-Eesti selle sõna kõige laiemas mõttes. Ma käin tihti Viljandis ja millegipärast tuled sa seal mulle väga tihti meelde. Need maastikud on seotud su loominguga, märke sellest seotusest näeb nii su luules kui ka näiteks Darja loos. Kas ajaga, vanusega see seos nõrgeneb või süveneb?     

Ikka süveneb. Mulle on tähtsad kaks paika. Üks on Jämejala Viljandi külje all. Elasin seal esimesed neli aastat, seal on üks vana park. Teine on vanavanemate talukoht Võromaal, kus ma  elan praegu. Need kohad on minu maailma teljed, vältimatus. Jah, inimene sünnib maastikku. Aga ka kindlasse aja konfiguratsiooni, mida tal on voli jätkata või eirata. Üks põhjus, miks mulle meeldib Richard Brautigan, on see, et tema kirjutatusse on talletunud see meeleolu, mis oli õhus siis, kui ma sündisin. Selline hilishipide veidike idealistlik ja improvisatoorne õhkkond ja sisevaatlus. See ilmub üht moodi Nick Drake’i plaadil „Pink  Moon” ja hoopis teisiti Led Zeppelini plaadil „Houses of the Holy”. Ma jätkan neid meeleolusid mingis mõttes täiesti endast sõltumatult. Nii, nagu tuul kannab sügisesi lehti. Aga neid kategooriakimpe on mõned veel.   

Linnavurlena tunnen huvi: kuidas mõjub sinule linn? Näiteks seesama Tallinn siin? Vanalinn on väga huvitav. Maainimesele – kuigi ma ei julge ennast päris maainimeseks pidada – muutub linn seda kummalisemaks, mida kauem ta sealt ära on. Palju inimesi – selles  on oma võimalikkus. Teil on siin sellised ajakihid, et hoia ja keela!   

Mõnelegi tallinlasele võib just vanalinn tunduda võõrana. „Oma” Tallinn on kusagil mujal, näiteks Pelgulinnas. Oled sa seal ka hulkunud? Natuke olen … ja Kassisabas ja Kalamajas. Mu isa sündis Naeri tänaval, seda maja enam pole. Tema kaudu on minuski siit midagi. Isa on ikka rääkinud Tallinna pommitamistest ja siinsest  elust. Panin muide ühele Kago plaadile nime „Köngerjönks”, see sõna pärineb just tallinlaste slängist – neljakümnendate Kilulinna poisikesed läksid poodi ja küsisid köngerjönksi. Ikka saadeti kõige väiksem poiss, kes sai alati sõimata, sest sellist asja polnud loomulikult olemas. Aga nüüd on köngerjönks mu plaadi kujul täiesti olemas.   

Kuidas mõjutab sind vastukaja su loomingule? Kuidas on kriitika su loomingu käsitlemisega  üldiselt hakkama saanud – on ta sind aidanud, midagi selgitanud, näidanud kätte teeotsi?   

Aidanud – seda mõnikord küll. Tõelised selgitused on ikkagi mujal, elus. Kriitika on tihtipeale muutunud tükitööks, inimesed ei jõua enam piisavalt süveneda. Raamatud on vaja kähku läbi lugeda, sest järgmised kümme tööd ootavad, ja nii pannaksegi kirja esimesed pähetulevad seisukohad. Eks ma olen ka seda pattu teinud ja enam ei tahaks. Käsitleja ja raamatu kongeniaalne kohtumine on väga harv. Kriitika  pole praegu enam eriti oluline, ta on muutunud ettearvatava sisuga väikese lisateenistuse vahendiks ja emotsioonide ventiiliks. Selle vaimsuse liigi arengut ei toetata ega hinnata. Kriitikul pole suurkäsitlusteks motivatsiooni, trükiruumi ega aega. See kõik meenutab pisut nõiaringi.   

Lisaks luuletamisele, laulmisele ja heliloomingule, proosakirjutamisele ja esseistikale sa ka tõlgid. Võtmenimi on siin Richard Brautigan. Sinu tõlgituna on ilmunud valik Brautigani luulet „Hanguga elavhõbedat  pildudes” ja just äsja romaan „Et tuul seda kõike ära ei puhuks”. Sa oled küll kirjutanud põhjaliku järelsõna mõlemale tõlkele, kuid ehk ütled praegu kokkuvõtvalt, mis sind Brautigani juures nõnda võlub.   

Esiteks kujutlus. Brautigan annab huvitavaid vaatenurki. Teiseks huumor. Suhteliselt morni inimesena tunnen, et see on elus aina vajalikum, ja Brautigan on mulle üks huumori juurde viiv uks. Ja pisiasjade tunnetus. Sama asja pärast meeldib mulle ka jaapani proosa, kus on kohalolek igas lauses, lõik on nende  jaoks juba suur üksus. „Et tuul seda kõike ära ei puhuks” tõlkimine on ühe vana armastuse ilmsiks saamine. Enn Soosaar andis „Arbuusisuhkrus” tõlkega väga hea alguse, samuti Juhan Habicht, kes tõlkis „Abordi”, ja Atko Remmel, kes tõlkis „Forellipüügi Ameerikas”. Nii et eesti keeles on nüüdseks olemas üsna erinevad käekirjad.   

Kas sa teatris ka käid?     

Jah, aga omamoodi. Meeldinud on näiteks Viljandi Invateater Karlanda. Viimati vaatasin oma varalahkunud sõbra Mihkel Ehala eelviimast lavakujundust. Nukulavastus „Bibigon” Võrus. See oli suur elamus, õhustik, mis meenutas  milleski Tartu Lasteteatrit. Pisut nagu surnu käesirutus, aga siiski. Seal oli üks lahe latakas konn, mille teostus võttis Mihkli maailmasse suhtumise kuidagi huvitavalt kokku.     

Ega sa pole näinud Tallinna Linnateatri lavastust „Arbuusisuhkrus”?

Ei. Kuna „Arbuusisuhkrus” on üks mu lemmikraamatuid, siis arvan, et see kujutluslik tulv, mis on enda peas nende paljude, nii eesti- kui ingliskeelsete lugemiskordadega tekkinud, ei oleks laval toimuvaga hästi haakunud. Las igal olla oma tõlgendus.       

Oled väga põhjalikult käsitlenud Uku Masingut ja Richard Brautigani. Kas on veel mõni autor, keda soovid laiemalt tutvustada, temasse süüvida?       

Monomaania on tulenenud sellest, et see on mind parajasti edasi viinud. Sellised nähtused on nagu rongid – näed, et sinu rong tuleb, ja soovid sõita samasse suunda. Ja siis astudki peale, sõidad, vaatad aknast välja ja õpid natuke. Mind on hakatud liiga palju samastama nende rongidega, millega ma sõitnud olen. Tegu on lihtsalt sobiva liiklusvahendiga, mitte sooviga mingisse vagunisse elama jääda ja seda kummardama hakata. Viimastel aastatel on meeldinud üks jaapani nobelist, Yasunari Kawabata. Kõik, mis inglise keeles leidub,  on ka minu riiulil. Eesti keeles on olemas „Mäe hääl”, „Tuhat kurge”, „Vana pealinn”. Neis ilmub traditsiooni jõud. Ja „Lumine maa”, mis on mu lemmik – lüüriline, väga napp proosa. Ta kirjutas vist 20 aastat seda pisikest raamatut, mille ma ostsin Loomingu Raamatukogu väljaandena vanakraami poest ühe krooni eest, kusjuures see on minu arust üks parimaid asju, mis üldse kirjutatud.       

Nii et Brautigani romaani tõlge on lõpppeatus, sinu viis rongist välja astuda?

Jah. Mul on koos Kairi Kliimandiga veel natuke ta lühijutte tõlgitud, aga ei jaksa neid raamatuni  ajada. Nende paremik on olemas Klassikaraadio arhiivis „Olemise” kaustas Tõnu Oja suurepärases esituses. Kui ma oma sõiduplaanist õigesti vaatasin, siis sellest jaamast peaks üks kesköine rong veel edasi minema küll …       

Küsinud Jan Kaus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht