Üha hõredam pilt

Eesti keeles avaldatud raamatul on kerge peaaegu jäljetult pildilt kaduda, kuigi tegu võib olla mujal maailmas erakordselt menuka teosega.

KRISTA KAER

Eestlased on alati olnud väga uhked oma tõlgitud ilukirjanduse üle. Erinevalt nii mõnegi teise kultuuri traditsioonist oleme alati tõlkinud originaalist ja kasutanud teiste keelte abi haruharva ning meie väärttõlgete tase on olnud üpris kõrge. Tõlgete arvu üle pole ka olnud põhjust nuriseda ja kunagisi lünki ja puudujääke oleme teinud tasa üsna usinalt. Viimasel ajal hakkab aga tekkima kahtlus, et asi pole enam kaugeltki nii roosiline, kui võib tunduda. Siinkohal natuke statistikat (vt tabel).

2017. aastal avaldati 3916 raamatut, mille hulgas 534 tõlke-ilukirjandusteost. 2018. aastal olid vastavad arvud 3792 ja 481. Kahanemist on näha juba nimetuste arvus, kuid suurem on tiraaži kahanemine. Raamatute kogutiraaž 2017. aastal oli 4 miljonit, 2018. aastal 3,542 miljonit. Praeguseks on keskmine raamatu tiraaž langenud alla 1000 eksemplari, ilukirjanduse puhul oli see viimati ainult 571,2. Võib julgelt öelda, et tõlgitud väärtilukirjanduse (literary fiction) tiraaž on keskmiselt 40–500 eksemplari.

Teoste originaalkeelte osas tõlkekirjanduse tabel erilisi üllatusi ei paku: väikesed kõikumised vene või rootsi või hispaania keelest tõlgitud raamatute arvus on täiesti loogilised ja mingit erilist suundumust siit välja lugeda ei saa. Rootsi ja norra keelest tõlgitud raamatute hulka on kindlasti kasvatanud Põhjamaade kriminaalromaanide populaarsus. Prantsuse keelest tõlgitavate raamatute hulk on üsna stabiilne ja sellele aitab kindlasti kaasa see, et meil on olemas mitmed väga head prantsuse keelest tõlkijad. Üsna ootuspärane on, et lõviosa tõlgetest on tehtud inglise keelest.

Nähtamatud menukid

Milline on tõlgitud ilukirjanduse positsioon raamatumüügi edetabelites? Toon siinkohal näiteks 2018. aasta Rahva Raamatu edetabeli: kuuest tõlgitud ilukirjandusteosest on kaks kordustrükid, ülejäänud neli pole kindlasti kirjanduse tipud.

8. A. de Saint-Exupéry, „Väike prints“
40. A. J. Finn, „Naine aknal“
61. E. L. James, „Tumedam“
85. E. L. James, „Grey“
93. Audrey Carlan, „Kalendritüdruk. Jaanuar, veebruar“
99. J. K. Rowling, „Harry Potter ja tarkade kivi“

Eesti Kirjastuste Liidu edetabelis on samuti kuus nimetust, üks neist – oh rõõmu – Nareki Grigori „Nutulaulude raamat“, samuti kaks kordustrükki ja ülejäänud umbes sama, mis Rahva Raamatus.

Kultuurkapitali tõlkepreemiale nomineeritud tõlgete hulgas on kolm tänapäeva kirjandust esindavat teost: Margaret Atwoodi „Nõiasigidik“ (tlk Riina Jesmin), Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“ (tlk Triinu Pakk) ja Maylis de Kerangali „Parandada elavaid“ (tlk Leena Tomasberg). Lisaks võib öelda, et Atwoodi raamat on osa projektist, mille käigus kaasajastati klassikat, nimelt Shakespeare’i. Ülejäänud – Khalil Gibrani „Murtud tiivad“ (tlk Üllar Peterson), Nareki Grigori „Nutulaulude raamat“ (tlk Peeter Volkonski) ja „Väike inglise luule antoloogia“ (tlk Märt Väljataga) – kuuluvad klassika valdkonda.

Kui hakkasin vaatama avaldatud ilukirjanduslike tõlgete nimekirja, siis oli esimene tunne sügav jahmatus. Ma ju tegelikult käin raamatukauplustes ja tunnen ära ka suure osa autoritest, kelle raamatud on ses nimekirjas, aga mul ei olnud kõige vähematki aimu, et mitmed säärased teosed on eesti keeles avaldatud. Klassikaga on kergem, Ingmar Bergmanist on raske mööda vaadata, Nobeli laureaatide sarja ka ehk paned tähele ja Loomingu Raamatukogu paistab samuti välja. Üsna loomulikult Varraku „Moodne aeg“ ja Tänapäeva „Punane raamat“. Hispaania, itaalia, saksa ja näiteks jaapani keelest tõlgitud raamatud paistavad samuti üldisel ingliskeelse kirjanduse foonil silma. Tänapäevast väärtkirjandust on avaldanud viimasel ajal kenasti Gallus ja ka Eesti Raamat. Eksootilisematest keeltest tõlgivad ja avaldavad sageli teoseid Loomingu Raamatukogu ja entusiastlikud üksikkirjastajad, nagu näiteks Mathura. Jahmatuse põhjustas aga eelkõige see, kui kerge on eesti keeles avaldatud raamatul peaaegu jäljetult pildilt kaduda, kuigi tegu võib olla mujal maailmas erakordselt menuka teosega.

Aasta tagasi külastas festivali „HeadRead“ itaalia kirjanik Domenico Starnone, kelle romaan „Seotud“ ilmus eesti keeles. Kirjanikuga vestles Maarja Kangro.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Mõned näited. Gail Honeymani „Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi“ on kindlasti üks viimaste aastate suuremaid kirjastamissensatsioone ja selle järge oodati innukalt. Mingis mõttes kinnistas see ajaviitekirjanduses uue suuna. Lähisuhtepõnevikule vastukaaluks on tekkinud raamatud, kus leitakse midagi hingekosutavat pisiasjades ja tegelaste karmi koore all avaneb vähehaaval soe süda. Eestis ei märganud seda raamatut õieti keegi. 2018. aastal ilmus ka ühe tuntuma tänapäeva iiri kirjaniku Colm Tóibíni esimene Costa auhinna võitnud eesti keelde tõlgitud raamat „Brooklyn“ – taas täiesti märkamatult. Aasta tagasi külastas festivali „HeadRead“ koos abikaasaga Domenico Starnone, kelle romaan „Seotud“ ilmus eesti keeles. Starnone läks edasi Soome ja Norrasse, kus kultuuriajakirjanikke oli juba hoiatatud, et nad mingil juhul intervjuudes Elena Ferrante nime ei mainiks. Eestis ei avaldatud isegi erilist soovi temaga intervjuud teha, rääkimata sellest, et teda oleks kuidagi seostatud Elena Ferrantega, kes ju ka eriti kellelegi korda ei lähe, kuigi temast on saanud rahvusvaheline kirjandusfenomen. Või siis Orange Prize’i võitnud Madeline Milleri „Achilleuse laul“ (kirjastus Kooba­kene), ohtralt kiidetud menuraamat, mille märkamise ja leidmisega on Eestis tõsiseid raskusi.

Kirjandus ei ületa uudisekünnist

Niisiis võib öelda, et klassika tõlkimisega on Eestis seis päris hea. Tulevikus aitab sellele kaasa veel ka Hieronymuse fond ja võib olla kindel, et ka XX sajandi suurteosed saavad tõlgitud, rääkimata varasematest. Kõige halvem on olukord just praegu maailmas toimuva vahendamisega. See, et meie ajakirjandus ei jõua ega kohati ka taha ennast kursis hoida, on kõigile teada. Arvustajaid ei ole piisavalt, neile ei saa maksta ja nii edasi. Katta ei jõuta isegi ilmuvat eesti kirjanike loomingut, rääkimata veel tõlketeostest. Aeg-ajalt ikkagi mõni arvustus ilmub, kuigi paratamatult tekib mõte, et suuremad ja põhjalikumad käsitlused võiksid jääda Sirbi osaks ja ajalehtede nädalalõpulisades võiks anda kas või mingigi ülevaatlikuma pildi, miks mitte žanride kaupa, nagu seda tehakse mujal maailmas. Küllap on asi selles, et ülevaatlikumat pilti pole ka ajakirjanikel ja selleks tuleks leida mõni just tõlkekirjandusega tegelev inimene.

Praegu igatahes on lugu nii, et kui mulle saadetakse mõne kuulsa kirjaniku peagi ilmuva uue romaani käsikiri ja pean enne selle saamist kinnitama allkirjaga, et sellest kellelegi ei räägi, surun suure vaevaga maha kiusatuse vastata: „Kui ma ka karjuksin sellest keset Raekoja platsi, ei pööraks keegi Eestis peadki.“ Kirjandus ei ole Eestis lihtsalt põnev, see ei ületa kuidagi uudisekünnist. Põnev ei ole isegi eesti kirjandus. Selliste romaanide puhul nagu Urmas Vadi ja Tiit Aleksejevi viimased raamatud oleks olnud loomulik, et ajakirjanikud oleksid küsinud kirjastusest juba käsikirja ja arvustused oleksid ilmunud kohe järgmisel hommikul pärast raamatu kauplustesse jõudmist. Jah, mujal küll, mitte Eestis.

Ja kui palju abi siis tegelikult neist arvustustest on? Jällegi üks näide. Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“, Orange Prize’i võitnud ja ohtralt kiitust pälvinud teos on loetav, inimlik ja oluline, trükiarv 500, ajakirjanduses arvustatud ja analüüsitud, tõlkija Triinu Pakk sai kultuurkapitali tõlkepreemia, kuid aasta ja kahe kuuga on müüdud 290 eksemplari. Pole siis ime, et kirjastajad ei soovi riskida ja anda välja raamatuid, millele võibki ennustada müügiedu 300 eksemplari ringis – see tähendab enamikku tänapäeva väärtteoste tõlkeid. Valiku aluseks hakkab kujunema võimalus saada vastava maa tõlkefondidest toetust. Samuti teatakse juba ammu vaikimisi, et novellide tõlget on mõtet pakkuda üksnes Loomingu Raamatukogule. Novelle siiski ilmub ja need on huvitavad. Näiteks iirlased leiavad, et nende kirjanduse võib-olla kõige huvitavam osa on just novellid. Tabasin ennast sellega seoses meenutamas kunagisi eri rahvaste novellikogusid, mis mingi ettekujutuse nende kirjandusest ju ikkagi annavad. Nüüd oleme aga entusiastide ja erakapitali toel alles hiljuti isegi eesti novellide kogudeni jõudnud.

Lugejad vajavad teavet

Eesti kirjanduspilt kipub vähese huvi tõttu tõlkekirjanduse vastu muidugi vaesestuma ja väga üheülbaliseks jääma. Laias maailmas on Aafrika kirjanduse tõusulaine, tõlgitakse ja loetakse Hiina, Korea, Lähis-Ida ja Kagu-Aasia kirjanike teoseid, meil aga on raskusi isegi Läti ja Leedu autorite avaldamisega, Kesk-Euroopa omadest rääkimata. See, et tänapäeval tuleb väga harva ette raamatuid, mida loevad kõik ja millest räägivad kõik, on üsna loomulik – lugejaskond on vastavalt huvidele killustunud. Seejuures peaksid siiski mujal maailmas ja muudes kultuurides olulised teosed olema eesti lugejale tõlkes kättesaadavad. Ei loe kaugeltki kõik eestlased vabalt inglise keelt, paljude, ka noorte keeleoskusest piisab selleks, et jälgida tegevusliini, kuid mitte tabada stiili või varjundeid. Noortele mõeldud kirjandust tõlgitaksegi üha vähem ja mõjuvatel põhjustel. Saavad ju noored ingliskeelsed raamatud kohe kätte ega pea tõlkimist ootama, pealegi on need palju odavamad kui eestikeelsed tõlked. Tõlge inglise keelde on aga sageli tehtud teistest põhimõtetest lähtudes, kui meil kombeks: originaaltekstiga on seal enamasti hoopis vabamalt ringi käidud, kui nõuab eesti tõlketraditsioon.

Maailma mõistmiseks on vaja ilukirjandust. Kui me seda ei tõlgi, on meil raske mõista ka maailma. Seda enam et eesti kirjanike teostes pole laial maailmal kohta: nemad tegelevad mõne erandiga iseenda, oma lähiümbruse või Eesti oleviku või minevikuga. Paratamatult tekib tunne, et hakkame üha enam nukerdama kusagil oma kotisopis, juhtugu mujal mis tahes. Karta on, et praeguses maailmas ei ole see kuigi mõistlik.

Mida siis teha? Ausalt öeldes ei teagi. Teavet raamatute kohta on väga raske inimesteni viia, paberlehti ja seal ilmunud arvustusi loetakse üha vähem. Samal ajal oodatakse mingitki informatsiooni, sest ilmuvates raamatutes on väga raske orienteeruda. Ehk võiks televisioon ilmunud väärtkirjandusele pisut enam tähelepanu juhtida?

Seda, et soovijad saaksid heas eesti keeles lugeda tänapäevast maailma­kirjandust, oleks võimalik tagada veel ka raamatukogude toetuse suurendamisega. Sel juhul saavad raamatukogud osta eesti kirjanduse kõrval ka tõlgitud raamatuid, millel on jääv väärtus ja mis tõepoolest avardavad lugeja maailma. Sealt ehk leiaksid lugejad need ka üles. Raamatukogudes valitseb aga samuti ruumipuudus, nagu paljudes kodudes, kuigi mõnede teoste puhul tuleb ette ka mitme kuu pikkusi järjekordi. Muret teeb veel laenutuste arvu kahanemine Eestimaa neis paigus, kus rahvast jääb vähemaks.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et küsimusi on palju, vastuseid vähe.


2017. ja 2018. aastal tõlgitud ilukirjandus keelte kaupa, v.a lastekirjandus

 

KEEL 2017 2018
Akadi 1
Aleuudi 1
Araabia 1
Armeenia 1 1
Baski 1
Bengali 1
Gruusia 1
Hindi 2
Hispaania 6 10
Hollandi 2 1
Inglise 363 330
Islandi 2 1
Itaalia 5 4
Jaapani 1 1
Jidiš 1
Katalaani 1
Leedu 3
Läti 1 5
Norra 10 9
Poola 4 4
Portugali 1 2
Prantsuse 21 17
Pärsia 2
Rootsi 39 33
Saami keeled 1
Saksa 11 20
Soome 17 9
Soome-ugri keeled (vepsa) 1
Taani 7 3
Tšehhi 1 1
Udmurdi 1
Ungari 4 3
Vene 27 19
Mitmest keelest 1
KOKKU 534 481

2017. aastal avaldati 3916 raamatut, mille hulgas 534 tõlke-ilukirjandusteost. 2018. aastal olid vastavad arvud 3792 ja 481. Lõviosa tõlgetest on tehtud inglise keelest.

Rahvusbibliograafia andmebaas

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht