Üle piiri ja rahvuse

3. detsembril 2021 möödub sada aastat tõlkija ja aastakümneid eesti kultuurielule rahvusvahelist värvi andnud ajakirjaniku Ita Saksa sünnist.

Eesti XX sajandi kultuuriloos ringi uidates leiab Ita Saksa üsna mitmeis paigus. Näiteks kahel Luulik Kokamäe maalitud portreel ja ühel Aino Bachi graafilisel lehel.

Ita fotot näeb Eesti juudi muuseumis, kus on leidnud koha kõik Eesti kultuurilukku oma jälje jätnud silmapaistvad juudi soost kaaskodanikud. Südamega sügavalt Eestimaa, eesti keele ja kirjandusega seotud Ita (passi järgi hoopis Ite, lähimatele sõpradele Iti) sündis Valga juudi perekonnas ja oli seega päritolult ning rahvuselt juut.

Seda pandi talle pahaks ja piisavaks põhjuseks, et ta 1953. aasta jaanuaris ajalehe Säde vastutava toimetaja kohusetäitja kohalt lahti lasta. Ajad olid sellised.

Ita Saksa nime leiab ajakirja Noorus 1957. kuni 1971. aasta numbritest, sest siis töötas ta seal ajakirjaniku ning kirjanduse ja kunsti toimetus­osakonna juhatajana. Ita Saks aitas kaasa sellele, et üsna sovetlikust ajakirjast sai ­Hruštšovi sula ajal väljaanne, mis koondas enda ümber 1960. aastate noori edumeelseid luuletajaid, prosaiste ja kunstnikke ning kus avaldati ka üleliiduliste vabameelsete autorite tõlkeid. See maksis Itale töökoha 1971. aastal, kui vahepealne sula oli jääkirme peale tõmmanud ja Ita kavatsus avaldada persona non grata’ks muutuva Jossif Brodski luuletõlkeid uue peatoimetaja kannatuste karika täitis.

Tollest aastast sai Ita elus uue hoo sisse juba varem alanud läti kirjanduse tutvustamine ja tõlkimine, mille eest saadud honorar leiva lauale tõi, sest kahtlastel põhjustel vallandatud ajakirjanikku ei oodanud keegi avasüli oma töökollektiivi. (Palun vabandust, üks asutus ikka oleks ta tööle võtnud – ja nimelt EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut, kus teadurina tegi tähtsat uurimistööd Galina Ivanovna, kaastundlik naabrinaine, kes elas Itast paar korrust kõrgemal. Esimese hirmuga tööta ja rahata jäänud Ita läks, aga järgmisel päeval ei suutnud isegi töökohale jäänud tuhvlitele järele minna, öeldes: „Parem nälgime, aga ma ei saa sinna tagasi minna.“)

Läti keele sai andekas piirilinna tüdruk selgeks tänu pere lätlannast majapidajannale Selmale, kes ema surma tõttu viieaastaselt orvuks jäänud Ita ja tema venna Elhoneni üles kasvatada aitas.

Ita Saksa tööde hulgas on poolsada tõlget läti keelest: romaane, jutustusi, näidendeid, luuletusi, rahvaluulet, laste­kirjandust. 1986. aastal tunnustasid lätlased teda Andrejs Upītsi auhinna ja 1997. aastal riikliku teenetemärgi, Läti Kolme Tähe ordeniga. Ita tõlkis vähesel määral ka muudest keeltest, nagu saksa ja vene keel, aga rääkis loomulikult ka jidiši keelt, milles suhtles oma isa ja tädidega.

Ita Saksa nime leiab 1980. aastal 40 kirjale allakirjutanute hulgast ja seda hoolimata sellest, et ta oli ometi aastast 1947 kuni isegi 1989. aastani NLKP liige.

Oma maailmavaate, oma kommunismi on Ita Saks ausalt lahti kirjutanud oma mälestustes, aidates sellega kindlasti varjundirohkemaks muuta muidu nii mustvalgena näiva pildi headest ja halbadest ideoloogiatest.

Ita Saksa leiab Rahvarinde esimeste liikmete seast, president Lennart Mere ümarlauast ning ka Eesti Valgetähe ordeni saajate hulgast.

Ja Ita Saksa foto leiab nii ürgeestilikust kohast, nagu seda on Koguva küla Muhu muuseum. Sealt selle tõttu, et aastast 1945 kuni 1951 kandis ta nime Ita Schmuul, see tähendab: oli abielus Johannes Schmuuli ehk Juhan Smuuliga. See on ilus ning natuke kurb lugu nagu kõik armastuslood, mis õnnetult lõpevad. Ita on sellest kenasti kirjutanud.

MARE ZANEVA

---

Mina ja Juhan

Oli pühapäevane päev. Austaja ütles, et traditsiooniline jalutuskäik pluss kohvik jääb ära, tal on tööd. Niisiis olin üle pika aja vaba.

Läksin sihitult linna. Tänavad olid inimtühjad.

Järsku vaatan: Juhan tuleb. Tema jalutab ka niisama muidu.

Otsustasime kampa lüüa. Lähme Kadriorgu! Lähme.

Tegime Kadriorule suure tiiru peale. Läksime linna tagasi. Juba hämardus.

Ütlesin jutu sees, et ma pole kunagi restoranis käinud.

Vaat ja nüüd lähemegi, otsustas Juhan pikemata.

Mina ehmatasin, et kuidas nii järsku.

Äsja oli avatud restoran Gloria oma ilusa ümmarguse saaliga.

Restoran oli puupüsti täis. Minul sääl tuttavaid ei olnud. Juhanil oli. Orkestrilähedasest lauast viipas keegi, läksime sinna.

Sääl istusid Oskar Põlla ja Salme Reek.

Põlla oli juba kõvasti svipsus. Ta hakkas mulle komplimente tegema ja ütles, et tahab minuga abielluda.

Juhan võttis asja tõsiselt ja põrutas rusikaga lauale: mina ise abiellun Itiga.

Läksime tantsima. Juhan hakkas rääkima, kui kurb see on, kui sul kedagi ei ole, kui puudub lähedane inimene.

Läksime koos koju. Õieti polnud ju meil kummalgi kodu, elasime mõlemad toimetuses: tema omas, mina omas. Meie toimetused asusid mõlemad ühes Pika tänava majas, olid isegi omavahel ühendatud.

Sest päevast alates olime kogu aeg koos. Käisime koos söömas ja pidudel.

Kahe kuu pärast abiellusime.

Sealsamas Pikal tänaval registreeriti meid.

Juhan pani jalga ilusad uued kingad. Ta oli need saanud osta ühe tuttava mehe käest. Oli ainult unustanud jalga passida. Nüüd selgus, et nad olid väikesed, pigistasid kohutavalt.

Läksime koju tagasi kingi vahetama.

Kui me uuesti perekonnaseisuametisse jõudsime, selgus, et olime passid koju unustanud. Tuli veel kord tagasi minna.

Lõpuks saime registreerituks.

Oleksin väga tahtnud endale sõrme kuldset rõngakest, aga seda polnud tollal ette nähtud.

Pärast registreerimist läksime Tallinna kohviku ülemisele korrusele. Et oleks vähekese pidulikum, kutsusime kaasa ühe minu sõbratari.

Pärast läksime Juhani koju. Ta oli vahepeal saanud endale toa Kivimäele Jaan Kärneri korterisse.

See asus pikas madalas majas, mis paistab kätte, kui Pääsküla poole sõita.

Olin seal varemgi käinud – salaja, nüüd läksin kui seaduslik abikaasa.

Kärnerid tegid meile väikese peo. Jaan Kärner kinkis pühendusega raamatu.

Meil oli selles korteris kena väike tuba. See oli kindlasti kunagi olnud eelmiste elanike tütre tuba, ta oli sisustatud valge mööbliga.

Oleksime võinud elada selles toas kaua ja mõnusalt, aga üks asi tuli vahele.

Kärner jõi kohutavalt. Ta vist töötas tollal Loomingu toimetajana. Õhtul koju tulles oli ta alati purupurjus ja siis ta kippus tüli norima.

Ta oli võtnud endale pähe, et Juhan tahab tema naisele külge lüüa.

See oli nii naljakas, et ei saanud isegi vihastada. Proua Kärner oleks võinud olla meie ema. Ta oli ümmargune halli peaga koduperenaine. Aga Kärnerile ei lugenud see midagi.

Juhan võttis samuti asja tõsiselt.

Pärast üht järjekordset stseeni ütles ta, et ta enam ei või ja nüüd läheme minema, kas või jala ja ükskõik kuhu.

Läksimegi. Aga seekord saime elamiseks toimetuse fotolaboratooriumi. See oli pime ruum, kuhu mahtusid parajasti diivan, väike kapp ja paar tooli.

Seal elasime niikaua, kuni saime Pärnu maanteele nõukoguliku fantaasiavilja seninähtamatusse leiutisse – ühiskorterisse.

Nüüd oli meil kaks tuba – üks suur ja teine väike – väga ilusas uhkes eestiaegses majas.

Aga meie endi elu enam ei laabunud.

Kahe aasta pärast tekkisid esimesed mõrad.

Nelja aasta pärast tõime ära lahutuspaberid sealtsamast Pikalt tänavalt, kus olime kunagi alustanud.

Ma mäletan teid, ütles elupõline perekonnaseisuametnik elutargalt, aga mis temal. Meil oli peale paberite veel midagi tallel.

Minu jaoks algas siis pime öö, mis ei selitunud enne kuut aastat, kuni sündis mu väike tütar.

ITA SAKS

Minu kommunism

Teolt jõudis suvituskohta kiri. Kirjas seisis, et mind on tagaselja vastu võetud komnooreks ja ühtlasi valitud maakonna­komitee liikmeks.

Olin kodunt nii läinud, et ma põrutavatest sündmustest polnud suuremat osa saanud. Tallinnast oli meile imbunud mingi ebamäärane kumu – sääl olla toimunud demonstratsioon või midagi niisugust. Teinepäev tänavale minnes nägin linnavalitsuse juures väikest rahvasumma. Keegi mees, kes osutus meie ajalehe toimetajaks, pidas kõnet. Inimesed kuulasid vaikselt, plaksutasid hõredalt ja läksid laiali. Peatänavat pidi kõndisid üles-alla poisid, sinimustvalged lindid nööpaugus.

Aga meil oli suvila üüritud ja meie sõitsime suvitama. Isa ei teinud juhtunust välja, vaikis nagu ikka. Selma, meie perekonna ainuke proletaarlane, ei ilmutanud vähimatki teadlikkust – ainuke mure, et lapsed söönuks saaksid.

Aga suvitamine polnud enam see, mis enne. Õhus oli tunda varjatud ärevust. Inimesi rõhus teadmatus ja nad hakkasid enneaegu kohvreid pakkima. Rand jäi iga päevaga tühjemaks, suvilad tummaks.

Niisiis tuli Teo kiri just õigel ajal. Minagi hakkasin põnevusega kojusõitu ootama.

Huvitav, ma polnud kunagi aimanud, et Teo on kah pahempoolne nagu minagi. Me polnud kunagi rääkinud poliitikast. Parteikommunistidest me midagi ei teadnud. Kommunistlik partei oli seks ajaks unustatud.

***

Hiljem kuulsin Teolt, et see oli tal isalt. Teo isa oli sotsiaaldemokraat ja võttis nõukogude tuleku heatahtlikult vastu. Tema vaene siis veel ei teadnud, et sotsiaaldemokraatia oli kompartei vaenlane number üks. See tehti talle peagi selgeks ja ta pääses vaevu Siberist.

Näen juba praegu ette, et mul tuleb paljude meenutuste puhul teha etteruttavaid ekskursse, sest heade inimeste dramaatilist lõppu pole hetkekski võimalik mälust kustutada.

***

Kodus seadsin kõigepealt sammud komsomolikomitee poole. See asus pargis, endise ohvitseride kasiino alumisel korrusel, üleval oli parteikomitee.

Üllatus, üllatus – komitees kohtasin Lembitut! Lembitut – kui komsomoli sekretäri.

Olin teda viimati näinud tänaval rahvusvärvides. Minu lauasahtlis lebas ikka veel väike kirjapakk: jumalagajätukiri enne Soome Talvesõtta pagemist, kuhu ta paraku ei jõudnud. Siis üks hilisem kiri Petseri kloostri mungakongist – enne pühitsemist, mis samuti pooleli jäi. Nüüd siis komsomol.

Mis siis ikka. Ankeet oli ju Lembitul igati sobiv: kehviktalupoegade hulgast. Et ta vaene oli, paistis näost välja. Ja kool kah lõpetamata, tõsi küll, joomise pärast.

Ainult et meil polnud aega ega huvi tagamaid sorteerima hakata. Liiati ei peetud tollal veel sellepärast kurjategijaks, kui keegi vahelduseks aeg-ajalt värvi muutis. Võib-olla oli see sama pluralism, mida nüüd nii kangesti taga aetakse, pluralism meis enestes.

Ütlen kohe ette ära, et Lembitu metamorfoosid veel sellega ei lõppenud. Poole aasta pärast sai ta sekretäri koha pealt lahti. Olevat jokkis peaga semudele „midagi öelnud“, semud polnud kitsid, teatasid kus vaja.

Sellega lõppeski meie ühine poliitiline tegevus, ühtlasi ka ühised jalutuskäigud ümber valge kiriku.

Peagi hakkas maalt tulema kirju-esseid täis argumenteeritud Lenini-kriitikat.

Kui ma aastaid hiljem juhtusin seda kirjapakki Mariale nimetama, langes mu Leningradi-eestlannast sõber päris näost ära: Sa pead mulle tõotama, et põletad need kirjad kohe ära, sa pead.

Polnud ahju, kus põletada …

Ahi tuli taas kord meelde, kui elu täiesti juhuslikult, nagu tihti juhtub, mulle epiloogi kätte mängis: Lembit – Hitleri-armee sõjakirjasaatja.

Mul hakkas jube: Lembit oleks võinud mind ahju ajada. Kuradile poliitika.

***

Arvan, et alati tuleb see kelleltki. Teol tuli see isalt, minul onult.

Onu Meiše oli kommunist. Peale selle oli ta neid harvu täiskasvanuid, kes lastele meeldivad. Ma ei saanud teisiti, kui pidin hakkama kommunistiks, sest muidu oleksin oma armast onu sügavalt kurvastanud. Ta ju võttis mind nii tõsiselt. Kuidas ta vajus longu mu vahepealseid kõrvalhüppeid jälgides. Olin mõjutatav ja muutliku meelega: kord astusin kodutütardesse, kord jälle kõige sõjakamasse juudi noorsoo-organisatsiooni. Üldse kardan, et mu hilisem kauaaegne truudus kommunistlikule parteile tuli pigem valikuvabaduse puudumisest.

Aga kui nüüd ikkagi piire tõmmata, siis tuleb ilmselt vahet teha kommunistide ja kommunistliku partei vahel. Nagu selgub, ei lange need asjad sugugi alati ühte.

Minu elus on olnud „omad kommunistid“: onu Meiše, Sonja, Endel, veel rida teisi, kelle pärast mul pole põhjust häbeneda.

Onu Meiše polnud kunagi kompartei liige, ei põranda all ega põranda peal. Ta oli südame poolest kommunist. Ta oli lihtsalt hea ja tahtis, et kõigil oleks hea..

Aga kuidas teha nii, et kõigil oleks hea?

Vastust otsis onu Meiše ilmselt tihedat kirbukirja täis trükitud sahisevatelt siidpaberilehtedelt, mida ta alati pungil portfellis endaga kaasas kandis. Die Weltbühne, Die Neue Weltbühne ja mitmed teised nimetused, mida ma enam ei mäleta. Ja raamatud: „Kommunistliku partei manifest“, kommunistliku partei ajalugu, „Kuidas karastus teras“ ja „Pedagoogiline poeem“ – ekstra minu jaoks. Muide, neid viimaseid võis osta Tallinnas nõukogude kirjanduse kauplusest.

***

Veidi taustast. Praegu pole moes rääkida Eesti Vabariigi varjukülgedest. Kui keegi minult praegu küsiks, milline oli elu toona, võiksin maalida värvilise klantspildi puhtast, ilusast, rahulikust väikelinnast, kus haljendasid pargid, kus kõik majad olid alati värskelt värvitud ja tänavad korralikult sillutatud, kus inimesed käisid ilusti riides ja poeakendel, ja mitte ainult akendel, rõõmustasid silma rohked kaubad.

Ja see kõik oleks tõsi.

Aga siinsamas võiksin ma käigu pealt, pikemalt mõtlemata, jutustada tõestisündinud klassikalisi lugusid neidudest, kes jätsid maha oma vaesed armastatud peigmehed ja läksid mehele mittearmastatud rahajõmmidele. Ma võiksin rääkida mesallianssidest ja nende alandatud osalistest. Ma võiksin rääkida tuhkatriinudest, kes pärast balli ei saanudki printsessideks.

Või kuidas teile näiteks meeldib, kui peremees vallandab tubli noormehe ainult sellepärast, et ta ei oska pidulauas vähki süüa? Või kui paks miljonäriproua laseb teenijannal vanu sokke nõeluda, et too jumala pärast mitte minutitki ei istuks ilma tööta?

Muide, kapitalistlik ühiskond ei ole oma „paiseid“ kunagi varjanud, loe ja vaata – praegugi.

Kui tuli nõukogude võim, see tähendab, kui saabus onu Meiše tähetund, siis selgus äkki, et teda polnud kellelegi vaja. Temast aktivisti ei saanud, aktiviste olid nüüd kõik kohad täis.

Meie kokkusaamistes tekkis pikem vahe. Kuulsin vaid, et onu töötab oma endisel alal edasi, muidugi mitte enam peremehena.

Kodus oli tal olnud pahandusi naisega. Onu oli tahtnud oma väikefirma ülejäänud varandused küsimata riigile üle anda, naine ajas sõrad vastu – mis sa ühest väikekodanlasest ikka tahad.

Veel kuulsin, et onu oli käinud Moskvas komandeeringus – mõelda vaid – Moskvas! Ma tahtsin nii väga onuga kokku saada, temaga rõõmu jagada.

Kui see päev viimaks tuli, ei tundnud ma oma head onu enam ära. See oli teine inimene, surmtõsine, endassetõmbunud, vaikiv.

See oli meie viimane kohtumine.

***

Hilisemast, juba tagalast, meenub õhtu Ljusja kodus, soojaks köetud hubases korteris, mis nii väga meenutas mu oma kauget kodu.

Ma seisin ahju ääres ja lasin soojal endasse valguda. Aga mu süda oli kohutavalt raske ja ma ei teadnud, miks. Üks väike lakooniline mittemidagiütlev kiri?

Aga see kiri oli viimane. Varsti tuli teade, et onu Meiše oli võtnud endalt elu.

Sest päevast usun telepaatiasse.

***

Sonja tuba oli kaetud tumeda tapeediga. Sellel eraldus soodsalt valge ümmargune bareljeef: Lenini profiil.

Õhtuti istusime valgustamata toas rohelise raadiosilma ees ja kuulasime Moskvat.

Sonja oli lesknaise tütar. Ta tahtis üle kõige arstiks saada, aga ei saanud. Laagris lubati tal töötada polikliinikus õena. Kümne aastaga omandas ta hea praksise. Aga kui ta vabanenult esitas oma tõendid, heitis kaadritöötaja pilgu passi numbrile ja kehitas õlgu: „Kahjuks …“

Sonja ei suutnud enam muud teha, tema jõud oli otsas. Ta oli kaotanud kodu, mehe, kodanikuõigused. Ta oli kaotanud tervise. Ainult suured tumepruunid silmad hiilgasid veel endiselt väikses lumivalges näos ning janunesid elu järele.

Lõpuks ei jäänud üle muud kui minna tagasi Siberisse, mitte enam traat­aia taha, vaid siiapoole tara, kuhu oli asunud palju endisi vange, kellel enam kuhugi minna polnud. Vanglaõed aitasid Sonjal saada töökoha sanatooriumi, aga seda ei läinud tal enam kauaks vaja.

Ma reetsin oma sõbra. Selleks pole alati vaja sõnu ega tegusid, reeta võib ka mõttes.

Ma kartsin. Ma ei julgenud ennast temaga näidata, ma kartsin paaniliselt passikontrolli. Ma ootasin, et ta meilt ära läheks.

***

Kõigil aegadel on N Liidus olnud populaarsed poliitilised anekdoodid. Ainult üht anekdootide sarja pole ma veel kuulnud. Need on anekdoodid uurimistoimikutest. Võib-olla sellepärast, et ka naerul on omad piirid.

Sonjale näiteks pandi süüks sala­kuulamist ja kodumaa reetmist. Talle öeldi, et vene gümnaasiumis õppimise ajal valmistati teda ette nõukogude võimu kukutamiseks. Samaks otstarbeks olevat talle ka õpetatud soome keelt.

„Ma ei oska soome keelt.“

„Oskate küll. Te oskate eesti keelt, järelikult oskate ka soome keelt.“

Sonja mõisteti surma.

Kas pole naljakas?

Sonja hakkas kohtusaalis laginal naerma.

Sel ajal, kui ta istus kolm kuud üksikkongis, oli mõnel kohtumõistjal terake mõistust pähe tulnud. Surmanuhtlus muudeti ära, Sonjale mõisteti kümme aastat – ainult.

Endli anekdootide rida sai pikem. Kõik oli alanud ühest lausest ja see oli: Lenin ja Stalin polnudki nii suured sõbrad.

Asja arutati parteikoosolekul. Endel visati välja, kust iganes andis visata: parteist, parteikoolist, toimetusest. Lõpuks ka vabade inimeste hulgast.

Toimikust oli lugeda: EK lubas anarhistiks hakata, musta lipu üles tõmmata ja Raekoja platsile marssima minna. EK ütles, et „Noore Kaardiväe“ sakslased olla liialt karikeeritud. EK viskas suure proletaarse kirjaniku Maksim Gorki kipsist rinnakuju aknast välja (ühe klunkri ajal). Ja veel laenas kelleltki raha ega olnud senini tagasi maksnud.

Kuus aastat.

Endel-poiss tuli vangist välja, leebe ja puruhaige. Ööbis, kus juhtus. Treis võõra nime all nuppe. Varsti suri.

***

Olen viimasel ajal nii palju mõelnud parteist. Ma ei mõtleks talle üldse, aga ma ei saa, ma pean.

Miks keegi hakkab oma meelest kommunistiks või mõneks muuks -istiks, milleks tal seda tingimata vaja on. Või mida üldse kellelegi vaja on.

Paneme kõik kokku: romantika, seiklushimu, missioonitunne, teadmatus, auahnus, kadedus, armastus, kohusetunne, harjumus, hirm ja mis kõik veel, raputame läbi ja vaatame, missugune kaleidoskoobimuster sellest välja tuleb.

Petlik värvide kogum, klaasikillumäng.

Partei on nagu abielu. Kui sa võtad endale mehe või naise, siis teed seda ju eluajaks. Kui sa siis märkad oma väljavalitu puudusi, ei jookse sa otsemaid minema. Ta on ikkagi oma.

Ja nii võib see kesta väga kaua.

Kuni tuleb – või ei tulegi? – kõige raskem: äratundmine, et kõik oli algusest peale vale.

Krahh ligineb tasahilju, pikkamööda ja vallandub suure raginaga.

Ma ei taha enam rääkida ega mõelda parteist.

Minu kommunistid pole iial kuulunud sellesse parteisse. Nende näod on kaunid, hingestatud.

Parteil ei olegi nägu, ta on silmitu. Nüüd ta paneb endale veel minki peale, see teeb teda veelgi inetumaks, lausa võikaks.

Minu kommunistid pole sinna iial kuulunud. Nad lahkusid juba väravas, pimestatud helgiheitjate kõledast valgusest, kurdistunud kõrvulukustavast trummipõrinast.

Mina astusin traataia taha. Ma ei saanud enam välja ilma end veristamata. Ma kartsin verd.

Nüüd-nüüd tahaksin olla õnnelik, nüüd koos nendega, kes ei kartnud.

ITA SAKS