Ülemlaul ellujäämisele ehk Kuidas seltsimees lapsest kasvas kinnise käega luuletaja

MARI NIITRA

„Oh jah, kui ma ükskord hakkaksin välja rääkima kõiki neid asju, mida ma rääkida ei tohi – kes siis jõuaks mu jutte ära kuulata!“ õhkab koolieelikust peategelane raamatutriloogia viimases osas „Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“ (lk 189).

Leelo Tungal laskis oma lapsepõlvemälestustel ja eeskätt emaga juhtunul settida aastakümneid, enne kui vormistas loo raamatuteks. Ühelt poolt võib see viidata traumaatilise lapsepõlvekogemuse ulatusele, teiselt poolt on ajadistants aidanud vältida laskumist liig­emotsionaalsesse vaatesse. Jah, eestlaste tragöödiast XX sajandil tuleb rääkida, kuid seda tehes ei peaks klammerduma ohvri positsiooni või, hullem veel, seda koguni nautima. Tungal on elujaatav ja humoorikas autor olnud kogu aeg – vahest sellepärast ta ongi lastekirjanik? – ning „Seltsimees lapse“ lugude põhitoon on samuti üdini elujaatav.

„Naisekäe puudutus“ on osa tervikust, mitte eraldi teos. See teeb teose arvustamise mõnevõrra keerukaks. Liiati on Tungal ise välja toonud nende raamatute kirjutamise teraapilise aspekti1 – kas saab arvustada kellegi lapsepõlves kogetud valu üleskirjutust? „Seltsimees lapse“ kaht esimest osa on väga põhjalikult ning asjakohaselt käsitletud (mitte arvustatud) muu hulgas traumanarratiivi raamistikus.2

Tungla lapsepõlvemälestuste triloogia teise ja kolmanda osa ilmumise vahe on tervelt üheksa aastat, kuid „Naisekäe puudutus“ on eelnenud raamatute loomulik jätk ning jutustus algab sealt, kus see viimati pooleli jäi. Võib ka oletada, et autor laskis pikemalt laagerduda mõttel, kuidas jutustus lapsepõlves kogetust lõpule viia. Ka ajaliselt hõlmab kolmas raamat kõige pikemat perioodi. Esimese osa tegevustik jääb kevadesse 1951, mil Leelo ema ära viidi. Teise osa keskmes on sama aasta suvi ning see lõpeb ema esimese kirjaga vangilaagrist. Kolmas osa algab samast sügisest ning lõpeb mais 1955, mil Leelo on äsja lõpetanud esimese klassi.

Kõigis triloogia pealkirjades väljendub teatav vastuolu või dissonants. Esimeses osas „Seltsimees laps ja suured inimesed“ oli kolme ja poole aastane Leelo uhke, kui teda bussisõidul „seltsimees lapsena“ kõnetati – olla kõigest laps, aga sellegipoolest seltsimees! Teise osa pealkiri „Samet ja saepuru ehk Seltsimees laps ja kirjatähed“ näib viitavat Nõukogude režiimi toretsevale fassaadile, millest lähemal vaatamisel jäävad järele vaid riismed. Paljastub üdini võlts ja valedele rajatud ühiskond, ilma sisuta vorm, mida eestlastel tuli kogeda pea pool sajandit.

„Naisekäe puudutus ehk Seltsimees laps ja isa“ toob fookusse isa ja tütre lähedase suhte ema vangisoleku aastail. Naisekäe puudutuse järele igatseb nii laps kui ka isa, see on aga kuni raamatu õnneliku lõpuni puudu. On küll aseainet: isa õde Anne, Leelole võetud lapsehoidjad, naabrid ja isa kolleegid, mingil määral ka isa vastu huvi tundvad naisterahvad.

Mälestus emast on pisut tuhmuma hakanud: Leelo ei mäleta enam õieti, milline memme välja nägi: „Memme oli saanud justkui mingiks muinasjututegelaseks, kes PEAKS küll olemas olema, kes ennast aga kunagi päriselt ei näita“ (lk 15). Ema ootamise aeg on ühtaegu valusalt painav ja teinud ema-lapse suhte üpris abstraktseks. Memmet meenutavad kodus mõned fotod, mille järgi peategelane iseloomustab teda fraasiga „punane nagu veri, valge nagu lumi ja must nagu eebenipuu“. Et ema peab Komi vangilaagrist kirjutama kirju vene keeles, tekib Leelol hirm, et äkki on too eesti keele unustanud ning plaanib selleks puhuks ise vene keele ära õppida.

Raamatus kujutatud kolme ja poole aasta jooksul hakkab tasapisi tuhmuma ka vahetult kogetud õudus mustade NKVD-meestega seoses. Nood ilmuvad küll aeg-ajalt välja unenägudes, kuid on taandunud samasse sfääri kui muinasjuturaamatu Põhjakonn või vanapagan Günther Reindorfi illustratsioonidel.

Varasematest osadest enam hakkab „Naisekäe puudutuses“ välja kooruma Leelo luuletajaisiksus. Elava fantaasiaga keeleandekas tüdruk luuletab vaat et keele omandamisest peale. Läbi triloogia võib jälgida, kuidas ta raamatute, laulude ning pealt kuuldud täiskasvanute omavaheliste kõneluste loob iseoma poeetilist maailma. Kahtlemata on minategelane tugeva psüühikaga laps. Samuti nähtub kogu triloogiast tugev ja toetav lähisuhete ring. Oluline ilmasammas on käre tädi Anne, isa õde, kes kunstnikuhingega Felixit ning „kinnise käega luuletajat“ Leelot kahe jalaga maa peal seistes toetab.

Kolmanda osa tegevustiku ajaks hakkavad vapra üksikisa vastu huvi tundma eri tausta ja vanusega naised. Tekib kurbkoomilisi olukordi, näiteks viskab üks huvilistest vihaga: „Olgu, oota siis pealegi kakskümmend viis aastat oma külmavõetud eidekõbi!“ (lk 228). Isa ja tütar ongi välja arvutanud, kui vanad nad siis on, kui memme karistuse ära kandnuna naasma peaks. Kolleegi pereidülli kõrvalt nägemine teeb meele kibedaks mõlemal ootajal. Kui lapse tulevikutaju on ebakonkreetne, siis täiskasvanu tema kõrval adub sündmuste mastaapi ja ebaõiglust täiel määral. Laps paneb kõrvalt tähele isa emotsioone, masendusse langemist, aga ka oskust leida väikesi rõõme pillimängus, jahilkäigus või tütrega suhtlemises.

Ent raamat osutab, et elu võis tollal olla karm ka nendel lastel, kelle emasid polnud vangilaagrisse viidud. Näiteks külapoiss Askal pole saapaid ja ta peab terve talve toas istuma, sünnipäevakingiks pole poisil aga tuua muud kui pere ainus hõbelusikas.

Tungla triloogia ei ole kindlasti lastekirjandus kitsamas mõttes. Küll aga võimendab lapsjutustaja vaatepunkt autori sõnumit. Jutustuse mõju on seda suurem, et toimunut vahendatakse meile väikese tüdruku pahaaimamatu pilgu kaudu.

Leelo Tungla raamatutriloogia „Seltsimees laps“ vihjelised ja pieteedi­tundelised illustratsioonid on teinud Urmas Viik.

Repro raamatust

Maailma lastekirjanduses on küllaga näiteks holokaustist kõnelevaid raamatuid, kus nii tekst kui ka illustratsioonid võistlevad lugejale mõju avaldamises. Lugeja süümele saab rõhuda realistlike gaasikambripiltide ja loomavagunist välja vaatavate nutvate nägudega. Seesugusest kannatuslugude diskursusest eristub „Seltsimees lapse“ triloogia selgelt. Ka Urmas Viigi illustratsioonid on kõigis kolmes osas vihjelised ning pieteeditundelised. Kollaažitehnika ja visuaalsete allusioonidega on Viik saavutanud äärmiselt mitmetasandilise tulemuse: eristada saab nii lapse naiivset maailmakäsitlust kui täiskasvanule hoomatavaid vihjeid terrorirežiimile. Seekordses osas on Viik läbiva kujundina kasutanud viisnurka. Kollaaž moodustub siin raamatute ja ajakirjade piltidest, millega lapspeategelane kokku puutub. Illustratsioonid loovad kaleidoskoobina keerleva, vahelduva, ootamatuid kombinatsioone moodustava prisma. Kujundus rõhutab ka illusoorsust, haakudes episoodiga Leelole kingitud kaleidoskoobiga, mis osutub pärast lahtilammutamist vaid värvilisteks klaasikildudeks.

Kogu triloogia olemuslik tunnus on humoorikas toon: „Naer tekitas tunde, et kõik hirmud ja mured võivad kahaneda ja kaduda, sest inimestel on üheskoos lõbus olla. Ainult et kahjuks naersid suured inimesed harva, väga harva …“ (lk 68). Laps püüab õhust täiskasvanute nalju, mis suunatud õuduste ja olmelise absurdi pihta. Kas pole huumor mitte sajandite vältel välja töötatud eestlaste ellujäämisstrateegia? Küllap on nali ja naer ahistatu, represseeritu tõhusamaid viise olukorrast vaimus üle olla ning terve mõistus säilitada. Sedapidi on Tungla raamatutes tegemist ka sissevaatega lugematute eesti suguvõsade kollektiivsesse alateadvusse. Kõigis peredes ringleb anekdootlikke lugusid kombinee või aluspesu väel ringi patseerinud vene prouadest, Jossifiks ristitud tõupullidest kuni vabastavate naljadeni, mis vallandusid Stalini surmateate järel.

Kui võim on lapselt võtnud ema, on ta temalt ära võtnud kõige tähtsama tema elus. Mis jääb järele?

Elu, mis tahab elamist, laps, kes tahab mängimist. Meie ees on laiem üldistus ellujäämise võimalikkusest keset kõige õõvastavamaid aegu.

1 Kaarel Kressa, Leelo Tungal rännakul tagasi lapsepõlve. – Eesti Päevaleht 11. VII 2009.

2 Leena Kurvet-Käosaar, Õnneliku lapsepõlve varjus. Leelo Tungla „Seltsimees laps“ ning „Samet ja saepuru“. Rmt: Kirjanduspärand kultuuriloos. Eesti Kirjandusmuuseum, 2014, lk 128–147.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht