Ülestõusnu nimega Swir

Varssavi ülestõusu veterani Anna Świrszczyńska luuletused haaravad lugejal kõrist juba esimesest reast ning lahti enam ei lase.

ANDREI HVOSTOV

Tõlkija Hendrik Lindepuule tuleb juba ei tea kui mitmes kord öelda tänu selle eest, et ta aitab eesti lugeja poola kirjanduse varasalvede juurde. Sedapuhku on ta andnud meile luuletaja Anna Świrszczyńska kogumiku „Ma ehitasin barrikaadi“.

Kuna Świrszczyńska on viimasel ajal üpris tuntud Ameerika Ühendriikide lugejaskonna seas, siis võib leida võrgus tema kohta nii mõnegi huvitava teksti, mis on kirjutatud valitsevas maailmakeeles ning seega arusaadav ka siinses kolkas elavale inimesele. (Millega seoses ei väsi imestamast, et nii suure riigi ja rahvuse – nagu poolakad ja Poola seda on – hoomamisel tuleb loota tõlkija Linde­puule ning ingliskeelsele inter­netile. Ma tean veel kahte eestlast, kes valdavad poola keelt. Aga ma ei tea kedagi, kes oleks mõnes Poola ülikoolis õppinud või õppimas.)

Kuidas Lindepuu jõudis Świr­szczyńska loominguni, seda tuleks talt kunagi eraldi uurida, aga ameeriklased said sellest poetessist teada tänu Czesław Miłoszile, kelle tähendusest maailma kirjandusele ja ka eesti kultuuri­ruumile pole vaja eraldi rääkida.

Miłosz hakkas Świrszczyńska loomingut tõlkima inglise keelde ja see oli samuti tema, kes otsustas trükkida luule­kogumiku kaanele autori nimeks Anna Swir.

Mitte Świrszczyńska. See ei ole pelgalt vastutulek ingliskeelse maailma lugejatele, kes ei suuda poolatari nime hääldada ega isegi lugeda kaugemale kui neli esimest tähte. (Ega suuda ilmselt eestlasedki.)

Nimekuju „Swir“ kasutamist õigustab asjaolu, et Anna Świrszczyńska oli sõja-aastatel tegev Poola põrandaaluses vastupanuliikumises ning seal oli tema hüüdnimeks just seesama lühike ning huulte vahelt kergesti väljapaisatav nimi – Swir. See on luuletaja nom de guerre otseses mõttes ja ma arvan, et poetessi noorpõlvevõitlustele au andes võime ka meie seda nime kõhkluseta kasutada.

Anna Świrszczyńska (1909–1984) teenis Varssavi ülestõusu ajal haiglas sanitarina.

Hendrik Lindepuu Kirjastus

Nimelt osales Anna 1944. aastal Varssavi ülestõusus, tehes selle lootusetu võitluse kõik 63 päeva ja ööd omaenda nahal läbi. Ta tegutses hospidalides haavatute põetajana. Kolmkümmend aastat pärast katastroofilisi sündmusi ilmus temalt luulekogu „Ma ehitasin barrikaadi“, mille tõlkija Lindepuu on nüüd täielikult eestindanud. Kogumik sisaldab ka teisi Anna Swiri luuletsükleid, aga just see barrikaadide ehitamise aruanne on saanud kogumiku üldpealkirjaks.

Kindlasti õigustatult.

Varssavi ülestõusu Homeros

Anna Swiri ellujäämine Varssavi ülestõusu ajal on imede hulka kuuluv asi. Poetess Krystyna Krahelska, 1914. aastal sündinuna Annast viis aastat noorem, sai ülestõusu esimesel päeval surma. Ka tema oli halastajaõde. Ta koolitas põrandaaluse organisatsiooni tüdrukuid sanitarideks. Tõenäoliselt on Anna talle pühendanud õõvastava luuletuse „Mädanes elusalt“, mille juures on märge „sõdur Krystyna mälestuseks“.

Haiglaarst
käskis tema näo katta marliga
ja ta muutus kaugeks
kui Egiptuse iluduste hauaportreed.
Temast lehkas mädahaisu, ta mädanes
elusast peast.

Viis nädalat mäda, dreene.
Kihlatu
lakkas käimast.

Krystyna sai pihta esimesel päeval.
Enne kui jõudis
täita esimese käsu.

Aga paljud surid käsku täites, nagu saame teada luuletusest „Major ütles“, mille all seisab pühendus „Anna Ratyńska mälestuseks“.

Käsk tuleb kätte toimetada tunni aja jooksul,“
ütles major.
See on võimatu, seal on põrgu,“
vastas porutšik.
Läks viis neiut-sidepidajat,
üks jõudis kohale.

Käsk toimetati kohale tunni aja jooksul.

Ent saadi surma ka niisama, ilma et oleks mingit käsku täidetud või oldud selleks sõdurina valmis – surdi lihtsalt sellepärast, et oldi Varssavi elanik.

Luuletus „Pärast pommirünnakut“:

Varisenud seinte rusudest
osutab taeva poole
müürihall
käsi viie sõrmega.

Ühes ingliskeelses tekstis väidetakse, et Anna Swir pälvis kaasmaalaste hulgas nime Varssavi ülestõusu Homeros. Kui see vastab tõele, kui tõesti nii, siis sellega on kõik öeldud.

Aga nii nagu Homerose „Iliase“ puhul on abiks mõningased ajalukku puutuvad teadmised, nii peaks ka Anna Swiri luuletsükli „Ma ehitasin barrikaadi“ õigeks hindamiseks midagi teadma Poola ajaloost. Vähemalt kõigile neile, kel on olnud õnn sündida mittepoolakana. Ma ei tee siinkohal nalja.

Poolakate oluline luuletaja Andrzej Bursa väljendab seda mõtet tekstis „Palvus“, kus ta pöördub suures tänumeeles Jumala poole, kes pole tal lasknud maailma sündida pimedana, küürakana, alkohooliku pojana, vesipeana, halvatuna, kogelejana, kääbusena, samblikuna või üldse mitteinimesena. Bursa muudkui tänab Jumalat suuremeelsuse eest, et temaga pole tehtud seda, teist või kolmandat, et siis esitada viimases reas vaid üksainus etteheide Loojale: „Ale dlaczego uczyniłeś mnie Polakiem?“ (Miks sa tegid minust poolaka?).

See on eksistentsiaalne küsimus 25aastasena lahkunud poeedilt, ning seda küsimust meeles pidades asumegi nüüd Poola lähiajaloo juurde.

Poola põrandaalune armee Armia Krajowa oli üldrahvalik nähtus, hõlmates täiskasvanud meeste kõrval naisi, neiusid, verinoori poisikesi. Nende jõududega alustatigi 1944. aasta 1. augustil Varssavis ülestõusu.

Jerzy Tomaszewski / Wikimedia Commons

Miljoniline tühjus

Saksa okupatsiooni ajal liideti sõjaeelsest Poolast suured alad Saksa Reich-iga, asudes sealt poolakeelset elanikkonda välja tõrjuma; allutades need alad germaniseerimisele. Poola see osa, mis tohtis end ka edaspidi (teatud aja kestel, mitte lõputult) lugeda etniliselt poolakatele mõelduks, sai tehnilise nime Generalgouvernement ehk kindralkubermang; haldusüksus pindalaga 144 000 ruut­kilomeetrit ja elanike arvuga 17 miljonit, kus Saksa okupatsioonivõim määras kõik. Elu ja surma. Valitsejaks oli kindral­kuberner Hans Frank. Kindralkubermangus asusid suured linnad Varssavi, Lublin, Kraków. Viimane oli Hans Franki residents ehk sisuliselt pealinn. Varssavi kui sõltumatu Poola pealinna tähtsust ei tahtnud natsid esile tõsta.

Saksa okupatsiooni olemuse kohta üks anekdoot (sõna algses tähenduses – tõsilugu). Kui Poola valitseja Hans Frank käis kord tööasjus okupeeritud Tšehhis ning nägi Praha tänaval plakatit, kus teatati seitsme vastupanuvõitleja (okupantide sõnastuses „bandiidi“) mahalaskmisest, kommenteeris ta seda järgmiselt: „Kui ma teataks igast seitsmest mahalastud poolakast niisuguse plakatiga, siis ei jätkuks kogu Poola metsadest, et toota nende trükkimiseks paberit.“

Õudused algasid 1939. aastal, kui Poola tükeldati Saksamaa ning Nõukogude Liidu vahel, ja kuigi Nõukogude okupatsioon polnud ka mingi rõõm ega rahvaste sõprus, kestis nõukogulaste võim Ida-Poolas siiski natuke alla kahe aasta, sellal kui sakslased valitsesid MRP-ga neile n-ö määratud alasid viis pikka verist aastat. Lisades neile 1941. aasta suvel ka need alad, mis olid paari aasta eest läinud Nõukogude Liidule.

Poola on ainus Euroopa riik, kus oli tegelikult ka olemas relvastatud põranda­alune võitlus Saksa okupatsiooni vastu. Erinevalt Prantsusmaast, kus La Résistance on suuresti sõjajärgne leiutis, millega taheti üles kõpitseda prantsuse natsiooni tundeid. Poolakatel seevastu oli terve põrandaalune armee – Armia Krajowa (Koduarmee), mille suurust on hinnatud 400 000 sõduri kanti. Ilmselt arvati nende hulka ka sellised noored naised nagu Anna Swir või Krystyna Krahelska. Või need viis „sidepidaja-neiut“, kellest vaid üks pärale jõudis. Armia Krajowa oli üldrahvalik nähtus, hõlmates täiskasvanud meeste kõrval naisi, neiusid, verinoori poisikesi.

Nende jõududega alustatigi 1944. aasta 1. augustil Varssavis ülestõusu, eesmärgiga võtta sakslastelt võim ning kuulutada taas välja Poola vabariik, mille eksiilvalitsus asus sel ajal Londonis.

Miks algas ülestõus just sel ajal? Sest Armia Krajowa tahtis Varssavi vabastamisel ette jõuda Punaarmeest, mis lähenes jõudsasti Poola pealinnale. Sisuliselt taheti teha sedasama, mis oli Eestis Otto Tiefi valitsuse eesmärgiks 1944. aasta 18. septembril, kui plaaniti Saksa vägede taganemisel ning Punaarmee lähenemisel kuulutada Tallinnas välja Eesti Vabariik. Panna Nõukogude võim sellega sündinud fakti ette, apelleerides sel moel lääneriikide sümpaatiale ning toele.

Ülestõusu alustamine Saksa rinde taganemisel või siis Hitleri-vastase koalitsiooni vägede lähenemisel oli edukas nii Prahas kui Pariisis. Aga mitte Varssavis. Olud olid väga ebasoodsad juba kas või sellepärast, et Stalinil oli oma vaade Poola asjadele.

See on omaette pikk vaidlusteema, miks ei jõudnud Punaarmee 1. augusti ning 2. oktoobri vahel (needsamad 63 päeva ülestõusu) kuidagimoodi kaugemale kui Varssavi idapoolsed eeslinnad, andes sel moel Saksa armeele ning Relva-SS-ile võimaluse ülestõus puruks lüüa ning linn hävitada.

On isegi öeldud, et Varssavi ülestõusu ajal justkui toiminud koostöö kahe surmavaenlase – Hitleri ja Stalini – vahel oli MRP viimane vaatus: Hitler uputas verre poolakate vabaduspüüet ning Stalin laskis tal seda rahumeeli teha.

Selle üle, kas see oligi nii, võib lõputult vaielda (fakt on seegi, et Wehrmacht ning Relva-SS ei võidelnud mitte ainult Varssavis Armia Krajowa-ga, vaid veelgi mastaapsem verevalamine käis Varssavist põhjas, lõunas ja idas, kus sakslased tegid meeleheitlikke ning lõpuks ka edukaid pingutusi Punaarmee peatamiseks Visla joonel, mis oli viimane suur vee­takistus enne Saksamaa enda põlisterritooriumit).

Erinevalt Pariisist, mille sakslasest komandant kindral Dietrich von Choltitz andis 1944. aasta augustis lahinguta üle, sest tal oli sellest suurepärasest linnast kahju (nii väidab legend), polnud Varssavis samal ajal vägesid juhtinud SS-kindralitel mingit kõhklust ülestõusnute käes olnud linnaosasid süstemaatiliselt maatasa teha. Koos kõigega. See tähendab – elanikega.

See oli väga mastaapne metsikus, sest ülestõusnute kätte läks võitluse esimestel päevadel ligi pool linna, sealhulgas Varssavi vanalinn. Omaenda jõududega vaenlasest vabastatud linnas püüti elada normaalset igapäevast elu. Oli keevaline kultuurielu, ilmusid ajalehed. Valitses lootusrikas meeleolu, sest usuti USA ning Suurbritannia abile (kogumikus luuletus „Rõõmustagem“), ent abi jäi napiks (luuletus „Lennukid“), ning lõpuks ülestõusnud väsisid lihtsalt füüsiliselt üha uusi rünnakuid tagasi lüües (luuletus „See on juba lõpp“); ja siis saabus vältimatu lüüasaamine ning küsimus, kas see katsetus oli … seda kõike „väärt“, kas polnud hind lõpuks liiga kõrge (luuletus „Vestlus emadega“).

Kangelasliku, ent samas hullumeelse ürituse lõpptulemusest saame lugeda juba kogumiku esimeses luuletuses „Viimane Poola ülestõus“:

See tund teeb ikka valu,
kui kõik algas,
kui kõlas esimene lask.

Teevad valu kuuskümmend kolm päeva
ja kuuskümmend kolm ööd
võitlust. Ja teeb valu tund,
kui kõik lõppes.

Kui kohas, kus elas miljon inimest,
haigutas miljoniline tühjus.

Luuletus nagu ajalehe uudisnupp. Kui Punaarmee jõudis 1945. aasta jaanuaris Visla paremalt kaldalt Varssavisse, siis oli linn lakanud olemast. Sakslased küüditasid elanikud mujale (töövõimelised mehed Saksamaale sõjakraami tootma, ülejäänutega kuidas juhtus: osa koonduslaagritesse, osa pidi ise vaatama, kuidas sai elatud ja oldud), kasutades rinde stabiliseerumist selleks, et jätkata kahe kuu vältel pärast ülestõusu mahasurumist Varssavi süstemaatilist purustamist.

Sel ajal oli natsivõim jõudnud juba täiesti hullumeelsesse faasi, sest mingites „kõrgemates“ ajudes kumas ikka veel võidulootus (Wunderwaffe abil) ning tulevase võidu ootuses tegeldi sõjajärgse maailma korraldamisega. Aga selles maailmas polnud kohta Varssavi-nimelisel linnal. Himmler väljendas 1944. aasta augusti alguses isegi rõõmu selle üle, et poolakad on alustanud oma vanas pealinnas ülestõusu. Viie-kuue nädalaga on kõik läbi ja me oleme Varssavi-nimelisest probleemist igaveseks lahti, teatas ta entusiastlikult oma füürerile.

Lugemissoovitus sõjalistele planeerijatele

Sõjajärgses nõukogude Poolas püüti ülestõus ametlikult maha vaikida. Stalinismi ajal prooviti seda isegi diskrediteerida, tembeldades Armia Krajowa võitlejad paremal juhul avantüristideks, halvemal juhul kollaborantideks ning kodumaa reetjateks.

Jättes ideoloogilise paine kus seda ja teist, peab siiski möönma, et poolakatel on 1944. aasta ülestõusu suhtes väga keerulised ning vastuolulised tunded. Kangelaslikkus – kindlasti!, kahtlemata, kuid sellel kangelaslikkusel on suitsidaalsed jooned. Kõik oli lõpuks mõttetu. Varssavi elanike, Armia Krajowa võitlejate ning poola patriootide enese­ohverdus ei määranud mitte mingil moel Poola edasist saatust. Jalta konverentsil anti Poola edasine areng Stalini otsustada ning sellel mehel polnud Varssavi ülestõusu paleustest sooja ega külma. Õigemini oli ta täpselt vastu­pidisel seisu­kohal kui ülestõusnud.

Kõik see ülimalt heroiline katsetus vabaduse tagasitoomiseks oli olnud lõppude lõpuks asjatu. Sündmustes osalenud Armia Krajowa võitleja Anna Swiri luulekogu on selle tunde vaieldamatu tunnistaja. Vaatame luuletust „Las loevad kokku laipu“.

Need kes andsid esimese käsu võitluseks
las loevad nüüd kokku meie laipu.

Las lähevad mööda tänavaid
mida enam ei ole
läbi linna
mida enam ei ole
las loevad kokku nädalate kuude kaupa
las loevad kokku kuni surmani
meie laipu.

Mõttepaus. Mida võiks täita eelnevate ridade sajakordse ülelugemisega.

Kuna siinkirjutaja on Eesti kaitseväe reservohvitser, kes sai kunagi mõnevõrra koolitust linnalahingute pidamiseks, siis võin kokku võtta, et kui sõda on üleüldse üks jälk asi, siis eriti jälk on selles jälkuses kaks sõjapidamisviisi: partisani­sõda ning linnasõda. Nendes nimelt ei tehta vahet, kes on „vale“ ja kes „õige“, mistõttu päid lendab ka asjasse mitte puutuvatel inimestel. Lastel näiteks.

Võib-olla peaks Anna Świrszczyńska luuletused tegema kohustuslikuks lektüüriks meie sõjalistele planeerijatele. Üks väga kõrge Eesti ohvitser ütles hiljuti põlisvaenlase sissetungi kohta sedasi: „Nad [st venelased] jõuavad Tallinna kahe päevaga. Aga nad surevad Tallinnas. Ja nad teavad seda. [—] Neile antakse tuld igast nurgast, igal sammul.“

Jah, võib-olla. Ei vaidle vastu, kui on tõesti vaja olla kangelane in spe, siis jumala pärast, seda ülevat tunnet ei taha rikkuda. Aga lisaks juurde peaaegu et faktilise (samuti in spe) õienduse, et linnalahingutes hakkavad surema kõik. Sest tuld antakse valimatult ja igasse suunda.

Luuletus „Briljantidega portsigar“:

Naine jookseb arsti juurde
karjub
et mees sai kuuli kõhtu.

Toob arstile raha
toob kasuka
toob briljantidega portsigari.

Doktor aga ei lähe selle juurde
kes sai kuuli kõhtu.
Ta kardab
joosta üle tänava.

Kui on otsustatud kollektiivselt hulluks minna, siis võiks enne seda tutvuda teiste rahvuste kogemusega, tajuda luule­keeles, milleni selline hulluks­minek viib.

Varssavi ülestõusu veterani Anna Swiri luuletused haaravad lugejal kõrist juba esimesest reast ning lahti enam ei lase. Ja väga hea, et ei lase.

Ja väga kole, et ei lase.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht