Uuenenud õppekava toob kaasa suurenenud valikuvõimalused

HELIN PUKSAND

„Septembrikuus kõik, kõik on uus“ – selle Olivia Saare värsireaga algab kooli­aasta juba aastakümneid, kuigi tänapäeva aabitsates seda luuletust enam ei kohta. Tõepoolest, septembris on nii laste, vanemate kui ka õpetajate jaoks palju uut: esimese klassi õpilastele on kogu olukord uus, teistel õppuritel on uued õpikud, uued õpetajad, ehk ka mõni uus klassikaaslane.

Üldhariduskoolides algab aga aasta uuendatud õppekavaga, millega hakati tegelema juba 2017. aastal, kuid mis võeti vastu käesoleva aasta märtsis. Kui enamikus ainetes peavad koolid ajakohastatud ainekava hakkama rakendama 2024. aasta sügisest, siis millegipärast otsustas Haridus- ja Teadusministeerium, et põhikooli keele ja kirjanduse valdkonnas hakatakse uuendatud õppekava järgi õpetama juba praegu algavast kooliaastast. Seega võib öelda, et põhikooli keele ja kirjanduse õpetajate jaoks on uuendatud ka riikliku õppekava ainesisu, mille töörühm edastas koolidele juuli algul. Loodetavasti oli selle valdkonna õpetajatel aega ka puhata, sest vähemalt eesti keeles ainesisu väga palju ei muutunud. Lugemine ja kirjutamine on ju põhioskused, ilma milleta ei saa ka teisi õppeaineid õppida.

Mis muudatusi uuendatud õppekava siis kaasa toob? Õpilastel suurenevad valikuvõimalused: B-võõrkeelena hakatakse koolides pakkuma muidki keeli, mitte ainult vene keelt, ja gümnaasiumis suureneb valikkursuste arv. Võib-olla olulisim muudatus on see, et õpetajatele antakse suurem vabadus.

Õppekavas tuuakse välja taotletavad teadmised, oskused, hoiakud ja õpitulemused, kuid ainesisu enam õppekavas ei esitata. See esitatakse eraldi rakendusdokumentides ja on soovituslik, mis tähendab, et õpetaja võib valida õpitulemusteni jõudmiseks ka teistsuguse lähenemise ja järjekorra. See võib muidugi tekitada probleeme õpilasel, kes kooli vahetab – mingit teemat on ta juba õppinud, aga mõnda teemat õpiti uues koolis juba varem. Lisaks õppeaine sisule peab iga õpetaja keskenduma ka üldpädevustele, et õppijaid paremini tulevikuks ette valmistada. Kuidas seda teha, seda kirjeldatakse rakendusdokumentides, kuid taas saab õpetaja ise valida oma tee.

Uuendatud õppekavas tehti väike muudatus ka valdkondade sees: kui uuendamise perioodil (2017–2022) kuulus eesti keel kui teine keel võõrkeelte valdkonda, siis vastuvõetud õppekavas on see paigutatud hoopis keele ja kirjan­duse valdkonda. Muudatus on ilmselt tingitud eesti­keelsele haridusele üleminekust ja võib tähendada seda, et eesti keele kui emakeele õpetajalt eeldatakse tulevikus ka eesti keele kui teise keele õpetamise pädevust. Tegelikult on juba praegu eesti koolides palju teise emakeelega õpilasi, kes õpivad eesti keelt koos emakeele­õppijatega, õpetajad aga ei pruugi (või ei oska) nende erisusi arvestada.

Eestikeelsele õppele üleminek algab järgmisest õppeaastast. Selle jaoks tehakse juba praegu eeltööd: uuendatud õppekavas on muu õppekeelega koolides eesti keele tundide arvu suurendatud, muu emakeelega õpetajatele pakutakse eesti keele õpet, suurendatakse õpetajakoolituse õppekohti ning Tallinna ja Tartu ülikool pakuvad mikrokraadiprogramme, mille abil saab omandada teadmisi ja oskusi, mis on vajalikud õpetajana tööle asumiseks.

Üks olulisemaid meetmeid on piirkondlike meetmete rakendamine õpetajate tasustamisel: õpetaja lähtetoetus on Ida-Virumaale tööle asumisel 1,3 korda suurem kui mujal Eestis, Ida-Virumaa lasteaiaõpetajate palga alammäär on 1,3 ja kooliõpetajatel 1,5 korda suurem kui mujal Eestis. Ja üllatus-üllatus! Õpetajate puudus ei ole enam Ida-Virumaa probleem. Enamasti räägitakse küll suurest missiooni­tundest, mis on ootamatult just nüüd tekkinud, kuid usun, et suurem palk pole töökoha valikut tehes sugugi viimasel kohal.

Põnevat kooliaastat kõigile!