Vaapo Vaher, klassikaga jalkat mängiv päikesepoiss

27. I 1945 – 17. III 2024

JUKU-KALLE RAID

Kui me mõtleme Vaapo Vaheri esimese raamatu peale, võib öelda, et selles suhtes oli ta hilise ärkamisega. Tõepoolest, tema esik-kaantevaheline väljus trüki­kojast alles 2002. aastal, mis aga ei tähendanud aastatuhandevahetusel enam suurt tuhkagi – juba siis ei mõõdetud geniaalsust raamatute arvuga. Vaapo rahutu meel otsis varasemalt kõiksuguseid väljakutseid, Vaaps nuusutas eluaeg uudishimulikult õhku ning hüppas okstele, kus põnev kõõluda tundus. Ning kultuuris teadsid teda ju kõik justkui muhedat ning rõõmsat mängurit juba palju enne. Hasartset sealjuures. Aga tegelikult ka venda, kelle akadeemilised teadmised ja kirjandusklassika detailirohke tundmine ei takistanud teda selle kõigega rõõmsalt vallatlemast. Ei mäleta mina ega ka keegi teine ilmselt ühtegi heerost, kellesse Vaaps oleks pateetilise pühalikkusega suhtunud või kellega ta poleks proovinud lustlikku palli loopida.

Kunagi pajatasime temaga Hiiumaal Suuremõisas ta raamatuviiruse algusest. Vaaps oli täielik viirusekandja ning andis seda rõõmsalt edasi. Ta seletas, et Kärdla raamatupoe ümber tilbendas ta juba tatina, aastatel, mil trükiti sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Vaapsil oli muidugi vaja kõik osad kätte saada ja koju toimetada. Seiklusjutte – oo jaa! Kõik Vaapsi noorepõlvesõbrad on mulle eraldi ning koos seletanud ta seiklushimust. Seda jätkus, jätkus kuni lõpuni.

Mõned Vaapsi olekud vaimustasid mind eriti. Siiani vaimustavad. Näiteks episood, kus ta keeldus kord nalja mõistmast ja lasi Kuku klubist välja visata vene luuleklassiku Bella Ahmadulina. Kogemata muidugi. Asi juhtus 1970ndate lõpuaastatel. Ma ise seda ealiste iseärasuste tõttu pealt ei näinud, aga lood langevad üldjoontes kokku. Eestisse külla sõitnud Ahmadulina pidas trepi peal pisaratega võitleva kõne, kus tänas eestlasi olemasolu eest ning ütles, et just eestlaste vinge kihk oma kultuuri hoida ja brežnevlikule jurale mitte alluda aitab teda ja tema sõpru Venemaal. Vaapo, Bella talendi täielik austaja, teda ära ei tundnud, päevapildikultuuri ja netti ju ei olnud, kuidas pidanukski – ning käratas püsti tõustes, et provokaator tuleb tänavale heita. Uus nägu, kahtlase jutuga. Kukus käisid ju oma stamm­nuhid, Bella näolapiga poldud kursis. Vaaps sai kõigest aru alles märksa hiljem. Aga misasja ta siis räägib avalikult nii lolli juttu, imestas Vaaps – seda ütles ta juba mulle. Nii siiras tänumeelsus eestluse eest ei saa olla muud kui kahtlane, lõpetas Vaaps mõnusa hambairvega.

Vaaps armastas mänge. Hokit näiteks. Kunagi olla ta entusiastlikult vahtinud kõiki kättesattuvaid matše, neljandast järgust alates. Ja muidugi jalkat. Jalka ajas Vaapsil silma põlema, tõeline mäng, enamasti lõpuni ennustamatu, kui laval on vähegi võrdsed näitlejad. Minu meelest vaatas ta ka elule ja kirjandusele kui šikile jalkamatšile.

Sõnaosavusest ma ei räägigi. Tema vägevaid pilte maaliv keelekasutus lummas ilmselt paljusid mitte vaid tema kaasaegsetest, vaid ka minu põlvkonda ning lummab praegu ka minust nooremaid. Tean, millest räägin. Mul elavad riiulis kõik Vaapsi raamatud ning suure osa ajast on nad rännus kellegi teise – ja enamasti! – just nooremate käes: „Surma­kuul ja seemnepurse“, „Kino on saatan, kes imeb su rinda“, „Jalgpall hingede öös“, Vaapo Hiiumaad käsitlevad asjad …

Vladislav Koržets meenutab, kuidas tema, Vaapsist noorem tüüp, sai kõvasti vaapsimõjutusi. „Tutvusime 1965, kui hakkasime mõlemad õppima Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis arhitektuuri. Tema oli õpperümas kõige vanem, mina kõige noorem, aga hakkasime kohe klappima. Jõime veini ja rääkisime kirjandusest. Tema löödi koolist välja kas esimesel või teisel kursusel, mind kolmandal. Mäletan, et ta rääkis mulle vaimustunult Valtoni novellidest.“ 1980ndatel töötasid Vladislav ja Vaaps mõnda aega koos Pikris. Hiljem sai Vaaps Tallinnas käies Vladi juures öömaja. „Olen Vaapo peale üsna sageli mõtelnud. Esmajoones sellele, et vanema sõbrana mõjutas ta vägagi suurel määral minu kui nooruki eluhoiakuid.“

Minu juures elas Vaaps puhuti kah. Ja tema poolalluvuses kirjutasin 1990ndate keskel ajakirja Luup kultuura­toimetusele igasuguseid asju. Rõõmus ja lustlikult naerev Vaaps toimetuse laua taga on pilt, mis ei lähe ära. Kultuuri võib võtta tõelise kirega. Sest seda loovad inimesed, kes tekitavad paralleelreaalsust, tihtipeale lahedamat kui piimasaba, õllekas või pühalik filosoofiline plära tähtsate konverentsisaali peentes näppu­pidi-veinipokaali-küljes eeskodades.

Vaapo seikles, ta oskas seigelda ja oskas oma ägedat uudishimulikku loomust ka teistesse külvata. Ausalt. Oh neid pikki õhtuid, kus kümneid tunde vene ja eesti kultuuravärgi üle arutatud sai, ikka lustakas muie jutu sees.

Kõik lähevad ära, aga vaid vähesed jätavad ukse paokile, nii et lahkunuga saab edasi suhelda. Minu arust on Vaapo uks täiesti pärani, igaüks võib sisse astuda.

Mina küll astun. Veel ja veel.

Juku-Kalle Raidi järelehüüdega ühinevad

Eesti Kirjanike Liit

Sirp