Väike eestlane, kes kirjutas piibli

Vahur Afanasjev

Kaupo Meiel mängib oma värskes kogus vormiga üsna vähe, kandvaks meetodiks on moraalse laenguga mõttemängud ja teravmeelsused. Ja hea ongi.        „Ma olen too pisike juut, kes kirjutas piibli,” kõlavad Leonard Coheni laulusõnad. Kaupo Meieli värske luuleraamat „Mu sokid on terved” lubab autorit kutsuda väikeseks eestlaseks, kes liigse pretensioonikuseta on pannud kirja kui mitte just piibli, siis vähemalt piiblikese. Olgugi et pärit Aafrika ülaserva liivade päält ja paksude aegade tagant, on piibel meie kultuuriruumis  kirja pandud sõnale jätkuvalt käepäraseim ja kestvaim alustekst. Kui kirjatööd tehes mõistus otsa lõpeb, avan ma isegi mõnikord veebisaidi www.piibel.net, et suikunud sõnamasin taas tuksuma aidata. Küllap mõistaks Kaupo Meiel piiblitagi väärt teksti toota, kuid kindlasti on kuramaaž „väikese juudi” loominguga tema luulele kasuks tulnud. „Mu sokid on terved” räägib elust rasketes sotsiaalmajanduslikes oludes, inimeste igihälbivast  kõlblusest, Jeesusest, riigist, veeuputusest ning autori argipäevast. „Langusajaluule Räämast ja kogu riigist”, kõlab teose alapealkiri. Autori eluvaade on kaastundlik ning iroonitsedeski õhkub sellest sooja inimlikkust.   

Moraaliküsimused

Johannese evangeeliumis (12:3-8) räägitakse, kuidas Maarja võidis Jeesuse jalgu hinnalise nardisalviga. Üks jüngritest heidab ette, et salvi oleks võinud kolmesaja teenari eest maha müüa ja raha vaestele annetada. Seepeale teatab Jeesus: „Vaeseid on ju alati teie juures, aga mind ei ole teil alati.” 

Kaupo Meieli luulekogu avaluuletus kõneleb sama laadi moraaliküsimusest: kas olukorras, kus poed on pankrotis ja müüjate elatustase alla vaesuspiiri, on eetiline kõndida mööda argipäise linna tühjaks jäänud peatänavat, jalas puhtad terved sokid? Puhtad sokid on luuletajale nagu kallis salv Jeesusele. Erinevalt staaritsevast naatsaretlasest maadleb Kaupo Meiel süütundega. Ta tahaks kõik need müüjad ja nende kunagised kliendid ükshaaval läbi käia, tunnistamaks neile, et tal on tegelikult hea meel tervete sokkide üle. Ehkki Jeesuse arrogantne vastus on sarmikam, läheksin luurele pigem Meieli kui jumalapojaga. Autori õiglustunne ja ligimesearmastus  kajavad tugevalt läbi isegi pealtnäha lammutavas poeemis „Resetting Jesus” („Jeesuse taaskäivitamine”, lk 45–54). Olgu siinkohal märgitud, et trükikurat on andnud sama vahepealkirjalehe ka jaotusele „Rääma” raamatu lõpu poole. Iseenesest kõlbab pealkiri sinnagi.       

„Resetting Jesus” pöörab pahupidi Jeesuse teod. Luuletaja taastab valuutavahetuse ning eemaldab paastumiselt pühad tähendused, nimetades selle ümber dieediks. Tervendatud pidalitõbine jääb taas haigeks ja pakub möödujaile langevaid lihatükke kui šašlõkki. Luuletaja paneb apostlid vaenlasi vihkama ja kõik  üksteise üle kohut mõistma. Ta nimetab selle televisiooniks, uueks meediaks ja superstaarisaateks. Poeemi finaalina päästetakse Jeesus ristilt, ta läheb normaalsele tööle, võtab ilusa naise, saab toredad lapsed, ehitab pangalaenu eest kahekordse maja ning sureb ateroskleroosi või mõnda teise peene nimega tõppe. Jeesuse-lunastaja imeteod ja hästi ajastatud ristisurm liigutavad Kaupo Meielit hulga vähem kui tavalise inimese glamuurivaba eluvõitlus. Luuletaja  läheb kaugemale kui uus testament – ta teeb Jeesuse täiesti inimlikuks, tavaliseks tänapäevainimeseks. Tsiteerin: „ei mingit imede aega / mahlane harilik elu / püüdku lunastaja / sellega toime tulla” (lk 48).     

Vormimängud     

Kaupo Meiel sisenes eesti kirjanduslukku vormimänguri kalamburistina. „Mu sokid on terved” mängib vormiga üsna vähe, kandvaks meetodiks on moraalse laenguga mõttemängud ja teravmeelsused. Ja hea ongi. Vormimäng ja kujundlikkus on tore asi, kuid tühi formalism, nagu tühi kommikarpki, ei kõlba põske pista. Kaupo Meieli kiituseks peab ütlema, et ka kõige vormimängulisemas kommikarbis, mida ta lugejale pakub, on sees vähemalt killuke šokolaadi.        Mind kõnetavad isegi alajaotuse „Riik” tekstid „Tulika”, „Roheline”, „Allika” jne, mis koosnevad kolmetähelistest esmapilgul sisututest kombinatsioonidest. Vormimäng küll, aga mitte tühi – need on ju autonumbrite päramised otsad eri tänavatel. Ega ma ju nõua  luulelt ühest tähendust. Piisavalt tähenduslik on seegi, et tekst „Vana-Rääma” on tühi. Ju pole tol tänaval ühtegi autot. Järelda nüüd, mida iganes soovid. Raamatu tõenäoliselt geniaalseim tekst on lõputult tõlgendusvõimalusi pakkuv, ent samas peaaegu sisutühi luuletus „Müür” (lk 42). Selles on autor ladunud ritta hulga nimesid-nimetusi, milles sisaldub müürikõlbulik materjal, näiteks Aita Kivi, Sharon Stone,  Nikolai Rubinstein, Priit Kruus ja Tõnu Kaljuste. Tunnistan ausalt, esimese hooga keerasin „Müüri” nähes paari sekundi järel lehte, pidades seda suvaliseks nimejoruks.     

Kes piiblit lugenud, mäletab ilmselt maailma loomise teemale järgnevat nimeküllast loetlusjuttu, mis jookseb stiilis „Aabram ja Naahor võtsid enestele naised; Aabrami naise nimi oli Saarai ja Naahori naise nimi oli Milka, Haarani tütar…” üle mitme-setme lehekülje. Taas peab märkima, et serviti teeb Kaupo Meiel „Müüri” luuletusega väikesele juudile pähe. Sedakorda mitte eetikaga nagu avatekstis, vaid sellega, et mahutab kõigest ühele mõttesidusale leheküljele esimese Moosese raamatuga  võistleva hulga nimesid.     

Igahommikune veeuputus

Inimeste ja ühiskonna hädadest on laulikud jutustanud hämarast ajast saati. Võib koguni öelda, et hädakella helistamine on lauliku kohustus. Kaupo Meiel täidab seda rolli auga. Pilt tänapäeva Eestist meenutab Soodomat ja Gomorrat: „minister higistab / ärimehega võidu / teatrijuht toob lahkelt kanistri / higistage siia / edukate higi / läheb etendusejärgsel peol / esmalt karahvini / hiljem pitsidesse” ning „täna ainult / edukatele / kanter heidab neile ketast / balta hüppab täna ainult neile” (lk 17). Selge, et sellises olukorras peab sekkuma force majeure. Meiel valib selleks Pärnu igakevadisest  üleujutusest inspireeritud veeuputuse: „mäletan kuidas / jää ajas mu üles / koputas uksele / siis aknale” (lk 28). Erinevalt näiteks Hasso Krullist, kes samuti suurest veeuputusest kirjutanud, pole Meieli nägemus eriti apokalüptiline, vaid pigem groteskne. Seitsmes laine on eristamatu eelmistest ja järgmistest, hoopis rohkem pakuvad huvi telekad ja ahjud, mis ikka veel pilti näidates ja liha praadides mööda ujuvad.       

Uputus viib ära kellegi vanaproua kirsturaha, kuid seegi pole suurem asi sündmus, sest osa karpi peidetud rahast on niigi juba kehtetu, ajalik, kaduv. Uputust kogev luuletaja  ei teagi „oli see seitsmes või / seitsmekümnes laine / mis läks silma / ja kaheksas või / kaheksakümnes laine / mis lõi üle pea” ning nendib, et see pole tähtis, loeb ainult, et praad ei saanud valmis ja filmi lõpp jäi nägemata. Nagu veeuputused ikka, ei too Kaupo Meieli omagi pöördumatut hävingut. Luuletaja räägib, et „isiklikult minu jaoks / suuremat ei muutunud [—] nutma ei kippunud ennegi / vesi on kogu aeg ahjus olnud”. Tema veeuputus  on nagu igahommikune dušš, mis puhastab inimese vaid selleks, et oleks mõnusam päeva jooksul uuesti määrduda.     

Milles on lunastus? 

Eks ole tõsi, et vähem kui sajaleheküljelise luulekogu võrdlemine piibliga on esseistlik ülevõllikiikumine. Piibel on ammendamatu varasalv, milles leidub moraali- ja terviseõpetuslikke lookesi, ajalugu, müstikat ja apokalüptikat, rääkimata räigest vägivallast. Luulekogu on siiski vaid luulekogu. Kummatigi, kui luuleraamatus on niivõrd selgelt adutav eetikanägemus ja ühiskondliku moraalinappuse kriitika, tahaks kangesti välja raalida, milline on  autori positiivne programm. „Mu sokid on terved” lõppu on lisatud ajakirjandusliku arutluse vormis epiloog. Kahjuks ei suutnud ma sellest leida Kaupo Meieli õpetust, mis kogu raamatu uustestamentliku iseloomu kuidagi kokku võtaks. Jutt käib roppude sõnade kasutamisest, ehkki ühtegi roppust Meieli luuletustes kõlama ei jäänud, kui neid üldse oli. Lugu on iseenesest asjalik, miks mitte seda raamatusse panna, aga on küsitav,  kas just sellesse raamatusse.   

Piiblis on asi lihtne. Ainus, mille poole üksikisikul ajalikus elus on pürgida, on lunastus kaasasündinud ja juurde soetatud patukoormast. Püüa teha, nagu taevalik diktaator nõuab, ära  esita küsimusi, ja saadki õndsaks. Meielil ei paista demiurgilisi ambitsioone olevat, sestap on vajaka ka otseseid näpunäiteid. Muidugi, see veel puudus, et luuletaja hakkaks lugejale ette kirjutama, kuidas elada. Kui mitte lunastus, siis hetkeline pärispatu maksepuhkus saabub pisinaudingu väärtustamisest. Võib lugejagi katsetada armulauamenüüd „pilsner / väike kann / veel üks / vana tallinn / neli senti / ühed juustud // muriik tulgu  / mutahtmine sündigu” (lk 84).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht