Vaeslaps festivalil

Natuke rooska ja mõned ettepanekud parandamaks eesti kirjaniku nähtavust

PILLE-RIIN LARM

Nüüd, kus mõlemad suured kirjandusfestivalid „Prima vista“ ja „HeadRead“ on õnnelikult möödas ja rõõmustav külastajate hulk kokku arvutatud, ei ole ehk patt poetada meepotti üks tõrvatilk. Nimelt: mulle tundub, et eesti kirjanik ei ole Eesti kirjandusfestivalidel piisavalt esindatud. Arvestades seda, et aastaid on räägitud meie kirjanduse vähesest nähtavusest kodumaal, tunduvad festivalide väliskülalistele kulutatud summad kohati raiskamisena.

Festivalil „HeadRead“ oli tänavu 31 külalist, neist kaks eesti autorid Aino Pervik ja Mari Saat. Ülejäänud Eestist pärit autorite nimi on mainitud ära rubriigis „Teised esinejad“. „Prima vista’l“ osales 13 väliskülalist. Meie oma autoreid seal eraldi esile ei tooda, kuid see-eest on „Prima vista’l“ patroon või matroon, kes on alati eesti autor ning pälvib päris palju tähelepanu (eelmisel aastal Valdur Mikita, üle-eelmisel Kristiina Ehin). Kuna seekord oli festivali teema „Müstifiktsioon“, hoiti patrooni isikut saladuses. Kahjuks jäi ta ka ise lõpuni stiilseks ehk ei tulnud kohale. Patrooni õhtu siiski toimus, Maarja Kangro, Jüri Kolk ja Paavo Matsin viisid selle põnevalt läbi, aga rahulolematus jäi ikkagi hinge. Vihjetest võis nimelt välja lugeda, et patroon oli Arthur Valdes. Arthur Valdes! Teda võinuks ju palju võimsamalt välja mängida. Kui mängida, siis suurelt!

Paavo Matsin sai aga teisipäeval Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Kuigi teade auhinna kohta tuli juba 5. aprillil, ei kasutanud kummagi festivali korraldajad võimalust Matsin ja „Gogoli disko“ sel puhul rambivalgusesse seada. Keda meie autoritest üldse esile tõsteti? Ei kedagi. Nad esinesid valdavalt vestlusringides, intervjueerijate, tõlkide ja giididena. Selle kohta, kes osalevad festivali „HeadRead“ proosavõistulugemisel, ei olnud ürituse alguseni üldse mingit teadet. Võitis Carolina Pihelgas, vähemalt see ei ole saladus. Publikut eesti kirjanikule jagus, kuid tema võõrustamise osas on mõlemal kirjandusfestivalil palju õppida Võtikvere raamatukülalt, kus too ei ole nagu vaeslaps nurgas.

Aga Matsin. Tema nimi on juba nii suur, et ei tahaks asjata suhugi võtta, aga veel Euroopa Liidu kirjandus­auhinna selgumise aegu ei olnud seda Eesti Kirjanduse Teabekeskuse kodulehel omalaadses kirjanike leksikonis (menüü „writers“). Auhinnateate järel see muidugi lisati kärmelt. Kas aga, arvestades, et tegu on korduvalt auhinnatud autoriga, kes võitis tänavu ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna proosa kategoorias, ei ole imelik, et ta on seni sel eesti kirjanduse visiitkaardil nähtamatu olnud? Ja mitte ainult tema. Seal ei ole ka luule kategooria võitjat Vahur Afanasjevit või viimasel ajal romaaniga „Linnade põletamine“ laia vastukaja leidnud Kai Aareleidu jt. Mille järgi valitakse autorid, keda väliskirjastajatele tutvustatakse, kui meie ühtaegu kunstilises tippvormis ja populaarsed autorid ei kvalifitseeru?

Siinkohal avaldan tunnustust inglis­keelse ajakirja ELM (Estonian Literary Magazine) viimasele numbrile. Uue peatoimetaja Jan Kausi käe all sündinud number on temaatiliselt ja žanriliselt mitmekesine, mis aga eriti sümpaatne, see annab päris hästi aimu sellest, mis eesti kirjanduses praegu toimub, kes on tähelepanuväärsemad autorid, mis on siin eripärast ja tõenäoliselt tõlkijatele huvipakkuvat. Seejuures ei puudu tagasivaated möödanikku, näiteks tutvustatakse Juhan Viidingu luulet, aga selge ajendiga: hiljuti on ilmunud eesti luule ingliskeelne antoloogia, millest ajakirjaski juttu. Rõõmustav on näha, et ELMis ilmunud „Gogoli disko“ retsensioon on liidetud teabekeskuse leksi­konis Matsini tutvustusele. Piret Raua intervjuud ning Lauri Sommeri ja Olavi Ruitlase teoste arvustusi ei ole aga kahjuks kuhugi liita.

See viib tahes-tahtmata mõttele, et meil on esile kerkinud terve põlvkond autoreid, kelle kohta pole kuskilt lugeda asjalikku ülevaateartiklit. Nagu öeldud, ei kata teabekeskuse leksikon eesti kirjanduse paremikkugi. Samuti on see ainult ingliskeelne ja suunatud välislugejale, kelle eelteadmised ja ootused on teistsugused. Puudub artikli autori nimi, mis vähendab usaldusväärsust. Puuduvad ka viited olulistele allikatele, mis vähendab seda veelgi. Eesti lugeja võib mõistagi otsida abi ka Vikipeediast, aga see on vabatahtlike tööl põhinev nähtus. On suur vahe, kas artikli on kirjutanud lihtsalt entusiast või kirjaniku loomingu uurija, kellel on teadmisi konteksti ja terminoloogia kohta ning kriitilist meelt valiku ja otsuste tegemisel. Vikipeedias on koguni eesti kirjanike tutvustusi, mille on kirjutanud artikli objekt ise.

Ühesõnaga: on vaja uut „Eesti kirjanike leksikoni“, rääkimata uuest kirjandus­loost.

Võib ju öelda, milleks, ja et praegu ei ole hea aeg. Alles saime kuulda, kuidas interneti tulek nurjas TEA kirjastuse entsüklopeediaprojekti. Tõepoolest, internet levib ega ole ikka veel täis. Kui paneks aga selle enda kasuks tööle? Leksikon võikski esimeses järjekorras ilmuda võrguväljaandena, veel enam, võrgus saaks leksikonis luua linke, liita artiklitele lisamaterjale jne. Ma võib-olla ei räägiks seda, kui ei teaks, et uue leksikoni koostamise projekti rahataotlus on saanud korduvalt eitava vastuse viitega sellele, et teabekeskusel juba on leksikon. Viimane, nagu öeldud, ei sobi eesti lugejale ega vasta ka täielikult leksikoni nõuetele.

Ma ikka usun kangekaelselt, et eesti rahvas vajab oma metakreatiivide ekspertteadmiste toel sündinud väljaandeid. Muide, olete ehk märganud, et ühe entsüklopeediaköite, sõnaraamatu ja paari akadeemilise uurimuse ehk just kirjandusteadlaste kirjutatud artiklite targal nõul mõistetakse praegu Eesti riigis reaalselt kohut ühe autori üle? See on väga imelik, sest need tekstid ei ole kirjutatud kellegi saatuse üle otsustamiseks. Ja need ei ole püha tõde. Teadmised täienevad, arusaamad muutuvad ja iga põlvkond kirjutab endale oma artiklid. Ja neid artikleid loetakse ka mujal kui kohtusaalis.

Väga virgutavalt mõjus mõnelegi kirjandusprojektile viimane eesti raamatu aasta (2000–2001). 2025. aastal möödub 500 aastat esimese teadaoleva eestikeelse raamatu ilmumisest, loodetavasti tuleb siis raamatuaasta jälle ka. Oleks väga soliidne kirjutada selleks ajaks valmis mõlemad ammu oodatud teosed, nii uus kirjanduslugu kui ka kirjanike leksikon. Praegu on just paras aeg hakata ettevalmistusi tegema. Aga seni – vaeslaps festivalidel püünele!