Vahel on tunne, et raamat sai läbi ja igav ei olnudki
Jim Ashilevi, Ma olen elus olemise tunne. Toimetanud Jaan Kuusik. Kujundanud Indrek Sirkel. Verb, 2011. 189 lk. Vaiko Talihärm on noor disainer, kes töötab reklaamibüroos ning on omale hiljuti soetanud esimese, päris omaenda korteri. Selleks on ta võtnud korraliku pangalaenu ning kohe varsti kolib ta sinna uude koju ka sisse. Säärase ülemineku eel, käigus ja järel üritab ta ühtlasi toeks olla oma perekonnale, maniakaal-depressiivsele sõbrale ning oma armsamale, samal ajal ennast tänapäeva maailmas mitte ära kaotada püüdes.
See oleks lühidalt ja väga-väga üldistatult Jim Ashilevi debüütromaani „Ma olen elus olemise tunne” süžee. Öelda rohkem oleks tegelikult juba loo etterääkimine. Kuid õigupoolest polegi selle teose juures põhiline mitte sündmustik, vaid pigem just atmosfäär ja autori isikupärane keelekasutus. Tähtsam sellest, mis juhtub, on see, kuidas seda meile edasi antakse.
Raamatu esimestest peatükkidest peale tuleb väga selgesti esile kui mitte vastuolu, siis teatav pinge autori kirjeldatava maailma moodse nukruse ning selle edasiandmiseks kasutatava luulelise stiili vahel. Peaaegu kogu romaan on kirjutatud esimese isiku olevikus (aeg-ajalt lipsatakse ka minevikku) ning valdavalt koosneb see vägagi lühikestest ja kiiresti absorbeeritavatest lausetest. Sellisel käekirjal on kaks efekti, mis koos mõjuvad eriti hästi: ühelt poolt annab grammatilise oleviku kasutamine romaani maailmale kuidagi rõhutatult unise, kulgeva iseloomu, teiselt poolt muutub see oma lausete ja peatükkide lühiduse tõttu ka kuidagi ärevaks, vilkuvaks. „Kontor on hilisõhtuselt hämar. Klaasitagune vedel valgus puruneb köögiaknale kondenseerunud kohviaurus. Autode pidurituled, tänavalaternate sära. Külmiku, pliidi, mikrolaineahju ja kohviautomaadi tillukesed ekraanid hiilgavad mu selja taga nagu kassisilmad” (lk 157).
On hämmastav, milliseks Ashilevi oma minategelase maailma on suutnud ehitada. Me näeme Vaiko igapäevaelu läbi väga spetsiifilise, kohati lausa hüperpoeetilise läätse. Kõike, mis temaga toimub või juhtub, näeb ta ikka kuidagi laetumalt, kuidagi huvitavamalt ja võibolla pisut magusamates toonides kui muidu võiks. Selline pilk on nakkav. Teinekord ka enda elust äratuntavad situatsioonid või ammusest ajast tuttavad Tallinna nurgakesed paistavad nüüd täiesti uues valguses. Mõistagi pole iga väljend või metafoor alati suurepärane (lk 16 ütleb et „Õhustik on suhteliselt voodoo-seksapokalüpsis” või siis eriti ülepakutud „Grete hääl on nagu pähklipuru rahe kuumalt voolavasse šokolaadi, vinüüli lõpp”, lk 119), mistõttu võib see lühikeste lausete ja kujundite pidev voolamine aeg-ajalt ka kohatu või läägena mõjuda. Suhteliselt kiiresti tekkis mulje, et see minategelase kogemuste vahendatusele tähelepanu juhtimine on ilmselt tema enda (jutustaja, mitte autori) viis ennast ülejäänud maailmast kuidagi eraldada, endale tõestada, et ta jälgib maailma ikkagi eemalt ning ei võta sellest päriselt osa. Mingil määral toetavad sellist tõlgendust ka minategelase hea sõbra Niko etteheited („… see, millest su olek räägib, on niivõrd ebamäärane. Sa oled nagu kameeleon. Häälestad ennast selle järgi, kellega parasjagu oled”, lk 104). On võimalik, et see esteetiline võõrandatus, mida raamatu vaatlev stiil edastab, aga võib-olla ka koguni ise esile kutsub, võib mõnele lugejale saada komistuskiviks minategelasega samastumisel.
Ometi pole kogu raamat pelgalt kollektsioon andekalt jälgiva pilgu muljetamisi. Lisaks olustikule oskab Ashilevi suurepäraselt edasi anda ka dialoogi, mis oma elulähedusega mõjub ülejäänud raamatu impressionismile sobiva ja täpse vastukaaluna. Ei saa spekuleerimata jätta, et autori teatraalne taust on talle siinkohal tõenäoliselt väga tugevasti kasuks tulnud. Suurepäraselt on ära tabatud just see, kuidas räägivad üksteisega „suurtest teemadest” inimesed, kes ennast sõnades kõige paremini väljendada ei oska. Kusjuures, kui nende omavahelisi jutuajamisi silmadega pealt kuulata, on ometigi täiesti selge, millest jutt käib. Tavaliselt nende vestluste eluliste ekvivalentide kohta seda küll väita ei saa. Mõnikord on autoril juhtunud, et iga tegelaskuju võib hakata Vaiko kombel vahelduva eduga kildu viskama või muutub sama metafoorilembeseks kui minajutustaja, kaotades sedasi killukese oma autonoomsusest. Isegi kui öeldu on ilus (näiteks „Hing kõliseb tühjas kehas nagu münt hoiupõrsas”, lk 44), võib see vale tegelase suus ikkagi mõjuda ebausutavalt.
Mõnikord hakkas mulle koguni viirastuma, et Ashilevi on romaani kirjutades kokku kogunud kõik oma märkmiku-epifaaniad, millest mõned on tõepoolest head, teised jällegi pisut trafaretsed, ning need siis tegelaste vahel laiali jaganud. Võimalik, et nende üleküllus vaktsineerib lugeja oma toime vastu lihtsalt ära. Kuid romaani „Ma olen elus olemise tunne” kohta on siiski raske midagi halba öelda. Ma ennustan, et mõnda lugejat hakkab Ashilevi stiil ja selle kujundirohkus küll ärritama (ka minu maitse jaoks esines konstruktsiooni „X on nagu Y” natuke liiga palju), ent üldjoones on ikkagi tegu andeka kirjaniku hästi õnnestunud ja mõjuva romaaniga, mida on tänapäeva maailma keerukas virvarris uskumatult hea ja rahustav lugeda.