Vahur Afanasjev 24. VIII 1979 – 10. V 2021

Vahur Afanasjevi (Laanoja) lahkumine on miski, millega näib olevat võimatu leppida. Ta oli parimas loomeeas – surmapäevaks ajakirjas Looming veel ilmumata tosin võrratut lühilugu, mis tähistasid järjekordset pööret ta loomingus, ja uue luulekogu käsikiri trükki minekut ootamas. Aga veel vastuvõetamatum on see neile, kellel oli õnn temaga elus kokku puutuda, tunda teda kui kindlat, elujaatavat sõpra. Ja sõpru on tal palju, mitte lihtsalt tuttavaid, vaid inimesi, kellele on Vahur siiani väga lähedane.

Vahur Afanasjev õppis aastatel 1986–1995 Tartu 10. Keskkoolis, 1995–1998 Tartu 12. Keskkoolis ja 1998–2004 Tartu Ülikoolis majandust.

Aastal 1998 liitus Vahur Afanasjev, kes kasutas juba kooliajal kirjanikunime DJ Jumal, Noorte Autorite Koondise ehk NAKiga. Ta alustas uljalt riimitud luulega, pöördus aga varsti vabavärsi poole. Vahur Afanasjevi esimesed luulekogud – kui mitte arvestada veel varasemaid, omakirjastuslikke – on „Kandiline maailm“ (2000) ja sõnamängulise pealkirjaga „kaantega viin“ (2004), nende vahele mahtus esimene jutukogu „Kanepi kirik“ (2002). Romaan „Kastraat Ontariost“ (2005) tähistas uut kvaliteeti tema loomingus. Vaimukalt portreteeritud tegelas­kujude ja ettearvamatute sündmustega lugu, mis leiab aset veenvalt edasi antud provintsilinna õhustikus, sobib kõrvuti postmodernistliku maailmakirjandusega. Veel võimsamalt tõuseb esile luulekogu „Katedraal Emajões“ (2006), mille ilmumisest alates kuulub Vahur Afanasjev eesti luule tippude hulka, kes valdab sõnatäpset, tugevate originaalsete kujunditega intelligentselt iroonilist vabavärssi.

Samal aastal liitus Vahur Afanasjev Eesti Kirjanike Liiduga, jäädes aga alatiseks truuks NAKi sõpruskonnale. Järgmine teos – jutustus „Kaadrid otsustavad“ (2007) on vaimukas, pöörane absurdilugu, kust ei puudu ka tabavad sotsiaalsed torked. Romaan „Kosmos“ (2008) oli taas midagi uut – üllatava lõpplahendusega teekonnalugu. Järgnesid kõrgel tasemel luulekogud „Eesti vaarao“ (2013), „Kuidas peab elama“ (2014) ja „Tünsamäe tigu“ (2015). Neist viimane pälvis Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna. Ka tema varasemaid luuleraamatuid oli selle auhinna nominentide hulka arvatud.

Aastail 2005–2010 töötas Vahur Afanasjev Brüsselis euroametnikuna. Sellest eluperioodist ajendatud raamat „Minu Brüssel“ (2011) tõi talle Go Travelilt parima reisikirjaniku aunimetuse.

Vahur Afanasjevi kiindumus Peipsiveere looduse, inimeste ja kultuuri vastu, mis sai alguse lapsepõlvest, mil Tartu poiss koos vanematega seal kandis suvitas, kasvas mahukaks romaaniks „Serafima ja Bogdan“ (2017). Romaani käsikiri võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii üksmeelsel otsusel esikoha, järgnes Eesti Kultuurkapitali aastaauhind samale teosele, samuti Virumaa kirjandusauhind ja Elise Rosalie Auna nimeline Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia.

Kauaoodatud suur romaan eesti kirjanduses pälvis ka lugejate hulgas ülisuure menu, teosest sündis lavastus ja mängufilmi stsenaarium, mille kirjutamises Vahur Afanasjev hingega kaasa lõi. „Serafimast ja Bogdanist“ valmisid tõlked, millele väliskirjastaja otsimisega autor aktiivselt tegeles. Siin tulebki välja Vahur Afanasjevi kui looja üks olulisi tahke: ta ei olnud paluja ega ootaja, vaid otsis lahendusi, olles maailmale avatud ja kursis selle arengutega. Tema eesmärgiks oli neid arenguid oma loomingus kajastada, olulist välja tuua. Lähitulevikku käsitlevas romaanis „Õitsengu äärel“ tuleb see suundumus selgelt esile. Minevik, kaasaeg, tulevik – Afanasjevi loomingus moodustasid need lahutamatu terviku. Sageli valib kirjanik endale meelepärase valdkonna ja jääbki sellesse püsima. Vahur Afanasjev liikus sundimatu kergusega mitmes žanris ja mitmes ajamõõtmes, aga selle taga oli põhjalik uurimistöö, ainesesse sisseelamine, mis on osa romaanikunstist. Andekus, töökus, ettevõtlikkus, julgus katsetada senikogematut – talle olid kõik need antud. Vahur Afanasjevi romaanid on modernsed selle sõna parimas tähenduses, aga tema viimane luulekogu „Hõbehundi laulud“ (2020) tähistab tagasipöördumist riimide juurde. Autori sisemise vabaduse kohta ütleb see nii mõndagi.

Aastal 2010 valis Liivi muuseum Vahur Afanasjevi aasta kirjanikuks, aastal 2018 määrati talle stipendium „Ela ja sära“ ning aastal 2019 oli ta Tartu linnakirjanik. Olles asunud elama Peipsi äärde Kasepää külla, anti talle 2019. aastal ka Peipsiääre valla aukodaniku tiitel.

Vahur Afanasjevist rääkides ei saa mainimata jätta tema kirge muusika vastu. Luulekogu „Katedraal Emajões“ vahel oli tema projekti tra_art CD, lisaks tegi ta muusikat nimede Kurluk Ulica ja Kannibal Elektor all. Ta saatis kitarril ka teiste hääli, mida muu hulgas võib kuulda CDl „Lutsuvad kivid“. Viimastel aastatel osales ta nii pillimehe kui vokalistina ka teistes bändides, samuti on ta kirjutanud laulutekste.

Kõikide nende aastate jooksul oli Vahur Afanasjev alati oma sõpradele innustajaks nii loomingulistes väljendustes kui ka tugevaks toeks kõikvõimalikes elulistes küsimustes. Ta oli nende jaoks alati olemas, kaasa mõtlev, empaatiline, kuulav, nõu andev, tunnustav. Temas endas oli väga palju elu ja ta jagas seda teistega. Välise kuraasi varjus oli tundlik, hooliv ja sügava õiglustundega inimene.

Vahur Afanasjevil oli avarilma kogemus ja oskus näha suuremat, globaalset pilti, aga ta süda armastas kodukohta. Ta oli Peipsiveere autor, kirjanik, kelle loomingus sai üks veekogu millegi helge ja toitva, eneseteadvust ja lootust andva, aga samas ka stiihilise ja hävitava jõu sümboliks.

Kõik meie, kellele Vahur on andnud nii palju head, oleme mõtetes tema armastatud tütre, abikaasa ja emaga.

Eesti Kirjanike Liit
Looming
Loomingu Raamatukogu
Vikerkaar
Sirp
Eesti Kirjanike Liidu romaani­võistluse toetajad
Tartu NAK
Nafta Films
Eesti Kirjanduse Selts
Liivi Muuseum
Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht