Vahur Afanasjevi näpp ühiskonna pärasooles

Jukko Nooni

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

Vahur Afanasjev, KASTRAAT ONTARIOST. 2005.

 

Mõni aeg tagasi, 15. detsembril möödunud aastal, tähistas kirjanik Vahur Afanasjev Ku-Ku klubis oma järjekordse romaani füüsilisel kujul väljaandmist. Nii vähemalt nimetas ta ise oma raamatu esitlust. “Kastraat Ontariost” on lõbus, hoogne, irooniast tiine ning eestlaste provintsimentaliteeti pilav teos. Eks hakka praegu peamiselt Belgias pesitsevale Afanasjevile distantsilt vaadates konnatiigi pisikesed, mudased sulpsatused ning valitseva eliidi lauslollusest ja isiklikust kasusaamisest ajendatud tegevus paremini silma.

 

Peeter Ast

Romaani peategelaseks on noor mees, ühes Eesti väikelinna ajalehes töötav Daaba Kruup. Kes tahab, võib otsida muidugi ka autobiograafilisi sugemeid, kuid kas alati peakski seda tegema? Nagu ka Kaarel Kressa Eesti Päevalehes (13. I) märkis, ei ole Daaba Kruup kangelane, keda noored ja vihased autorid tingimata kujutada ihkaksid. “Daaba Kruup keppis iseennast sõrmega pärakusse, sooritades samaaegselt mõõdetud pöidlaliigutusi riista esimeses veerandis. /…/ Kui kolleegid teaksid, et ta mitte lihtsalt ei löö pihku, nagu normaalsed mehed, vaid teeb palju hullemaid asju!” (lk 131).

Kes soovib, leiab suurele osale tegelastest kindlasti ka reaalsed prototüübid. Iga hinna eest mõne nime taga konkreetset avalikkusele teada-tuntud isikut otsida aga ei maksaks.

Tõelised pärlid on tegelaste nimed, mis kannavad teose humoorikat tonaalsust. Vahel iseloomustavad just kreisiraadiolikud nimed tegelaskujude olemust kõige paremini: ebameeldiv abilinnapea kannab nime Peeter Ast, pidevalt porutšik Rževskist anekdoote rääkiv kolleeg ajalehest aga Aare Grisna.

Reaalsete sündmuste (näiteks strateegiliste viljavarude kadumine) näitamine absurdses nihkes võimendab nende jaburust veelgi. Iroonilise muige taga peab endalt piinlikkust tundes veelgi iroonilisemalt küsima: “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” Afanasjev pigistab kõhklematult puruks vinne Eesti Vabariigi ninaotsal. Nende olemasolust loomulikult teatakse, kuid hirmust mädaga vastu vahtimist saada keegi neid ise torkida ei tihka. Tekib tunne, et juba üle sajandi hõljunud loosungid eurooplaseks saamisest ning üleskutsed olla ka vaimult suur ongi vist loosungiteks ning üleskutseteks jäänud ja nende mõtte ning sisuni jõutud ei ole. Või pole tahetudki jõuda?

 

Pooltoonid puuduvad

 

Paralleelselt kulgevad süžeeliinid liiguvad ettearvatavalt kokkupuutepunkti poole, justkui mõnes Guy Ritchie’ filmis (näiteks “The Snatch”). Mõnigi neist on pisut toores, kunstiliselt lõpuni arendamata, ning vajanuks seetõttu avamist. Praegusel kujul on nende kuhjamise esteetiline vajalikkus kohati küsitav. Afanasjevi mitmete tegevusliinide põimumiskohaks oli Veiselinna alajaamahoone, mille “punakaspruunide ilukividega kaetud betoonplokkseina taustal, Chevy džiibi krussis nina kohal igaveses appihüüdes moondunud Nirp Rummu nägu” (lk 135).

Külmaks ei tohiks Afanasjevi tekst kedagi jätta. Kas raamat meeldib või mitte, sõltub eelkõige sotsiaalsest tundlikkusest ning absurditunnetusest. Pooltoonid puuduvad. Delfi raamatufoorumis nimetas keegi seda täiesti uueks tasemeks eesti proosas. Kas ütlejaks oli mõni autori sõber, polegi tähtis. Kindlasti oleks riskantne “Kastraati Ontariost” nii kategooriliste ning uhkete tiitlitega kohe kaunistama hakata, kuid möödunud aastal ilmunud eesti algupärandite taustal on see väärikas lõppakord ning asetub kindlalt romaanivõistlusel pärjatud teoste kõrvale.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht