Väike maailm

„Prima vista“ patrooni kõne kirjandusfestivali avamisel 21. septembril 2021

ØYVIND RANGØY

Head festivalikülalised, head väliskülalised! Head tartlased, eestlased ja maailmakodanikud. Head inimesed!

Kringla heimsins, sú er mannfólkit byggir, er mjök vágskorin; ganga höf stór or útsjánum inn í jörðina.

Või Tõnno Jonuksi ilusas tõlkes: „Maailmasõõr, kus inimlapsed elavad, on tihedalt täis merelahtesid. Välismerelt ulatuvad suured mered sisemaale.“

Nõnda algab vanapõhjala keeles Ynglingite saaga. See on esimene niinimetatud kuningate saagadest, kus jutustatakse Norra ajalugu müütilistest aegadest peaaegu kuni Islandil elanud saagakirjaniku Snorri Sturlusoni kaasajani välja. Selline on siis meie maailm – merelahtesid täis sõõr.

Sellesse sõõri jõudsid päikesekiired Päikeselt ikka kaheksa minutiga, nagu tänapäevalgi. Snorri silmaring oli oma aja kohta lai: ta tundis geograafiat, ajalugu, teoloogiat ja ladina keelt. Ent keegi polnud veel teel Kuule end kosmosekapslis ümber pööranud ega klõpsanud Hasselbladi fotoaparaadiga pilti kaugenevast sinisest marmorkuulist mõõtmatus maailmaruumis. Seal on meie kodu. Siin me oleme.

Mida me mõtleme, kui ütleme „väike maailm“? Maailm on ju ikka enam-vähem sama suur: maakera ümbermõõt on endiselt umbes 40 000 kilomeetrit. Universum aga hoopis paisub ning iga sekundiga suureneb galaktikate vahemaa ligikaudu Tallinna-Helsingi vahemaa võrra. Inimkond on samuti kasvanud. Me elame antropotseenis, inimeste ajastul. Aastal 1804 oli maailmas esimest korda miljard inimest. See tähendab, et inimkond elas iga sekundiga umbes 32 aastat. Kui mina sündisin, elati iga sekundiga maa peal umbes 140 aastat inimelu. Praegu elatakse iga sekundiga ligi 250 aastat. Selle võrra meie maailm ka vananeb.

„Maailmasõõr, kus inimlapsed elavad, on tihedalt täis merelahtesid.“ Mõne meelest on ta ka endiselt lapik. Ühismeedia seob maailma nagu mitte kunagi varem, ent ühtlasi eraldab. „There’s so many different worlds,“ laulab Mark Knopfler, „So many different suns / And we have just one world / But we live in different ones.“ Jah, meil on ainult üks maailm, aga elame eri maailmades. Missuguses elan mina?

Mu lapsepõlve maailm oli umbes viissada meetrit pikk ning kakssada lai saar, mida ümbritseb vahelduva sügavusega ookeanivesi. Saarel oli seitse maja. Kõik elanikud olid samast suguvõsast, välja arvatud naabermaja rahvas, kellele naaberkülast pärit perekonnanimi andeks anti. Taevakaared olid natuke teistsugused kui ülejäänud maailmas: „põhi“ tähendas ida ja „lõuna“ tähendas läänt – elu oli seatud laevateede järgi.

Ma ei tulnud selle pealegi, et selles on midagi erandlikku, imelikku. Mõtlesin hoopis selle peale, kui imelik pidi olema elu linnas, kus uksed tuleb lukustada. Meie ust ei saanudki lukku panna, sest võti oli ammu kadunud – ja niikuinii oli alati keegi kodus.

Minu onu Klaus keeras küll ukse lukku, kui ta majast lahkus, ent jättis võtme väljapoole ette. Lukus uks oli lihtsalt märk, et ta pole kodus, et pole mõtet koputada. „Aga miks sa võtme ukse ette jätad?“ küsisin ükskord. „No aga võib-olla keegi tahab sisse?“ arvas onu.

Kas see oli väike maailm? Saare ja selle kõrval asuva neeme vahel on abajas, kus mõõna ajal pole õieti vett ollagi. Adru on siis hunnikutes, mõni väike krabi või erakvähk liikleb, aga tõesti tundub maailm väike seal madalas vees. Ja siis, iga päev sama truult, hakkab vesi tõusma. Kui panin suure tõusu ajal sukeldumismaski ette, ilmnes imeline maailm. Need õnnetud adruhunnikud olid nüüd suured puud, päikese käes rohesinakas vees lausa muinasjutumets. Ei tundunud enam üldse väike see maailm.

Minu lapsepõlvesaare ja selle kõrval asuva neeme vahele jääb sild, käsitsi laotud kivisild. Lisandunud on ka teine sild, kust saab autoga üle, ning sildu on praeguseks ehitatud mandrini välja. Need sillad on ehitanud minu inimesed.

Festivalil „Prima vista“ ei esinda ma Norrat üksi. Homme tuleb meile külla norra tõlkija ja estofiil Turid Farbregd, kes on samuti sillaehitaja. Hiljuti lahkusid meie hulgast kaks suurt Norra ja Eesti vahele sildade ehitajat, tõlkijad Elvi Lumet ja Eha Vain. Alles pärast Eha ärasaatmist mõistsin, et olen praegu siin, Tartus, norra keele lektori ametis tänu tema soovitusele.

Norra vanim kirjandusfestival on Bjørnsoni festival Moldes. Selle asutaja Knut Ødegård, Norra ja Islandi vahele silla ehitaja, on täna koos meiega siin. Meiega on ka samast linnast pärit autor Klara Hveberg, kellega tutvusin tänu Bjørnsoni festivalile ja ühele Doris Kareva luuletusele. Paari nädala eest esinesin Moldes Bjørnsoni festivalil koos norra kirjaniku Lars Saabye Christenseniga ka ise. Me rääkisime Ehast.

Samal ajal avati Tartus Raekoja platsil Norra ja Eesti sada aastat kestnud diplomaatilisi suhteid tähistav juubelinäitus ning linnapea tsiteeris Eha Vainu tõlgitud Lars Saabye Christenseni luuleridu sillaehitamisest.

Need on asjad, mille tõttu võime ühtäkki imestada: küll maailm on väike! Eks muidugi või vastu targutada, et noo-noo, samad ringkonnad, loomulikult tekivad igasugused seosed. Ent just nõnda me võib-olla tajumegi, et kõik on omavahel põimitud ning inimeste maailm ei ole lõputu nagu universum. Ja siis saame ka aru, et iga inimene võib muuta ajalugu. Ja muudabki. See on imestamist väärt.

Väikesel saarel kasvades näib muu maailm suur ja tundmatu. Kosmosekapslist vaadates on siililegi selge, et kaugeneva sinava nõelapea elanikud on tegelikult ikka ninapidi koos. „Kujuta ette, et maailm on õhupall, mille peal me kõik elame,“ kõlavad Trond Brænne sõnad norra lastelaulus. „Ei saa ju keegi öelda, et pool õhupalli on minu oma ja torkan nüüd sinu osa katki.“

Kringla heimsins. „Maailmasõõr, kus inimlapsed elavad, on tihedalt täis merelahtesid. Välismerelt ulatuvad suured mered sisemaale.“

Ja inimeste vahel on kosmosekapslist vaadates – sillad. Ehitagem neid edasi.

Kirjandusfestival „Prima vista“ kandis tänavu alapealkirja „Väike maailm“.