30.09.2022

Väikesed imed

Mis juhtub siis, kui tõlkijad ei pea ummisjalu kiirustama, kui müügitont ei kohusta kirjastusi avaldama vaid kõige värskemaid hitte ja kui lugejad tunnevad, et neid võetakse tõsiselt?

HELI ALLIK

„On huvitavalt kohane, et püha Hieronymuse, tõlkijate kaitsepühaku mälestuspäev 30. septembril [—] langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma laualampide lähedale, oodates uusi tundmatuid õndsusi ning ette aimates ka kannatusi, mis ei jää tulemata.“ Nii kirjutas Marju Lepajõe 2018. aastal artiklis „Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks.“¹

30. september on jälle käes, algamas on uus laualampide lähedale tõmbumise aastaring. Viimane aeg on seetõttu meenutada, millised õndsused ootasid tõlkijaid – ja lugejaid ja kirjastajaid, sest see teeb ühe välja – eelmisel, 2021. aastal, õndsusteks nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt kõige rohkem võimalusi pakkuvas klassikatõlkesarjas nimega … Hieronymus.

Sest nagu lugeja mäletab, on tegemist ettevõtmisega, millele pandi alus 2018. aastal, pretsedenditu plaaniga luua võimalikult sobivad tingimused väärtkirjanduse tõlkimiseks. Sarja tutvustus ütleb nii: „Tõlkeprogramm Hieronymus on Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni ja Eesti Kultuurkapitali algatus koostöös erakapitaliga. Selle eesmärk on toetada klassikalise ilukirjanduse tõlkimist eesti keelde. „Klassika“ all peab tõlkeprogrammi komisjon silmas esmajoones vanemat püsiväärtuslikku kirjandust. [—] Selles, kuidas mõista „ilukirjandust“, on komisjon vabameelsem ning toetab lisaks luulele, jutu- ja näitekirjandusele ka esseistliku, mütoloogilise, epistolaarse, (auto)biograafilise ja historiograafilise kirjasõna vahendamist.“²

Sellises kirjelduses sisaldub kõik, mis on ühe enesega ise hakkama saama pidava kirjastaja õudusunenägu. Ja meenub, et kui kunagi varem tekkis ühismeedias kirjandussõprade nimekiri väärt maailmaklassikasse kuuluvatest raamatutest, mis tuleks eesti keelde tõlkida, oli ühe suure kirjastuse peatoimetaja kommentaar üsna ühemõtteline: „Enesetapp, anyone?“ Aga kuna kõik ei lähegi elus alati ainult halvasti, on uskumatul kombel sarjas praeguseks ilmunud juba 24 raamatut. 2018. aasta kevadel õhku paisatud „avatud nimekirjast“,³ mis võis tol hetkel näida kultuurihullu sonimisena, on nüüdseks ilmunud näiteks Hermann Brochi „Kuutõbised“, Goethe „Hingesugulased“, Marcel Prousti jõgiromaani „Kadunud aega otsimas“ osa „Õitsvate neidude varjus“, Witold Gombrowiczi „Ferdydurke“ ja Louis-Ferdinand Céline’i „Surm järelmaksuga“; valmimisel on aga näiteks Fernando Pessoa „Rahutuse raamat“, George Elioti „Middlemarch“, Laurence Sterne’i „Härra Tristram Shandy elu ja arvamused“ ja – jah, see on tõesti tõsi – James Joyce’i „Ulysses“.

Edasi on vaatluse all aga 2021. aastal ilmunud teosed. Need pärinevad täiesti eri ajastutest ja kultuuridest, eri kontinentidelt, eri keeltest. Seetõttu on need lihtsalt järjestatud tõlkijate nimede alfabeetilises järjekorras.

„Ragnari saagad“. Muinaspõhja keelest tõlkinud Askur Alas, värsid tõlkinud Juku-Kalle Raid ja Askur Alas, toimetanud Anu Saluäär. Ema & Isa.

Viikingid on moes. Alles hiljuti rääkisid kõik tähtsamad ajalehed Pääru Oja osalemisest Netflixi jätkusarjas „Vikings: Valhalla“ ning õhtu edenedes leiab vähemalt ühe sarvedega kiivri pähe pannud tegusa mehe igalt tõsisemalt jaanipeolt.

Aga on veel palju huvitavam, kui meile aeg-ajalt meelde tuletatakse, et tegelikult ei näinud viikingid välja nagu Brad Pitt Metsatöllu kontserdil, ei käitunud nagu Brad Pitt Metsatöllu kontserdil, ei mõelnud nagu Brad Pitt Metsatöllu kontserdil. Neil oli näiteks vähemalt neli erinevat tervitusviisi vastavalt sellele, kas tervitati meest üksi või grupis, naist üksi või grupis või kesksugu. („See on arusaamatu,“ ütles „Keelesaate“ toimetaja Piret Kriivan⁴ – ja tõepoolest, see on arusaamatu.) Nende uhked lood ei allunud Hollywoodi narratiivireeglitele, vaid need ka kõige metsikumate maailmaproduktsioonide väärilised sündmused võtsid oma suulise päritolu tõttu kirjas kuju lõputute kordustena: „ja siis …“, „ja siis …“, „ja siis …“. Nad ei teadnud midagi kohustuslikest pingekulminatsioonidest ega tempogradatsioonidest, vaid võisid üht ja sama lugu rahulikult rääkida mitu korda. Nende kuningad kastsid oma püksid põlevasse tõrva, et need niimoodi „lohemaokindlaks“ teha (lk 22) – kuigi samal ajal selgub, et legendaarne Ragnar Karuspüks võis üpris mitteesinduslikul kombel oma nime saada hoopis selle järgi, et ta püksid olid alatihti väljaheidetega kaetud (lk 25). (Ja üleüldse võis see julm ja hirmus Karuspüks olla naine (lk 23)!) Nad kogunesid „tingidele“, seilasid „knarridega“, loopisid „haavadraakoneid“, torkasid „laibaheeringaid“, sõitlesid „varge“, võitlesid „lauskmaa-lõhedega“ ning nottisid „hunthulkade“ kaupa vaenlasi. Nende „kenningi“-rikas luulekeel võis olla taotluslikult hämar ja meile tabamatu, kuid samal ajal sisaldas see ülikeerukaid reegleid värsimõõdu, silpide arvu, riimiliigi ja -asetuse ning kõlakorduste struktureerimiseks. Ja muinaspõhja keele hääldus, mis skaldide alliteratiivseid värsse ju sisemise printsiibina koos hoiab, on tegelikult tänapäeval tundmatu.

Selle haigutava kuristiku keelte, kultuuride ja ajastute vahel on üheskoos ületanud tõlkijate tandem Askur Alas ja Juku-Kalle Raid. Esmapilgul võib niisugune kooslus näida ootamatugi. Ka kirjastus Ema & Isa, kes raamatu välja andis, ei ole klassikamaastikul päris ootuspärane tegutseja. Kuid kui asi tundub tegemist väärt, ei tee ka naljatilgad nalja. Raamatul on peaaegu 30-leheküljeline põhjalik eessõna ja 216 selgitavat joonealust märkust ning isegi viikingiajastu Euroopa kaart, Ragnari sugupuuskeem ja XIX sajandist pärinevad illustratsioonid.

Ja mis kõige tähtsam, tekst mõjub lugejale. Nagu ütleb Karl Martin Sinijärv: „„Ragnari saagad“ on pagana hea lugemine Põhjala paganate kuldajast, Euroopa tumeda aastatuhande keskajast, mil Rooma korra varemetel filosoofia ega insenerikunstiga vaeva ei nähtud, käis talupidamine ja tapatalg. Saagad on loo, ajaloo ja kirjanduse ülihuvitav sümbioos, nad on korraga jõhkrad, sisukad ja poeetilised jutustused-lugulaulud. Lehvitan läbi aegade udu siit ka luuletekstide tõlkijale Juku-Kalle Raidile, kes on toonase värsiilma mõistnud ka meie kaasaegsele lugejale elusaks ümber panna.“⁵

Sei Shōnagon, „Padjamärkmed“. Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõnastanud Alari Allik, toimetanud Eva Kolli. Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Sei Shōnagoni tekstid pärinevad kaugest jaapanikeelse kirjanduse algusajast. See on amorfne, meile arusaamatu žanr: on need uitmõtted, suvalised fragmendid või „mõttesalmikesed“, nagu on öeldud Uku Masing? On see päevik, on see ilukirjandus, on see ajalugu? Ja kui me isegi ei tea, mis järjekorras ja miks täpselt need riisipaberile kantud – ja X sajandi Jaapani õuedaami ainsasse isiklikku esemesse, magades ilusate juuste hoidmiseks mõeldud, pea alla asetatavasse puust kastikesse peidetud – märkmed kirja on pandud, kuidas peaksime neid siis lugeda võima? Ja kui pole isegi kindel, kas tänapäevani jõudnu pidi olema märkmete lõplik kuju või on tegu alguse ja lõputa risomaatilise rägastikuga, mille eri versioonid on täiesti erisugused (lk 380), mis kood tuleks siis üldse nende mõistmiseks kasutusele võtta? Ja kui isegi jaapanlased pole veendunud, kas õige oleks siin-seal lugeda teksti esimeses või kolmandas isikus, kuidas saaksime siis meie eesti keeles selle kõigega midagi teha? Ja kui meil pole ühtki nendest taimedest, ühtki nendest lindudest, ühtki nendest esemetest, mida Shōnagon nii võluvalt üles loeb – kuidas me seda kujutame? Kõik see on meile kultuuriliselt, geograafiliselt ja ajaliselt täiesti võõras.

Ja ometi on tõlkija selle maailma toonud otse meie moodsa tehnikaga varustatud kodudesse. Nagu ütles kultuurkapitali 2022. aasta tõlkežürii esimees Hasso Krull: „Allik on oma tõlkes taasloonud Heiani-aegse õukondliku atmosfääri, kus valitseb rõhutatult esteetiline maailmataju. Hoolimata tihedatest kommentaaridest on raamat hõlpsasti loetav, humoorikas ja elav. Tõlkija on kultuurilised tõkked sedavõrd jõuliselt ületanud, et kogu vahendamise valu ja vaev jääb üksnes õrnalt aimatavaks.“⁶ Ja otse loomulikult: „kellakilk“, „kummituskirp“, „lespedeetsia“, „keebimärslane“, „naksur“, „kerria“, „siidpööris“, „lakkmüts“, „jänesepiits“, „suunakeeld“, „vesiriis“, „kõõlusleht“, „jõgitakjas“, „penikeel“, „ohurohi“, „sabaseelik“, „jänesejalg“, „eraldumisaeg“! Kuidas me ometi kohe selle kõige peale ei tulnud? Samuti on taas võimalik olnud varustada raamat pea 40-leheküljelise abimaterjaliga (järelsõna; lisad paleeplaanide, riidejooniste, ajaloolise kronoloogia, sugupuu ja teoses mainitud luuleantoloogiate nimekirjaga ning 591 selgitavat märkust ja isegi Heiani perioodi ainelist kultuuri tutvustavad Jarõna Ilo originaalillustratsioonid), mis toimib ühest rõhuruumist teise liikudes vajaliku eeskambrina.

Oma osa teose juurdumisest meie kultuuri nii hästi, nagu oleksime seda mitte ainult lausa oodanud, vaid nagu see oleks kirjutatud tuhat aastat tagasi Jaapanis otse meile mõeldes, tuleb kindlasti just sellestsamast mainitud žanrilisest ebamäärasusest. Tõlkija märgib järelsõnas, et kui XX sajandi alguse kirjandusloolastele tekitas eklektika „palju peavalu, sest kunstiteos pidi tollase käsitluse kohaselt endast kujutama autori poolt korralikult läbimõeldud ja komponeeritud teost, siis digipöördejärgsel perioodil on „Padjamärkmetes“ nähtud pigem veebikirjandusele omaste joontega teksti, mille fragmentaarsusest on saanud tema peamine tugevus.“ Tundub, et lugejad oskavad seda lugeda teatava „Heiani perioodi blogina, kuna blogipostitusel pole mingeid reegleid selle kohta, kuidas neid tuleks kirjutada või struktureerida [—]. „Padjamärkmed“ võtab vastavalt vajadusele kord päeviku, kord nimistu, kord juhuslike ülestähenduste kuju, mis on väga omane internetis vohavale eklektilisusele“ (lk 380-381).

Loomulikult pole nende kirjutuste vastavus ühene, „Padjamärkmete“ tekst ei täida praktilisi ülesandeid: „sõelal on ennekõike nimed ja sõnad, mis mõjuvad põnevalt ja tekitavad emotsionaalseid seoseid [—], neis tuleb esile keele enese materjal, kirjanduse tooraine“ (lk 382). Aga kokkuvõttes on raamat sulatatud XXI sajandi Eestisse tõepoolest nii, nagu on Lauri Eesmaa kultuurkapitali tõlkepreemia laureaati intervjueerides öelnud: „„Padjamärkmed“ on kirjutatud ajal, kui jaapanikeelne proosa hakkas alles kujunema, märkmed on väga erinevas stiilis, erineva rütmi, intonatsiooni ja taotlusega, või nagu ühes loengus ütlesid, nad kompavad. Ja samas kujutavad tihti üleajase mulje jätvaid olevikuhetki, mis on tõlkes meie praeguses, elavas olevikukeeles ning mõjuvad keeleliselt kongeniaalselt.“⁷

Gan Bao, „Vaimude otsija kirjad“. Klassikalisest hiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Katja Koort, toimetanud Märt Läänemets, Juku-Kalle Raid ja Eve Tammaru. Ema & Isa.

Nagu „Padjamärkmed“, teevad ka selle raamatu tänapäeva Eesti lugejatele paradoksaalsel kombel huvitavaks ja kirjandusteosena äratuntavaks just žanri ja staatuse ebamäärasus, kultuuriruumi kaugus ja ajaline distants. Tekstid pärinevad I sajandil elanud Gan Bao kirjarullidest – aga mis need ometi on? Mis võtmes tuleb lugeda imejutte, mis ühtlasi toetuvad konkreetsele ajaloolistele isikutele? Tänapäeva Hiina veel – kevadrullid ja kung fu ja uusaastapidustused tulede ja draakonitega –, aga klassikaline hiina keel? Ja selline jõhkrus lugudes – ja samal ajal konfutsianistlik didaktika? Kuidas tuleb asjasse suhtuda, kui meie ees on korraga maiste inimeste ja hauataguste olendite elu reguleeriv moraal? Ja üleüldse, mis imeasi see on, mida tutvustati isegi ulmejakirjas Reaktor?⁸

Kuid võib olla, et see sisuline ja stilistiline eklektilisus, millel on ühest küljest oht lugejale täiesti võõraks jääda, on ka teisest küljest just see, mis teose meieni aitab. Nagu selgitab tõlkija, olid näiteks meilegi hästi tuttavail, Andres Ehini tõlkes samast kõhedate juttude žanrist, aga juba XVII sajandist pärinevail populaarsetel „Libarebaste ja kooljate“ lugudel olemas juba kõik ilukirjanduse tunnused: see oli kõrgstiilne, filigraanne, keeleliselt peen proosa, samal ajal kui Gan Bao lood on tahumatud, lihtsakoelised, keeleliselt kohmakad, aga see-eest ehedad. Samuti polnud tsensoraat neid viimaseid veel endale nii sobivaks vorminud ja neist on võimalik välja lugeda, mida päriselt kardeti. Peale selle: kuna eesti keel pole, nagu Katja Koort ise ütleb, tema emakeel, valis ta tõlkimiseks teadlikult juba surnud klassikalise hiina keele ning sealt lihtsama lausestruktuuriga ja konkreetsema, ühesemalt mõistetavama sisuga materjali.⁹ Selline tekst kattub aga meie reality-TV ja potentsiaalse 8 miljardi autoriga maailmas ootamatul kombel hoopis hästi meie arusaamadega kunstist.

Loomulikult ei tule ka selle raamatu puhul kahjuks paratekst – kogu see rikkalik materjal, mis ühendab kauge teose tänapäevase Eesti hapnikuringi. Katja Koort, üks Eesti väheseid sinolooge, on kirjarullidele lisanud põhjaliku saatesõna, illustratsioonid ja tervelt 352 joonealust märkust. Tsiteerigem niisiis teist ekspert-sinoloogi, Märt Läänemetsa: „Jääb vaid üle lisada, et tõlkija on oma tööga enam kui suurepäraselt hakkama saanud. Meisterlikult on edasi antud algupärandi vahel lausa koomilisuseni asjalikku stiili tollase sõnakasutuse nüanssidega. Tõlge on rikkalikult kommenteeritud, nii et ka Hiina kultuuriloost kaugelt mööda käinud inimesel ei maksa peljata raamatut lahti teha. Kõik nimed, ajastud ja muud Hiina-spetsiifilised asjad on üheaegselt akadeemilise põhjalikkuse ja lugejat säästva lühidusega ära seletatud. Kes raamatu mõttega läbi viitsib lugeda, on seda sulgedes kindlapeale omandanud ka suure tüki Hiina kultuurilugu.“¹⁰

Fjodor Dostojevski, „Krokodill ja teisi jutte“. Koostanud ja vene keelest tõlkinud Ants Paikre, toimetanud Leino Pahtma, järelsõna kirjutanud Peeter Torop. Ilmamaa.

„Dostojevskist võib rääkida pikalt-laialt ja me räägimegi alati Dostojevskist, sest iga jutt, mis algab vene kirjandusest, jõuab lõpuks tema juurde tagasi – ta on üks neid nurgakivisid, kellele toetub vene kirjanduse tohutu hoone,“ ütles Mart Juur populaarses telesaates „Prillitoos“.¹¹

Aga Dostojevski, see on meile ennekõike „Idioot“, „Vennad Karamazovid“, „Kuritöö ja karistus“ ning „Kurjad vaimud“ – see titaani üüratu, põhjatu sunnitööjärgne looming. Mida tegi kirjanik ajal, mis sellele eelnes, teame vaid servapidi tänu 1982. aastal ilmunud kogumikule „Teisik. Valimik jutustusi“ (tlk Aleksander Raid).

Nüüd on tänu tunnustatud ja auhinnatud soome ja vene keelest tõlkijale Ants Paikrele esimest korda eesti keeles olemas peaaegu kõik Dostojevski noorpõlvetekstid. Nende laad on vanemas eas kirjutatud teostega võrreldes üsna teistsugune. Tsiteerigem uuesti Mart Juurt: „Dostojevskist rääkides on ka lihtne minna suuresõnaliseks, pühalikuks, liiga keeruliseks, mõelda talle külge tulesid ja vilesid, mis teksti juurde nii väga ei kuulu.“

Kuid Dostojevski kirjutas juba 18aastasena oma – siis muide Tallinnas asunud – vennale: „Olen endas kindel. Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene“ (Peeter Toropi järelsõna, lk 345). Ja ei ole kokkuvõttes vahet, kust saladuse mõtestamist alustada – kõik on alati keskel.

Lugedes neid tragikoomilisi, esialgu vaid kaaslaste lõbustamiseks kirjutatud jutustusi, näeme korraga väikest ka Dostojevski suurtes kangelastes ja suurt, vastupidi, väikestes. Peeter Toropi järelsõna, mille pealkiri on „Noore Dostojevski maailm“, kirjeldab meile korraga ka „vana“. Ja autori pajatuslik, korraga groteskne ja soe viis, millega ta nendes noorpõlvetekstides kujutab inimese põhjatut viletsust ja samaaegset äravalitust, tuuakse tänu Ants Paikrele koos kõikvõimalike praaseldajate, konduktorite, eksekuutorite, assignatsioonide, assessorite, napoleondooride, roguskite, verssokite, raznotšiinetsite, titulaarnõunike, sametkapottide ja saterkuubedega eesti keelde nii ehedalt, et jutustusest „Krokodill“ sai Vikerraadios isegi järjejutt.¹²

Hjalmar Bergman, „Armulise härra testament“. Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste, toimetanud Katrin Naber, järelsõna kirjutanud Anu Saluäär. Ilmamaa.

Allar Sooneste, kelle nimi annab tõlkijana kataloogist ESTER küll 210 vastet, pole seni klassikalist kirjandust eriti palju tõlkinud. Küll aga on ta pälvinud tunnustust teeneka lastekirjanduse tõlkijana. Nüüd on tänu temale eesti keelde jõudnud Bergmani – ühe harva koos Strindbergi, Söderbergi ja Lagerlöfiga oma põlvkonna veel loetud autori – läbimurdeteos.

Anu Saluääre soe ja südamlik järelsõna joonistab pildi arhetüüpsest kirjanikust: „Tundes end sisemiselt õnnetuna, enese füüsisega rahulolematuna ja sisemiste tormide ohvrina (tänapäeval võiks neid torme defineerida ka hormoonidena), tähendas lakkamatu kirjutamine talle neist vaevadest pääsemist, nende valamist paberile, et mitte hulluda. On öeldud, et „sel mehel ei olnud biograafiat“, ja see tähendas mõistatust, osa tohutust „Bergmani mõistatusest“: kuidas võis kirjanik, kes elas nagu tema, omandada nii mitmekülgset ja sügavale küündivat kogemust ühiskonnast, nii nagu tema teosed seda ilmutavad? Ühelt poolt arvatakse seletuseks tema uskumatult kiiret vaatlejapilku: piisas sekundipikkusest stseenist, et mõista ja ära tunda. Teiselt poolt: igaüks tema kirevas tegelaste galeriis on alati mingis mõttes tema ise, koosmängus oma ümbrusega. Teosed paljastavad tõde tema enese kohta, tema hingeelu, süvapsühholoogiat, teadvustatu ja teadvustamatu vahekorda“ (lk 222).

Romaan on täis lõputuid fabuleerimispöördeid, hulgaliselt elavaid kujusid, koomilisi ja traagilisi stseene ja huumorit, mis „eksitava mõnususega maskeerib hämaraid käike, kus valitsevad vägivald ja salakavalus, võimuiha ja himurus“ (lk 227). Ja Allar Sooneste maalib oma lopsaka tõlkega meie ette klassikalise, peaaegu vodevilliliku loo rikka paruni pärandi ümber tekkivast segadusest, mis on samal ajal kuidagi kummaliselt puudutav – igal inimesel on ju oma mõistatus, igaüks loeb teistes tõde iseenese kohta, igaüks kannab kõikjal kaasas oma hinge teadvustatu ja teadvustamatu vahekorra koormat.

John Dos Passos, „42. laiuskraad. USA triloogia. I“. Inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Ilme Rääk. Koolibri.

Tunnustatud ja armastatud tõlkija Olavi Teppani tänapäeva kõige suuremaks peetava Ameerika romaani-epopöa „USA“ esimese osa eestindus on Hieronymuse 2021. aasta raamatutest ainus, millel pole järelsõna ega joonealuseid märkusi. Aga just siin see ei osutu probleemiks.

Ameerika kultuuri levimus ja selle mastaapse teose täiesti tänapäevaselt tajutav haaravus on juba ise teinud ära palju tööd. Aga ennekõike on see suure modernisti kirjutamisstiil, mis on juba meile nii lähedane, et ei vaja selgitusi ega tuge. Mosaiiksus, filmikunstist laenatud võtted – peatükid pealkirjaga „Kaamerasilm“ kujutamas teadvuse voolu stiilis autori enda minevikupildikesi ning teised, „Ringvaated“, fragmentaarsed kollaažid ajalehes Chicago Tribune ilmunud uudislõikudest ja pealkirjadest –, eristusteta võõrkeelsed katkendid üldises tekstivoos, kirjavahemärkideta fraasid, suurtähtedeta lausealgused, tühikute kasutus punktide asemel jne – kõik see aitab, kui kasutada Tõnu Karjatse sõnu, „kududa seda peent saatustest koosnevat inimliku aja võrgustikku, mida nimetame ajalooks“¹³ viisil, milles ka juba XXI sajandisse jõudnud lugeja end vahetult ära tunneb.

Ja nagu ütleb Tõnu Karjatse teisal, arvustades samuti Teppani tõlkes 2022. aastal ilmunud triloogia teist osa: „Teppan on ära teinud suure töö, sest algupärandi keelekasutust on tõlke tagant isegi raske hoomata. Kohati tundub, et raamat ongi kirjutatud eesti keeles, ainult ei oska ära aimata kirjanikku. Teppan tõlgib XX sajandi alguse Ameerika kultuuri XXI sajandi Eestisse, ärgitades tõmbama mõttelisi paralleele Eesti ajaloo ja tänapäevaga.“¹⁴

Henrik Pontoppidan, „Per Õnneseen“. Taani keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Eva Velsker, toimetanud Marju Randlane. Eesti Raamat.

Lauri Eesmaa sõnab „Tõlkija hääles“ kultuurkapitali nominente intervjueerides „Per Õnneseene“ tõlkijale: „Sul on õnnestunud saavutada väga hea tasakaal tänapäevase ja veidi arhailisema keeleregistri vahel, mingid rütmi- ja isegi sõnajärjenõksud toetavad tunnet, et tegu on juba väärikas eas romaaniga, ja ka jutustajahääl on märksa elukogenum kui rahutu peategelane, ning samas venitavad need erinevad registrid keelelise telje pikaks, nii et ei taju mitte keelelist vanamoodsust, vaid teatavat igikestvust, mis on huvitavas seoses kirjeldatava ühiskondliku murranguajaga.“¹⁵

Ja selles seisneb selle raamatu kõige suurem ime. Sest taani üks olulisemaid kirjandusteoseid, XIX–XX sajandi vahetusest pärinev „Per Õnneseen“ on tõepoolest kaheksaosaline ja peaaegu 800-leheküljeline suurromaan, mis toob, nagu ütleb tõlkija oma järelsõnas, „meie ette muutuste aja, riigi ja rahva, kes pärast muserdavat kaotust tahab taas tugevaks saada, ja peab seda tegema uuel viisil“ (lk 766). Ajastu- ja ühiskonnapildi taustal avaneb ühe isiksuse lugu, peategelase eluränd Lääne-Jüütimaa väikelinnast kosmopoliitsesse Kopenhaagenisse ja tagasi. Raamat esindab realismi ja kujutab selle parimais traditsioonides detailselt peategelase psühholoogiat, ühiskondlikke olusid, sotsiaalset ebavõrdsust. Kuid keel oleks selles raamatus tänu Eva Velskrile peaaegu nagu eraldi tegelane – niivõrd selgelt ja lausa füüsiliselt on see ränd nii ajas kui ka ühiskonnas tajutavaks tehtud.

Küsimus pole vaid üksikutes sõnades, kuigi „ornaat“, „üksipäinis“, „luukama“, „trollihänd“, „akreditiiv“, „lottkaabu“, „nupukepp“, „õrjetu“ ja teised samalaadsed vokaablid annavad selle maailma sünkroonsele ja diakroonsele tihedusele oma hindamatu panuse. Kogu keeleline materjal – märkamatud temponõksud, tibatillukesed süntaksivõbelused, vaevumärgatavad registrikõikumised ja imediskreetsed intonatsiooninüansid – mängib täisväärtusliku osalisena tähenduse tekkimises kaasa. Ja tõlkija töö, „voolav ja paindlik“¹⁶, teeb raamatust teose, kus isiklik ja avalik, arhailisus ja tulevik, suurlinn ja maa, tööstusrevolutsioon ja kirjandus muutuvad elusaks kangaks, milles on sõnadest ja asjadest kokku punutud ühe inimese universum.

Mida öelda lõpetuseks? Nagu näha, ei ole tõlkijatele ega kirjastajatele vaja kaks korda öelda, et nad tuleks lagedale mõtetega, mida võiks tavapärastes kirjastuskapitalismi tingimustes pidada poolearulisteks või megalomaanseteks. Kui tõlkijad ei pea ummisjalu kiirustama ja saavad oma töö eest tasu, mis – khm – katab vähemalt kulud, kui müügitont ei kohusta kirjastusi avaldama vaid kõige värskemaid ja haruharvu ühismeedia, filmikunsti ja ennekõike peadpööritavalt virtuaalse päriselu endaga konkureerida suutvaid hitte ning kui lugejad tunnevad, et neid võetakse tõsiselt, suudab meie kurnatud tõlkijaskond koos sama kurnatud õpetlaskonnaga korda saata väikesi imesid. Kõige naljakam oli näha, et raamatud, mis ilmtingimata „ei müü“, sattusid mitu korda raamatupoodide edetabelitesse ja vajasid kordustrükke. Teosed, mille kohta võis hirmunult hüüda „jumala pärast, kes seda loeb!“, maandusid igasuguse turunduskampaaniata riigiraadios ja kultuurikülgedel.

Marju Lepajõe tõdes Hieronymuse sarja avaüritusel kaugematest kavatsustest rääkides: „Siin ei ole mõtet vähemaga piirduda kui Maksim Gorki programm. Gorki kavandas mäletatavasti 1918. aastal venekeelse „Maailmakirjanduse raamatukogu“ 1500köitelisena, sellele lisandus 2500 köidet lihtsavormilisemaid rahvaväljaandeid. Tema arvates oli see minimaalne valik, et õppida tundma nii kirjandusvoole kui ka nende allakäiku, luule- ja proosatehnika arengut, eri maade kirjanduse vastastikust mõju.“¹⁷

Sest tõepoolest: „Kui otsida värskust, uusi teemasid (sest teemade ring on tõesti kokku kuivanud, ikka lahutus ja reis või reis ja lahutus), uusi kujutusviise, uusi vaimseid naudinguid, uusi maitseid, uusi ideid, mille puuduses ühiskond vaevleb ja mistõttu üksteisele väsimatult etteheiteid tehakse, siis tuleks pilk pöörata maailmakirjanduse ajaloo poole. Sealt leiab alati midagi sünteesida. Sõnakunst on kogu aeg see hapnik, mis elustab mõtteid ja tundeid. [—] Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust. [—] Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused.“¹⁸

Ja tõlkijad on valmis, laualambid on süüdatud.

Kaader taani kirjaniku Henrik Pontoppidani romaani „Per Õnneseen“ ainetel tehtud filmist (2018). Režissöör Bille Augusti filmis astub peaosas üles Esben Smed.

IMDb

1 Tõlkija hääl, VI, 2018, lk 36. Vt kultuur.err.ee/870650/marju-lepajoe-hieronymus-ehk-kuidas-saadakse-tolkijate-kaitsepuhakuks

2 kulka.ee/programmid/hieronymus

3 kultuur.err.ee/836891/avatud-nimekiri-mida-hakata-hieronymuse-kaudu-tolkima

4 Keelesaade. Muinaspõhja keel. – Vikerraadio 12. XII 2021. vikerraadio.err.ee/1608418871/keelesaademuinaspohja-keel

5 Postimehe raamatuportaal 11. II 2022. raamatud.postimees.ee/7451621/sinijarv-soovitab-pagana-hea-lugemine-pohjala-paganate-kuldajast

6 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinnad. Postimehe vaheleht 14. III 2022.

7 Vastavad 2021. aasta preemia nominendid. – Tõlkija hääl, X, 2022, lk 179.

8 Uudiskirjandus 12/21. – Reaktor. ulmeajakiri.ee/?uudiskirjandus-12/21

9 Vt video raamatu esitlusest Tartus Utoopia raamatupoes: youtube.com/watch?v=k6VvqQaLDdE

10 Vaimud, vaimud: otsitud ja leitud. – KesKus 13. II 2022. kes-kus.ee/vaimud-vaimud-otsitud-ja-leitud/

11 ERRi kultuuriportaal 3. IV 2022. kultuur.err.ee/1608553150/mart-juure-raamatusoovitused-duran-duranist-dostojevskini

12 vikerraadio.err.ee/1608592126/jarjejutt-fjodordostojevski-krokodill-1