Vaikus võõral maal

Olev Remsu

Maailmarändur. Eesti rännuluule antoloogia. Koostanud Tiit Pruuli, Go Reisiraamat, 2007. 207 lk. Tiit Pruuli pole „Maailmaränduri” koostamisel sugugi hoolinud meie luuletajate edetabelist. Kogumikus on koos need, keda on sapiselt tituleeritud epigoonideks, ja need, kelle kohta pole tarvis öeldagi, et tunnustatud meister, kuna kõik teavad seda niigi.

Temaatilised luulekogud on üks põnev lugemine. Minu meelest on need sada protsenti postmodernistlikud. Neis võib tormitseda stiilide ja laadide täielik möll: ühel leheküljel romantika, teisel kaarm naturalism, kolmandal ehe sotsrealism, neljandal jumal teab mis, ja see kõik on loomulik, isegi loogiline, sidus ja asjapärane. Kuidagi teisiti nagu ei tohikski. Mis see postmodernism muud on kui stiilide segapudruks kuhjamine – või ma eksin?

Mina tean luulevalimikke armastusest, emale ja kevadele pühendatuid, aga ka selliseid nagu „Jõulusalmid” ning „Tervitus teile, võidukad väed!” (punane sõjaluule).

Sõnum on enam-vähem ühe sisuga, ent autorite käekirja individuaalsuse tõttu toimib esteetiline kumulatsioon: lipp lipi peal, lapp lapi peal, ise nagu sibul. Kogumikke lugeda on seetõttu nagu labürindis liikuda, kunagi ei tea täpselt, mis ootab sind järgmise nurga taga, see on järgmisel leheküljel. Kas on see terariistaga lööja või pehme paitaja? Ma kujutan ette, et süvenejat ja püsivat lugejat niisugune labiilsus häirib, sangviinikutele võib kõrvutamatute kõrvutamine pakkuda uusi, täiesti ootamatuid elamusi ja leide.

Tiit Pruuli koostatud eesti rännuluule antoloogia „Maailmarändur” on ehk parim eeltõdetu näide, ent lisandub veel asjaolu, et reisijat peaksid ju igal sammul varitsema etteaimamatud elamused.

Mida tähendab rändamine? Enda asetamist uutesse ja üllatuslikesse olukordadesse. Ka „Maailmarändurit” lugedes võib tunda end reisimehena kodus kušetil lesides, ja see tunne haarab kohe algusest pihta.

Meie absoluutne pühadus Kristjan Jaak Peterson on kõrvuti endast rohkem kui poolteistsada aastat noorema autoriga, vigurivända ja humoristi Contraga, tema omakorda pateetiku ja realisti Aira Kaaluga. Kõik kirjeldavad oma nn poeetilise mina tundmusi. Kristjan Jaak mõtleb Tulekõrtsis Tartust Riia poole minnes jumala ja oma vanemate peale („Laul, kui ma Tartus läksin Ria pole…”), Contra loeb hoopis Arvi Siiga („Taksoga Riiga”), Aira Kaal naudib Valga taga liigoööl koitu, tema seab tammepärja Jānis Rainise jalutsisse. Kristjan Jaak on ehe, Contra mänglev (Arvi Siia nime on varjamatult vaja ainult riimiks, ja mis võib Siiale kui luuletajale suuremat au teha?), Aira Kaal tundub veidi võltsina.

Niisugune hüplevus toob paremini esile autorite eripära, kuigi esitatud palu ühelt luuletajalt on ju kasinalt. Juhuslikkuse virvarri koosmõju nagu Kochi kepikeste Browni liikumine avab siinkohal mõne uue tahu Lätigi kohta, mida enda teada tunnen nagu peopesa.

 

Odysseus, Ahasveerus ja Juhan Viiding

Reisikirjad on aukartustäratav ja kuulsusrikas žanr, meenutame, et meie kultuur algab nendega. Odysseus, Oidipus, Igavene Juut, kingsepp Ahasveerus ja kes veel. Mõnele neist oli rändamine karistus, teisele nauding, nii on see tänagi. Reisikirja kui žanri määravad siis teekonnakronotoop ja kohtumised.

Aga mis on rännuluule? Kas reisikirjanduse allžanr või midagi iseseisvamat?

Hüva, luule on teada, luuletus on ju meie postmodernistlikul ajal tekst, mida autor luuletuseks peab. Ent rännuluule võib olla tekst, mida autor pole selleks pidanudki, võtame või Juhan Viidingu „Jaapan on kaugel/ eesti on kaugemal veel/ ütlevad tuuled”, selle salmiga on vist püütud kirjeldada kodumaad ja iseennast.

Kas Juhan Liiv („Aafrika mehed”) ja Veiko Märka („Teateid LAV-ist”) on kirjutanud Aafrika teemal? Kas reisiluuletuse määramiseks on vaja tunda autori elulugu? Ja kui on teada, et autor pole viibinud Jaapanis või Aafrikas nagu Juhanid, mis otsus siis langetada? Ent Veiko Märka elulugu ma ei tunne. Kuhu ma tema värsi pean liigitama? Vaatasin järele (ennem ma seda ei teadnud), et Manivald Kesamaa on Guineas ja Senegalis jala maha pannud, oma sealoleku värssidesse vorminud („Conakry” ja „Dakar”), kuid nende tegemiseks poleks küll olnud tarvis pikka teekonda ette võtta, autori maailmapilti (vähemalt seda, mida väljendavad luuleread) pole see muutnud. Reisikirjandust on põlastavalt nimetatud reisirahakirjanduseks, Kesamaagi on oma poliittruude tekstidega end nagu välja ostnud, maksnud reisikulud Nõukogude riigile tellimusvärsside sepitsemisega. Arvo Mäe kohta ma jällegi ei tea, kas ta kirjutas Egiptuse-luuletuse „Jõemaa” kodus Egiptust üldse nägemata, kas kirjutas kodus Egiptuse muljetest või kirjutas koguni Egiptuses. Ja kas see ongi tähtis?

Kõik need täiesti vastandlikud Aafrika-luuletused on kogumikus kõrvuti ja kuuluvad kahtlemata meie reisipoeesiavaramusse. Luuletus ei sünni ju mingis konkreetses geograafilises punktis, vaid luuletaja peas.

Pruuli koostamisprintsiipi võiks kokkuvõtvalt nimetada „võõraste maade motiivid meie luules”, ja ega õigemat leiagi.

 

Eestlasena võõrsil

Aga lähme edasi. Mis siis, kui meie Rootsi pagulased luuletasid Rootsist? Kuhu see luule kuulub? Pruuli on Bernard Kangro („Skåne motiive”), Kalju Lepiku („Roslageni rannal”) ja Arno Vihalemma („Liiv laulab rannal”) määratlenud rännuluuleks nagu „ameeriklase” Ivar Ivaski värsid Hispaaniast („Kastiilia läkitus”) ja „newyorklase” Henrik Visnapuu New Yorgi ballaadigi („New York”). Ja küllap seegi on õige otsus, sest eesti keeles luuletaja kodumaa on Eesti, oleks isegi siis, kui ta näiteks poleks kordagi Eesti pinnale astunud. Tänasel rahvaste rändamise ajastul on tulevikus ka seesugune asi võimalik.

Luuletused on „Maailmaränduris” kobarates riigiti, põhimõttel lähemalt kaugemale, Lätist ja Euroopast eemale.

Katrin Laur on kirjutanud Roomas luuletuse Jeruusalemmast (***). Kuhu see paigutada, kas Iisraeli või Itaalia alla, kas Aasia või Euroopa rubriiki? Ja teemaks ei olegi kristlus-juutlus, vaid armastus, kõikide uskude unustatud-unustamata alus. Indrek Hirv on luuletuse (***) keskaegsest Prantsusmaast kirjutanud kahes kohas (nagu dateeringust nähtub), nii Avignonis kui Põhja-Tartumaal. Teame, et keskaeg Prantsusmaal ja Tartu piiskopkonnas ei erinenud teineteisest eriti, meile saab selgeks, et luuletuse kirjutamise koht ei tee ühtki teksti rännuluuleks.

Ent määratlemisega on veel raskusi.

Debora Vaarandi on 1947. aastal kirjeldanud värsivormis Krimmi („Päev Krimmis”), valimikus leiame selle Ukraina lehekülgedelt. Ainult et tol aastal kuulus Krimm Vene NSFV-le. Mida teha? Historitsismiprintsiibist lähtudes oleks võinud luua koguni Nõukogude Liidu rubriigi, kuigi siis poleks andnud vist vältida poliitikat.

Kogumiku viimane tsükkel on „Maailmareis”, ja see algab Ain Kaalepi klassikalise luuletusega „Argonaudid”, mis seob meie luule Hellase kangelastega, kes kodumaale Kolchisest kuldvillaku tagasi tõid.

Ja Ain Kaalep oli luuletaja, keda nõukogude ajal välismaale ei lastud, temagi harrastas suurejoonelisi mõtterände, mis on rohkem reisimine kui eelarvamuste kütkes või pimesilmsi ringituulamine.

Vladimir Beekman tegi pikki maailmarände ilmsi, tasus nende eest tekstidega. Raudse eesriide taga viibida oli ikkagi prestiižne, kuigi selle eest tuli seal nähtut nuhelda.

Mina aga usun, et Beekmani kapitalismikriitika võib muutuda autorile endalegi ettenägematult aktuaalseks. Mis te ütlete – „Nagu musttuhat võrku ja väikest õnge/ igaõhtusel hingedepüügil:/ ostke mööblit ja autosid,/ ostke õnne/ järelmaksuga, väljamüügilt!” („Kopenhaageni õhtud”). Kirjutatud (vist) kohapeal mõnikümmend aastat tagasi, kuid sobiks karvustuseks koduolude pihta praegu. See on ju tarbimiskultuse ja kasuta kauba pähemäärimise vastane luuletus, kahjuks ostavad seal kontoritüdrukud, kel raha napib, unelmaid kinokassade klaaskappidest, mitte täna, vaid külma sõja ajal. Tookord ei võtnud keegi sellist tallalakkumist tõsiselt, kuid praegu on minu meelest selliste poliittekstide järele nii sotsiaalne kui hingeline tellimus.

Keerad lehekülje ja leiad Beekmani sotsrealismi kõrval Tõnu Trubetsky intiimsema Kopenhaageni mälestuse (***), kus neiu, kellest luuletuses juttu, pole enam võõras ja kauge kontoriori, vaid täiesti oma pruut. Taani on meile lähemale tulnud, merd ei olegi enam meie vahel, oleme ühed inimesed kõik!

 

Vaikus kütkestab

Kummati on olemas ühismotiiv, mis seob paljusid luuletusi. See on vaikus, tasasus, paigalseis, mida eesti luuletaja näeb võõral maal. Tasane oja esineb juba Kristjan Jaagul, Jüri Talvet näeb udu, vaikust ja üksildust Saksamaal Kielis („Germania, 2002”), Juhan Sütiste rahulikku kuud Maasi kaldal („Madalmaade rannal”), Mathura leebet lõunatundi sinava Luzerni järve ääres („Bern”), Aleksis Rannit tajub roidumust Boreas (***) jne, jne. Ehk ainult meie suurima rännupoeedi Gustav Suitsu arvates välismaal muudkui kihab ja pulbitseb.

Ajateljel märkame suhtumise muutumistki. Juba Marie Under ei põe vasikavaimustust Pariisi vastu („Seine”), kuigi üldiselt domineerib meie luules enne taasiseseisvumist välismaakummardamine. (Ka prostituutlikest Lääne-nahutamistest kumab läbi austus.) Alles viimasel ajal on lisandunud selle kõrvale biitniklikku ärapanemist nagu Vahur Afanasjevi Austria-värssides (***).

Postmodernism kukutas maailma kunstipealinnade esipjedestaalilt New Yorgi ja Pariisi, postmodernistlikult midagi nende asemele pakkumata. Kes arvab, et New Yorgis tehakse paremat kunsti kui Kõzõlordas, on kas eelarvamuste kütkes või lasknud haridusel oma maitse surmale suigutada.

Pruuli pole koostamisel sugugi hoolinud meie luuletajate edetabelist. Mis see siis olgu! Targad kirjandusloolased panevad luuletajad paremusjärjestusse, ent kogumikus on koos need, keda on sapiselt tituleeritud epigoonideks, ja need, kelle kohta pole tarvis öeldagi, et tunnustatud meister, kuna kõik teavad seda niigi. Sama tõdeb järelsõna autor, meie reisiluule ajaloolise tausta avanud Sirje Olesk: „Teiselt poolt esindab siinne antoloogia eesti kaasaegset luulet väga demokraatlikul moel: kogu hierarhia on kõrvale heidetud…”

Avalikkus tunneb Pruulit kui oma kirele andunud rännumeest, kes on teinud uskumatuid reise nii mööda ookeane kui  mandreid. Huvi võib olla pealiskaudsem ja sügavam, ent kui see küünib reisiluule rahvusliku antoloogia koostamise ja kirjastamiseni, siis vist enam sügavam ei saagi olla.

Iga asi sünnib omal ajal. Niigi auväärne ja mitu tuhat aastat vana reisikirjade žanr sai Euroopas eriti populaarseks suurte geograafiliste avastuse ajastul XV ja XVI sajandil. Eesti reisiluuleantoloogia ilmus 2007. aastal, ajal, mil eestlane rändab rohkem kui iial varem.