Vaikuse sõnade vormija

Mare Müürsepp

Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna aastapreemia aastal 2012 sai Aino Pervik. Aino Perviku esikteost „Kersti sõber Miina” (1961) on meie lastekirjanduse kauaaegne esikriitik Reet Krusten maininud kui tavalist tüdrukuteraamatut. Olin ise kolmene, kui see raamat ilmus, ja kuna ma hakkasin järjekindlalt kontrollima oma suure õe lugemisvara, siis lugesin ka Kersti ja Miina lugu ilmselt õrnas lasteaia-vanuses. Nii et minu jaoks polnud see kindlasti mingi tavaline, vaid üsna eriline, tõsine ja pingeline raamat suurte inimeste elust. Seal oli väga palju huvitavaid motiive, mis kujutluse tööle panid: tüdrukud kohtuvad rannas surnud kajaka juures, matavad teda, Kersti kujutleb end võõra sõjamehe elupäästjaks, kõlab „Suliko”, Ranna vanaisa räägib põnevaid jutte laevasõidust, tüdrukud seiklevad lossivaremetes ja räägivad legendi rüütlist ja kuldjuukselisest Teklast; seal on arutlused selle üle, mis on mateeria – ja selle kõigega koos siiski kogu aeg ühest: kahe inimese omavahelisest suhtest. Kui tähtis on olla sõber, kui raske on olla sõber, kuidas saada endast jagu puhkudel, mil ei tea, kuidas olla ja mida teha. Mis rääkida teisest – endastki ei saa me ju aru. Iseennast õpime tundma teise inimese kaudu. Juba seal, esikteoses, on tabatud toredaid meeleoluvarjundeid ja neid mahedalt, vaikse vihjega edasi antud („Miina näitas /joonistatud nukku/. „Ilus,” lausus Kersti natuke pettunud häälega, sest kleit oli tõepoolest ilus, palju ilusam, kui tuli Kerstil endal.”)

Või vaadatagu viimast episoodi, kus Kersti tahab oma valeliku teo südamelt ära rääkida ja ootab Miina heatahtlikku suhtumist. Dialoog ei koosne ainult sõnadest vaid ka vaikusest nende vahel.

Kes tunneb hästi kogu Aino Perviku rohkem kui poolsajandi kestel kirjutatud raamatuid, võib hõlpsalt paljud tema teoste motiivid leida üles juba esikteoses.

Selles kirjutises keskendun aga ühele tunnusjoonele, mida Aino Perviku loomingus võib märgata algusest peale – vaikus, mõttele jäetud ruum.

Musikaalsus ja varjundirikkus

Hea lastekirjaniku tekst on helilooming. Iga lause on heas rütmis tervik.

Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar.

Mööda õõtsuvat sood ja lagedat raba uitas üks muretu olend.

Seal, kus maa ja meri kokku saavad, on juba tuhat aastat seisnud linn.

Niimoodi väljendub luuletaja, lausuja, sõna väe tundja.

Perviku fantaasia on lennukas, kusjuures ta kasutab väga haruldasi sõnu, ja seda kõike oleks raske jälgida, kui tekst ei oleks nii musikaalne. Fraasi järel tekib paus, mis laseb sõnadega manatud pilti näha. Tekst õpetab rahulikult ja süvenedes lugema.

Kui hea lasteraamatu kandvaiks jõududeks peetakse ühtaegu eredaid karaktereid ja põnevat sündmustikku, siis seda kõike on Aino Pervikul küll ja küll. Nõiad, röövlid, meremehed, draakonid, igasugu kõnelevad loomad ja ka väga unikaalsed fantaasiaolendid. Tema lood on ühed julgema tegevusraadiusega seiklusjutud eesti lastekirjandusest – niipaljukest kui neid seiklusi meil üldse võtta on. Väga lihtsameelne oleks aga öelda, et Pervik kirjutab nõidade, kaptenite ja draakonite seiklustest, kuna tegelikult kirjutab ta sinust ja minust – kõige igapäevasematest suhetest, arusaamatustest ja nende lahendamisest.

Lasteaia-ealise ema ütleb nii-öelda tavalugeja arvustuses „Kunksmoori” kohta:

„Jutt ise oli muinasjutuline, aga eluläheduse poole pealt olid jällegi tähtsal kohal omavahelised suhted ning läbisaamine teistega. Mis on lastele väga tähtis, sest just lasteaia esimestel aastatel tuleb lastel samuti harjuda uue olukorraga, lapsed peavad hakkama suhtlema ning sõprussuhteid looma nii kaaslaste kui õpetajaga.” Kunksmoor ja Trumm on lapsikud mis lapsikud: suurustavad, tülitsevad, õiendavad, pahandavad, siis aga põevad seda, et ei oska ära leppida. Sama kehtib ka hilisemate tegelaste Karvase, Sulelise, Puhuja ja Õudiku, Klaubautermanni ja tema kaaslaste suhtes – kogu nende eriskummalisuse juures on nad mõneti lapsikud. Nende arusaamatuste, vääritimõistmiste ja kahtluste selgitamine – seda võtab Aino Pervik väga tõsiselt. Tal on aega selle jaoks. Talle on oluline, et tegelased saaksid oma tõekspidamisi väljendada ja oma hoiakuid ja tundeid selgitada. Seda detailitäpsust ja varjundirikkust on Aino Pervikule väga tunnuslikuks pidanud ka üks tema loomingu andunumaid välisuurijaid Irina Arzamastseva.

Mättamaailmas ja rabavaikuses

Kui Kunksmoori lugu kuulub 1960-1970ndate kunstmuinasjutubuumi tüüpiliste näidete hulka (pööraste vanainimeste seiklused, milletaolisi oli ridamisi nii välis- kui eesti kirjanduses), siis oluline märk on 1986. aastal ilmunud „Sookoll ja sisalik”.

See raamat on varsi-juuri-karvupidi seotud luulekoguga „Umimetsades” (1977).

Mul pähe lõi paha näsipuuving

ja tantsis tantsis mu innukas king …

Sookolli ja sisaliku juhtumised leiavad aset mättamaailmas ja rabavaikuses, ja vaid see, kes seda vaikuse välja kannatab, hakkab seal kuulma hääli.

Rabakukk ja rabakana jagasid kanarbikupõõsaste vahel ilmsüütut mardikat. Nad olid nii innukalt ametis, et ei märganud hädaohtu, mis pesa varitses.

Väga tavaline on, et head lasteraamatud paiskuvad häälekalt meediasse. Neid lavastatakse, linastatakse, animeeritakse, helindatakse; täiskasvanud riietuvad raamatutegelasteks ja lendavad peale koolisaalidesse kokku lükatud lastehulkadele, rõkatades hingpakkis raamatutegelaste särtsakamaid ütlusi ja koormates neid päevapoliitiliste vihjetega. Poodidesse kerkivad letid X-tegelase kaupadega, laps saab elada kogu ööpäeva lemmiktegelast tarbides, voodipesu ja lutipudel – kõik on õilistatud lemmikheerose kuvandiga … Nii kasvab üles inimene, kes väljaspool brändi ei oska kunstiloomingut ehk äragi tunda.

Aino Perviku poole sajandi loomingust on muidugi ühte kui teist massimeediasse jõudnud. Siiski on tegelased nagu sookoll ja sisalik, ka Suleline ja Karvane, võõrsile tulnud draakonid ja mõnigi muu jäänud elama küllaltki vaikset elu (vaid paar lavastust sookollist). Sookolli tema karvases intiimses olus, tema kahtluste ja salasoovidega ei anna kuidagi ühendada näiteks formaalselt võttes samalaadse tegelasega, sookolliga Shrek – ma arvan isegi, et see võrdlus on nii ootamatu, et aus lugeja võpatab selle koha peal.

Salatee lapse vaimuilmas

Pervikul on rida tegelasi, keda ei saa justkui kirjanduse käest ära võtta. Nad on sõna väest sinna sündinud ja nendeni jõuab tões ja vaimus see, kes lugemise vaikselt ja järjekindlalt ette võtab.

„Maailm Sulelise ja Karvasega” on erudeeritud lugejale meenutanud müüdiloomingut – ja neidki kummalisi tegelasi kujutades juhib Pervik lugeja läbi väga harilike, koduse elu ja sõpruskonna igapäevaepisoodide.

Selle teose lapsesuulistest hinnangutest on ilmunud artikkel Nukitsas (2001). Toon sealt ära vaid viienda klassi õpetaja kokkuvõtte: „Õpetajana tunnetasin esmakordselt, kuidas üks raamat võib haarata kõiki lapsi. See ei olnud õpetaja poolt antud kohustuslik ülesanne, vaid võimalus tegelda millegi huvitava ja meeldivaga … Raamatus käsitletud teemad pakkusid ühtviisi huvi nii tüdrukutele kui poistele …”

Aino Pervik ei karda rahulikult ja vaikselt oma lugusid arendada, sest tal on küllalt, mida öelda. Tal on varuks dramaatilisi süžeekäike, mille abil noort lugejat oluliste probleemideni juhatada. Ta võtab oma nõiduslike rütmiliste lausetega lugeja algusest peale käekõrvale, peatub siin-seal tegelaste suhteid selgitades ja laseb asjaloosse rahulikult sisse elada.

Lastele omakorda meeldib, et kirjanik võtab neid tõsiselt. Siinkohal meenub Jaan Lattiku lugu „Üks ainus koht oli siiski vaba”, kus kirjutaja tänab saatust selle eest, et kõigi elumuutuste kiuste on alles kodune metsasiht. See on salakäik mineviku ja tuleviku, maa ja taeva, vanemate ja laste vahel. „Sarnast salateed ei saa möödaminejad ära tallata poriste jalgadega.”

Sellise salatee eesti lapse vaimuilmas on Aino Pervik loonud oma vaikselt ja süüvivalt räägitud lugudega.