Valeria-Salme Villandi 27. VIII 1924 – 31. XII 2021

Kõik jääb kuhugi alles,
kõik käib maailmas ringi,
kõik on kusagil tallel,
murrab ja muudab hingi.

Valeeria Villandi

„Hingelt ma olen kõigepealt luuletaja olnud. Kirjanduskriitikat olen ma sellepärast kirjutanud, et olen tahtnud sõna sekka öelda. Ja toimetamise tööd olen ma elus kõige rohkem teinud. Seda multikate-asja, mille kaudu mu nime kõige rohkem tuntakse, olen ma endale ikkagi ainult kõrvaltööks pidanud.“ Nii on Valeeria Villandi 2013. aastal oma elutöö ise kokku võtnud.

Lasnamäel üles kasvanud tüdruk tundis juba noorena tõmmet filosoofia ja kirjanduse poole. Eestis oli Saksa okupatsioon, kui tema juba luuletas ning kirjutas Henrik Visnapuule ja Gustav Suitsule, et saada tagasisidet oma värsside kohta. Nõukogude okupatsiooni ajal astus ta Tartu ülikooli õppima eesti filoloogiat. Tartu kirjandusringkonnis oli tollal üpris elav ajajärk ning Erni Hiire järgi nime saanud nn Hiire klubis sai kokku mitu põlvkonda, alates Oskar Lutsust, jätkates Felix Kotta ja Aira Kaaluga ning lõpetades nooruritega. Sealsamas loodud Tartu Noorte Autorite Koondise ridades algas kirjanik Valeeria Villandi katkematu loome­teekond.

Ametlik kirjandusringkond kiitis Villandi heaks juba 1945. aastal, mil ta debüteeris värssidega Loomingus. Neist värssidest hõngub bettialverlikku luulekooli: „Töökasse maisusse rakendub keha, / vaim suudab teostada enda. / Viimaks sa tead, mida tuleb sul teha: / vabana kõrgusse lenda!“ Kuid ei suutnud vaim end teostada, ei lennatud vabana kõrgustesse. 1940ndate teisel poolel kirjandusse tulnuid võib tagasivaateliselt nimetada märkamatuks põlvkonnaks. Nende hulgas justkui puuduvad suured nimed, kirjandusreaalsuse jõulised kujundajad, inimesed kui märgid, olgugi nende loomingulises pärandis sisu ja kaalu. Villandi põlvkond on eesti kirjandus­loos väga oluline. Nende enesekehtestamise aastad olid poliitiliselt need kõige rängemad, nooruse igiloomulikku tungi ja sära närvutasid, loomulikku talenti kammitsesid vulgaarsotsioloogia ja ankeediplekid, isikupärale polnud sotsialistliku realismi vormikaanonis jäetud palju ruumi. Nad hoidsid, mida hoida oli, ning võitlesid juurde, mida võidelda sai. Võib ehk öelda, et nad hoidsid tule noorte kambris vähemalt põlemas. Sulaaja superstaarid Jaan Kross, Ellen Niit ja Ain Kaalep ei astunud uue põlvkonnana tühjale kohale.

Niisugune on Valeeria Villandi põlvkondlik raamistus kirjanikuna. Sellesse ajajärku jäävad tema puhul ülikooli lõpetamine, töö kirjandusmuuseumi käsi­kirjade osakonnas, toimetajapõli ajalehes Edasi ning siirdumine Tallinna, kus ootas ajakirja Stalinlik Noorus toimetus. Alates 1964. aastast oli ta vabakutseline kirjanik, kuni siirdus 1973. aastal tööle ajakirja Looming toimetusse, olles esialgu toimetaja ning aastail 1982–1991 vastutav sekretär. Villandi tollane kolleeg Rein Veidemann: „See kõlav ametinimetus tähendas tegelikkuses toimetuse perenaist, umbes midagi sarnast, keda rahvasuu kutsub majalukuks. See tähendas poognate lugemist ja trükikoja vahet sõelumist, aga ka hoolitsemist, et toimetajatel jätkuks paberit ja pliiatseid, kirjutusmasinal linte ja ülepea, et toimetuses valitseks kord ja heaolu. Nii oligi siis, et Valerka – nagu teda kolleegide keskel kutsuma harjutud – teadis kõike ja tema käest võis küsida nii grammatilisi vorme, kujundi sobivust kui ka ehitusmaterjale ja kruvikeerajat.“

Veel, nagu öeldud, hõlmas Valeeria Villandi loominguline tegevus kriitikutööd ja tõlkimist. Kokku poole sajandi jagu väärikat kirjandusetegu, mõttepüüdmist ja sõnaloomist, hoolsat osalemist eesti kirjanduseks nimetatava põllulapi harimisel. Niisuguseid inimesi ei ole väikeses kultuuris iial piisavalt.

Eesti Kirjanike Liit
Ajakiri Looming
Kultuuriministeerium