Väliseesti kirjanduse hingede öö

PILLE-RIIN LARM

Karl Ristikivi seltsi ja muuseumi käekäigust objektiivselt kirjutada ei ole kerge. Hindan kõrgelt Ristikivi loomingut ning seltsi kuulub hulk mu sümpaatseid tuttavaid. Möödunud reede hilisõhtul käisin muuseumis, et talletada sealne olustik mällu, sest samal kujul seda enam näha ei saa. Seltsi palvel ostsin minagi nende võlgade katteks mõned raamatud ja olen nüüd seotud isik. Püüan Sirbi lugejale olukorrast siiski neutraalse pildi anda.

Ristikivi muuseum avati 1991. aastal Tartu linnamuuseumi filiaalina viimases paigas, kus kirjanik oli enne Eestist pagemist elanud: Tartus Tähtveres Hermanni 18 alumise korruse korteris. Ristikivi muuseum mõjunud äsja taas vabaks saanud Eestis kui ilmutus. Muuseumist loodeti väliseesti kirjanduse omamoodi keskust ja olgugi et nii ei läinud, oli siiski tegu tugeva tähisega. Juba kümne aasta pärast hakati aga rääkima muuseumi sulgemisest, sest külastajate huvi oli leige, ja 2007. aastal see teoks saigi. Arusaadavalt põhjustas ilmutuse sulgemine meelepaha ja -härmi.

Toona leiti kõigi osaliste seisu­kohalt enam-vähem rahuldav lahendus: Tartu linn andis ruumid viieks aastaks tasuta kasutamiseks Karl Ristikivi seltsile, kes lubas eelregistreerimisega külastajad edaspidigi majaga tutvuma lasta. Seda ka tehti. Seltsi ruumides on korraldatud mitmesuguseid üritusi, ise sattusin sinna esimest korda ülikooli seminari raames. Viie aasta pärast tuli seltsil hakata üüri maksma. Seltsil on teatav sissetulek, näiteks on tulu toonud kirjanduslinna üle ilma saabunud residentide majutamine ning midagi on laekunud ka Ristikivi autoritasude eest. Ometi on üürivõlg linna ees kasvanud sedavõrd suureks, et leping otsustati lõpetada. 31. mail kolis selts oma ruumidest välja.

Eelmisel reedel ei olnud pakkimine veel alanud, kuid meeleolu oli nukker, üsna „Hingede öö“ laadis. „Karl Ristikivi on jälle kodutu.“

Ühelt poolt on selge, et kui avara korteri ülalpidamine käib seltsil üle jõu ja läbirääkimised omanikuga ei anna soovitud tulemust, on mõistlik leping üles öelda. Teiselt poolt on küsimus klassikute ja väliseesti kirjanduse muutunud staatuses, samuti mäluasutuste alarahastatuses. Ristikivi muuseumi ja seltsi käekäik on osa suuremast hoovusest. Mäletatavasti otsustas Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu alles mõne kuu eest koondada oma viimased väliseesti kirjanduse keskuse töötajad ehk sisuliselt keskuse sulgeda. Muidugi on väliseestlased mures, me ise peaksime ka olema. Väliseesti kirjanduse väärtustamiseks taastati 2021. aastal Henrik Visnapuu auhind ja asutati 2022. aastal Arved Viirlaiu auhind, kuid need sammud on pigem sümboolse kaaluga ning võeti ette USAs ja Kanadas, mitte Eestis.

Kui kodutuks jääks Tallinnas või Vargamäel A. H. Tammsaare, oleks see skandaal. Samaväärse ande ja mastaabiga Ristikivi kodutus neelatakse justkui alla, sest tema enamasti paguluses sündinud loomingut ei tunta niisama hästi ning tal ei ole sama aktiivseid eestkõnelejaid. Nii Tartu linnavalitsus kui ka Ristikivi selts avaldavad lootust, et korter jääb edaspidigi kultuuri teenistusse (Tartu Postimees 31. V). Loodetavasti leidub seal siis kambrike ka Ristikivile.