Valu, armastus ja rääkimine

Jelena Tšižova romaan „Naiste aeg“ on väärtuslik leid lugejatele, kes soovivad raamatutest eest leida reljeefsed tegelaskujud ja olme, mida ei tee hubaseks kadunud aja nostalgia, vaid armastus.

BORIS VEIZENEN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olen oma arvustustes korduvalt kirjutanud niisugusest vene nüüdisproosa nähtusest nagu psühholoogiline ajalooline proosa. Seal ei keskenduta kuulsatele nimedele, ei maalita ka paatoslikke pilte suurejoonelistest sündmustest. Keskmes on siin nn tavalised inimesed, olgu nad siis tehasetöölised, õpetajad või talunaised: just nende elukogemus, enamasti traagiline, vormib lugeja arusaama neist kui unikaalsetest ja põnevatest isiksustest. Teiselt poolt saab sellise fookuse korral vaadata ajalugu hoopis teise pilguga. Venemaal on niisugust pilku väga vaja: see on tähtis alternatiiv uhketele väidetele suurepärase helge mineviku kohta, hõlpsalt võidetud sõja ja Nõukogude Liidu igati õnnelike elanike kohta. Väikese inimese ajaloole ei ole omane esitada radikaalseid väiteid ega hõigata peadpööritavaid loosungeid. Eesmärgiks on sügavalt psühholoogiline, detailitruu ja inimlikult soe tagasivaade, kus sündmuste mõõdupuuks osutub alati inimene, keda on lihtne ette kujutada ja kellele saab kaasa tunda. Sellised on ka Jelena Tšižova romaani „Naiste aeg“ peategelased.

Pealtnäha on kõik väga lihtne: ületöötamisest haige üksikema Antonina, tema tumm väiketütar ja kolm vanemat naabrinaist, kellest saavad väikese Susanna (või Sofja) memmed. Samal ajal kui ema kurnab end iga päev tehasetööga, õpetavad memmed lapsele prantsuse keelt ja kombeid, loevad talle raamatuid ja käivad temaga kirikus, kus ta salaja ka ristitakse. Otsekui taevast langenud armastus kannab vilja: raamjutustusest saame aru, et Sofja hakkab rääkima, temast saab koguni kunstnik ning ta on oma kasvatajatele elu lõpuni tänulik. Memmed Ariadna, Glikerja ja Jevdokija on väga erineva taustaga, üks kunagine gümnaasiumipreili, teine krahvi armuke, kolmas terava keelega talunaine, aga igaühes on piisavalt palju maist tarkust ja lähedaste inimeste surma tõttu jagamata armastust, mistõttu kujuneb Sofjast isiksus, mitte järjekordne mutter suures ühiskonnamasinas. Memmede igapäevased õppetunnid ongi teose kõige suurem õnnestumine ja ka kõige keerulisem küsimus.

Alustame sellest, et vanade naabrinaiste elujuhtumisi kirjeldavad leheküljed on korraga täis valu ja soojust. Valu ilmutab end mälestustes, lugudes, mida nad üksteisele tihtipeale pajatavad. Kaasahaarava emotsioonide ja kaotuste mosaiigi iga tükike on võluvalt iselaadne, selle taga aga avanevad tuttavad ajaloolised sündmused: revolutsioonid, kodusõjad, Leningradi blokaad. „Naiste aega“ võibki vaadelda kui lühijuttude kogumikku, mille aluseks on suhtlemine, oma traumast rääkimise võimalus. Jah, mitte kõik jutustatud lood ei ole kurvad, leidub ka mõni naljakam, kuid neist põimub omamoodi turvaline ja kaitsev kookon (tänapäeval nimetatakse seda ka safe space’iks), mille sees areneb väike Sofja liblikaks. Väljaspool seda kookonit leiavad aset hoopis teistsugused vestlused: näiteks kolleegide tagarääkimine ametlikul koosolekul, kus valitseb silmakirjalikkus, alandlik sõltumine tähtsatest parteininadest, juhatajatest või kaastöölistest. Siit ka pidev võitlus lapse tuleviku nimel: üksikema ülemus tahab paigutada Antonina tütart kooli vanamuttide „mullist“ eemale, kolm memme aga kardavad, et see rikub lapse arengu, sandistab ta kollektivismiga. Memmed võidavadki, osalt tänu sellele, et võim ja võimuesindajad on loomult ükskõiksed ja piirduvad formaalsustega. Romaanile võib ette heita, et memmede välja nuputud lahendus (suremas ema abiellumine töökaaslasega, vastse abikaasa sissekirjutamine memmede korterisse ning lubadus, et tema kasulaps jääb vastutasuks memmede hoole alla) on kohmakalt kunstlik, ebausutav, erineb täiesti ülejäänud teoses valitsevast siirast psühholoogilisest häälestusest. Niisugune seebiooperlik võte peab aga ilmselt iseloomustama Nõukogude bürokraatlikku reaalsust ning salakavalust kui ellujäämise strateegia osa. Strateegia töötab, kuigi Sofja kasuisa tulevane naine hakkab rikkuma memmede vanaduspõlve.

Jelena Tšižova pälvis romaani „Naiste aeg“ eest 2009. aastal Vene Bookeri auhinna, teos on seejärel tõlgitud mitmesse keelde. Romaani põhjal on valminud ka teatrilavastus. Tšižova 2017. aastal raamatufestivalil „Punane väljak“.

Svklimkin / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Minevikuvalu ja armastus otsekui lapselapse vastu on „Naiste ajas“ väga tihti seotud esemelisusega: mälestused või tunded ilmutavad end igapäevastes asjades. Need võivad olla memmede kingitused: kas vana laudlina või briljantkõrvarõngad, mille müügist saadud raha eest ostetakse haigele Antoninale ravimeid, Sofja esimesed joonistused või esimene televiisor. Nendes asjades on alati midagi maagilist. Näiteks televiisor ei ole lihtsalt ametliku propaganda ruupor, näidates rõõmsalt naeratavaid inimesi või toredaid kontserte – see on ka igavikuline ruum, kus sõjas surnud omaksed edasi elavad. Samamoodi ühendavad oleviku minevikuga ning annavad ühtlasi tulevasele kunstnikule esimesi impulsse teisedki ühiskorteri esemed. Asjad ei ole kunagi lihtsalt niisama, vaid kõnelevad samu lugusid, mida tegelasedki – nad hoiavad mälu alles. Kui Sofja vanemaks saades tunnistab, et ei mäleta oma varasest lapsepõlvest mitte midagi, võibki üheks põhjuseks olla see, et tema kasuisa naine on suurema osa vanematest asjadest, sh Sofja esimesed joonistused, ära hävitanud. Hävingust pääsenud mööbel ja kas või juba mainitud laudlina lasevad aga Sofjal tunnetada, et ta vanaemad on ikka veel temaga koos, olgugi et ta ei mäleta nende nägu.

Kui rääkimine on romaanis enamasti seotud traumaatilise kogemusega, siis lapsepõlve on kujutatud otsekui valgustusaja filosoofiast pärit puhast paberit, kuhu esimeste kogemustena ilmuvadki esimesed kritseldused. Ei ole sugugi juhuslik, et Sofja hakkabki rääkima alles siis, kui sureb ta ema – individuaalse hääle omandamine saab võimalikuks „tänu“ kaotustele. Küll oleks põnev teada saada, missuguseks kujunes tüdruku edasine elukäik, esimesed kokkupuuted valeliku ja karmima maailmaga, tema küpsemine, kuid „Naiste ajas“ on hüpatud sellest meelega üle.

Tšižova romaani naistegelaste galerii on suurepärane. Ka ema Antoninale on pööratud palju tähelepanu, olgugi et tema elu kohta teised eriti palju ei tea. Sinna mahub palju: painajalikud meenutused Sofja kadunud isast ja pidev noateral käimine, kuulates üha sama laulu, et küll on ikka hea, et sa pole üksik­ema Ameerikas ja et küll meie töökollektiiv hoolitseb su heaolu eest. Isegi Antonina katsed leida kas või veidike isiklikku õnne on kibedad ja äparduvad: töömees Nikolai on küll loomult heatahtlik, aga nõrk, kergesti mõjutatav, piiratud. Üks mõttevahetus on eriti tähele­panuväärne. Kui pärast formaalset abiellumist toimub väike koosviibimine, ründab purjus Nikolai oma küsimustega memmede sõpra juut Solomoni, korrates igihaljaid stereotüüpe juutide kohta ning võrreldes neid venelastega: „Aga teid ei sallita. Aga meid armastatakse kogu maailmas – peetakse lugu. Televiisoris ju … Kuhu me ka ei läheks … [—] Meie vabastasime nende Euroopa. Ilma meieta olekski sakslase alla elama jäänd.“ Kui Solomon märgib, et sõdinud ei ole ainult venelased, siis Nikolai kinnitab, et nad „olid ju kõige tähtsamad“ (lk 157). Purjus mehe loba, kuid sellest saab teha tänapäevani aktuaalseid järeldusi. Romaani põhjalikkus isegi kõige väiksemates asjades äratab imetlust.

„Naiste aeg“ on lehekülgede poolest väike teos, sisult on sinna aga mahtunud mitme põlvkonna mälestuspildid ja saatused. Neile, kes otsivad kirjandusest paatost ja võimalust tunda uhkust suure ajaloo üle, on see arvatavasti „surnud vesi“, kuid see-eest väärtuslik leid kõikidele, kes soovivad raamatutest eest leida reljeefsed tegelaskujud ja olme, mida ei tee hubaseks kadunud aja nostalgia, vaid armastus. Sellest teosest võiks veel palju kirjutada, näiteks Antonina müstiliste unenägude seostest Tatjana omaga Aleksandr Puškini värssromaanis „Jevgeni Onegin“, või siis võrrelda romaani Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailmaga“. Kui romaani mütoloogilisele lõpujutule toetuda, on Jelena Tšižova raamat kahtlemata „elus vesi“.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht