Vana kooli põnevik müstika, armastuse ja mõrvadega

Heikki Kännö romaani peategelasel on üllad ideed, teda kannustab ilujanu, Goethe-vaimustus, ta ebajumal on Nietzsche, õpetaja Rudolf Steiner.

PEETER SAUTER

Mu Nõukogude kooliajal käis vahel käest kätte Eesti vabariigi aegset kollast kirjandust. Mäletan kaht raamatut: Georg Mühlen-Schulte „Bobby ärkab …“ (ee 1927) ja Edgar Wallace’i „Mees, kes ostis Londoni“ (ee 1930). Lugesime ahnelt ja mõnuga. Kraam tundus poolkeelatud-poollubatud. Raamatukogus seda polnud, antikvariaadiski mitte. Kadunud kuldajast kõnelesid köited ise, koltunud paber, kiri, vabariigiaegne eesti keel, tegevuspaik kusagil läänes, ringi saalivad salapolitseinikud, miljonärid, diivad, mustas maskis roimarid. Küllap oli pisut koomiline, mõjus karikatuurina, aga põnev. Eelkõige – teine maailm.

Tundub, et ka Heikki Kännö on seda sorti kraami neelanud ja fännanud, ehkki ilmselt peenemaid ja hõrgumaid produkte. Päris bulvarisopakat pole ta teha tahtnud, aga ambitsioon pole olnud luua ka seesugust filosoofia piiril balansseerivat traktaatromaani nagu „Klaaspärlimäng“. See tuleks kokku laulatada või mängima panna stepihunt Henry Halleriga. On see võimalik? On küll. Kännö on selle ära teinud ja tundub, et üsna kergel käel.

„Luuletaja“ on Wilde’i „Dorian Gray“ töötlus (meenub ka Balzaci „Šagräännahk“), isegi ajastu on lähedane: XIX sajandi lõpuots. Aga kui Dorian Grayst saab saadanasigidik Londonis, siis Aurelian ratsutab Kännö sule tahtel läbi Euroopa metropolide, urgaste, vagun­elamute, võpsikute ja rentslite pöörasel kapakul, jättes endast maha nutvate naiste ja tüütute meeste surnukehade rivi.

Teismeliste põnevik täiskasvanutele

Aurelian, kaunishing ja poeet, pole sünnipärane retsidivist. Ei, ei! Tal on üllad ideed, teda kannustab ilujanu, Goethe-vaimustus, tema ebajumal on Nietzsche, õpetaja Rudolf Steiner. Aureliani on aga välja valinud saatan Heinrich von Gröningen, kes vahel ilmub musta koera kujul ja pureb valusalt. Saatana mäng on inimesi ahvatleda, hingi püüda, ent lasta neil ometi teha alati oma valik. Võluv ongi, kui ohver sööda meelsasti alla kugistab. Kurat muheleb: on saanud tõestada jumalale, et inimene on loomupäraselt paheline.

Romaanis leidub kõike: „Fausti“, mis on üks „Luuletaja“ vundamendikividest ja paralleel, Goethet ja Steinerit, gooti müstika barokset vohamist, salonge, flirti, mõrvu ja sadismi. Kummaline, et tänapäeval on võimalik midagi seesugust kirjutada veenvalt ja orgaaniliselt. (Ehk pole ma lihtsalt moodsa gootika ja barokiga kirjanduses kursis. Võimalik, et midagi säärast kujutab endast Eva Lutsu kirjastuse fantaasiakraam.)

Raamatu annan meelsasti lugeda oma lastele. Kuigi nad on juba vanemad, kui olin bulvariromaane lugedes ma ise, ega pruugi seesuguse moralitee peale liimile minna. Kes teab, teen proovi, kui juhus avaneb. Ahvatlen, nagu von Gröningen ahvatles Aureliani, küll erilise lootuseta neid kirjanduse võrku püüda. On juba hilja, liisk langenud.

Võib öelda, et Kännö romaan on teismeliste põnevik täiskasvanutele ja vastupidi, võimalus minna tagasi noorusse, kui loeti põnevuse, lugemise lusti pärast. On see patt? Ei ole.

Fausti vaimus

Kännö alustab jumala ja kuradi vestluse proloogiga taevas nagu Goethe „Fausti“, aga kui Goethel vesteldaksegi taevas Fausti ja inimolemuse teemadel, siis Kännö laval on teater teatris ehk selgelt jumalat ja kuradit mängivad näitlejad. Seetõttu on stseen operetlik, grotesknegi. Kuigi jutt on laias laastus sama, mis Goethel. Ometi antakse siin kammertoon, et temaatikast hoolimata on kõik nihkes. Ja ongi.

Kurat ei ahvatle tublit elus pettunud teadlast Fausti, vaid kerglast, ennasttäis ja seejuures siiski andekat poeedist kehkadiveid Aureliani. Jah, pakub hüvesid, kuigi need on algusest peale kaheldavad ja petlikud, valdavalt aga mässib noormehe egoistlike kuritegude võrku, ilma otse sundimata ja nautides Aureliani järkjärgulist korrumpeerumist, hingelisi kollapseid, eneseõigustamisi (dostojevski­lik).

Vahepeal kurat-Heinrich justkui unustab Aureliani ja paraku pole ekslev, oma järje kaotanud poeet ilma kuradi intrigeerivate tempudeta õnnelikum. Võrku püüdmine algab ühel üliõpilase joomaööl, kui Heinrich on virutanud Aurelianile otsaette haava, mille tagajärjel pudeneb järgmisel päeval noormehe sulest kergelt poeem „Fausti needus“, mis teeb ta kuulsaks – aga vaid korraks. Aurelian ei suuda samal tasemel jätkata, kuradist abimeest pole võtta. Ta jääb põdema ega ihka muud kui kirjutamisnaudingut ja kuulsusesööstu korrata. Ükstapuha, mis hinnaga.

Tundub lihtne, primitiivnegi – aga ei mõju nii. Räägitu oleks ehk novellett, aga tegu on 504 lehekülge paksu tellisega, mis suudab enamasti hoida pinget. Tegelasi tuleb juurde, toimub pöördeid ja Kännö võtab otsekui mustkunstnik kaabust välja uusi ja uusi jänkusid, kes valdavalt kägistatakse või torgatakse läbi, sest romaani alapealkiri „Kuidas noaga filosofeeritakse“ määratleb žanri.

Faktid paigas, fantaasia lennus

Romaanikangas rullub lahti Prantsuse väikelinnas, kuhu on saabunud hobuvankritel liikuv preisi rändteater, mis, ennäe, etendab Goethe „Fausti“ mugandatud ja lihtsustatud versiooni. Seda tehakse prantsuse keeles, mida saksa näitlejad vihkavad, iseäranis teatri joodikust staarnäitleja Theodor, keda peab kantseldama direktori primadonnast tütar Lorraine. Atmosfäär meenutab umbes saja kahekümne aasta taguseid romantilisi skandinaavia kunstnikulugusid, näiteks Herman Bangi „Nelja kuradit“, mis on tsirkuseatmosfääris, ja „Isamaatuid“, miks ka mitte Strindbergi „Punast tuba“ või varast Hamsunit. Boheemlus, kunst, joogid ja ivake müstikat.

Näiteseltskonna juurde satub läbipekstud (ja poolsurnuna metsas vedeledes Heinrichi võlujoogist pisut kosunud) Aurelian, põgenenud Roux’de talust, kus teda peeti sulasena, kuigi looderdas ja üritas kirjutada, aga peaasjalikult lõbustas oma loba ja luulega seltskonda joomingutel ja lõi edukalt külge peretütar Eleanorile. Millega Aurelian tegelikult hakkama sai, hoitakse saladuses raamatu lõpuotsani, kuigi vahepeal pakutakse eri verisoone juhtunust.

Pole selge, kui palju mäletab Aurelian ise. Enamasti on ta veendunud, et talle tehti liiga, ja see tekitab tunde, et tohib ise maailmale tagasi teha üht või teist. Näiteks röövib ta näiteseltskonna juurest põgenedes teatri kassa, kuigi teda on tükk aega politsei eest varjatud ja ravitsetud – ja teater pankrotistub. Aurelian tunneb nitšeaanina, et oma erilisuse ja ohvri rolli tõttu on tal seatempudeks õigus.

Nagu romaanis hiljemgi, matkab Aurelian jala ja mööda salakaubavedajate radu, et end politsei eest varjata, riigist välja. Esmalt Šveitsi, et kohtuda oma ebajumala Nietzschega, seejärel tema kannul Torinosse.

See, mis puudutab tuntud figuuride Steineri ja Nietzsche olulisi eluseiku, on üldjuhul autentne, aga Kännö annab ka mõne uue tõlgenduse. Näiteks kuulus Torino hobuse episood, kui Nietzsche jõhkralt hobust peksvat kutsarit takistama sööstab (selle põhjal on tehtud film), kukub, on šokis, nii et juhtum põhjustab muutlikud meeltesegadushood. Kännölt saab teada, et Torinos olid kohal Heinrich, kes kogu asja lavastas, ja Aurelian, kelle ülesanne oli sillutisele kukkunud Nietzsche kägistada (mida poeet siiski ei suuda). Kõik see mõjub pisut koomiliselt, operetlikult, aga ühtlasi paheliselt, traagiliselt. Nüüd, kui olen selle kõik ette ladunud, arvate, et tegu on sopakaga, aga uskuge – ei ole. Kaugel sellest.

Pärast Torino juhtumusi langeb Aurelian amneesiasse ja letargiasse, ent järgneb ikkagi haigele Nietzschele Saksamaale (Aurelian on üks väheseid, kes suudab mõista Nietzsche segaseid märkmeid segases käekirjas ja need puhtalt ringi kirjutada). Kuna Nietzschet külastav Rudolf Steiner näeb Aurelianis katsejänest, kelle põhjal võiks kirjutada teadustöö, pakub ta, et ravib Aureliani mälu- ja minakaotusest ja taastab võime luuletada – käsikäes hallutsinogeene manustades.

Romaanis juhtub läbivalt, et esmapilgul empaatilised ja osavõtlikud tegelased on seda enamasti omakasupüüdlikel eesmärkidel. Aurelian pole siin ainus, kuigi ta võib afektiseisundis olla pidurdamatu ja teistest jõhkram – üliinimese või geeniuse kompleksiga.

Kännö-Boschi ühismaailm

Nägemuses Torinos hulkudes märkab Aurelian raamatukoguriiulil oma kolmeosalist romaani „Margaret“, mis ilmub tulevikus, 1922. aastal Berliini kirjastuses Insel-Verlag, ja asub nägemuse innustusel palavikuliselt kirjutama pihtimust oma elust, kus paljastab Heinrichi kuratlikud tembud.

Heinrich suudab Aureliani ahvatleda mõrvama Rudolf Steinerit, kuid too pääseb üle noatera (et ei läheks ajaloolise tõega vastuollu). Transamehed, kes peavad toimetama Aureliani meremehekasti naelutatud mammutromaani „Margaret“ Berliini kirjastajale, kisuvad kasti lahti, kusevad käsikirjale, valavad selle bensiiniga üle ja pistavad põlema. Aurelian süütab Šveitsis Steineri erateatri Goetheanum, põleb ise sisse ja jõuab Heinrichi irvituse saatel Hieronymus Boschi põrgusse – ärgem unustagem, et autor Kännö on maalikunstniku haridusega. Ehk peakski rohkem tähelepanu pöörama stseenide visuaalsusele, väljajoonistatusele. Kännö-Boschi ühismaailm, mis laotub lahti paaril leheküljel finaalis, on pöörane – võta pintsel, hakka maalima.

Kokkuvõtteks olen segaduses, mis saatana trall ja maailma segipööramine (nagu Gogolil Dikanka lähedal) see nüüd oligi – tõsine teos või travestia? Kerge ja raske ühekorraga – ehk on hea märk?

Gogolil on kurat sakslane, Kännöl sama, Goethe ei täpsusta kuradi rahvust ja Martin Luther ka mitte (peavad omaks loomuldasa). Aafrikas on ehk teisest rahvusest kuradeid ja hispaania katoliiklike diablo’dega pole kursis, ehk on hispaanlased. Tunne kaldub sinnapoole, et klassikaline kurat on Euroopas sakslane. Saksik on konsultant Woland Bulgakovilgi (vähemalt Bezdomnõi peab sakslaseks). Ülo Valgu kuradiuuringut pole lugenud, ei tea, kas ta eritleb kuradi rahvust. Pealiskaudsel sirvimisel netis on eesti kurat tihtipeale isand või mõisnik, seega saksa vurhvi.

Heikki Kännö oli avastus. Soovitan. Vähe teist krunti kui harjumuspäraselt depressiivne ja absurdi täis Soome-keskne soome kirjandus. Kännö teeb maailmakirjandust.