Vana kõutsina Kassineemel

PEETER HELME

Vähemasti minu põlvkonna inimesed võivad soovi korral pidada Eugen Ruget oma kaasmaalaseks: nimelt on Ruge sündinud 1954. aastal ilusat soomeugriliselt kõlavat nime kandvas Sosva linnakeses Sverdlovski oblasti põhjaosas toonases NSV Liidus – vanal Mansimaal. Sosva jõe kaldal asuva samanimelise asula nime kõlaga ilu ka lõpeb, sest Ruge Siberis sündimise asjaolud on samad, miks paljude neil aastail sündinud eestlastegi sünnikohaks on suure kodumaa kauged paigad. Kaude on see asjaolu omakorda seotud ka Eugen Ruge loomingu jõudmisega Eesti kirjandusse.

Lühidalt: Eugen Ruge isa Wolfgang Ruge oli Hitleri võimuletuleku ajal noor saksa kommunist, kes ei pidanud võimalikuks elada natsionaalsotsialistlikus riigis ning põgenes tööliste paradiisi, kus elu läks peagi põnevaks. Wolfgang veetis aastaid Siberi hunnitu ilu kütkes (loe: oli ilma süüdimõistva kohtuotsuse ja seega ka rehabiliteerimisvõimaluseta vangina metsatöödel), enne kui pääses 1956. aastal Saksa DVsse, kus temast, illusioonid minetanud ja kommunismi õudusi oma nahal kogenud mehest, sai üks juhtivaid marksistlikke ajaloolasi. Tema poeg Eugen sai aga tunda „reaalse sotsialismi“ (SDV eneseiseloomustus) maitsvaid vilju. Papa püüdis poega küll ideoloogia eest jõudumööda kaitsta, suunates ta ülikooli õppima matemaatikat. Ilmselgelt ei saanud see võitu kodus valitsenud humanitaarsest suunitlusest ning 1986. aastast on Eugen Ruge olnud tegev režissööri, stsenaristi ja kirjanikuna. Ta aitas trükki toimetada ka isa mälestusteraamatu „Tõotatud maa“, mis ilmus eesti keeles 2013. aastal. Seetõttu võibki öelda, et Eugen Ruge ei jõudnud eesti lugejani alles nüüd, Loomingu Raamatukogus Tiiu Relve tõlkes ilmunud „Cabo de Gataga“, vaid juba „Tõotatud maaga“, mille toimetaja ning kommentaaride ja saatesõna autor ta on. Eks ole seegi üks järjekordne näide kommunistliku absurdi järelmõjust …

„Cabo de Gata“ on Eugen Ruge teine romaan. Seda võib aga võtta ka kommentaarina 2011. aastal Ruge Saksa kirjandustaeva tähtede sekka lennutanud suurteosele „Kahaneva valguse aegu“ või siis lihtsalt ühe keskealise mehe eneseanalüüsina. Või aruteluna elu ja loomingu vahekorra üle. Või näha selles traktaati aja suhtelisusest. Või ruumi suhtelisusest. Või siis inimolemise suhtelisusest. Või hoopis mõtisklusena sümbolitest, inimese võimest luua assotsiatsioone seal, kus neid justkui pole. Või äkki ikka on?

Jah, sellel väikesel raamatul on tõesti palju kihistusi ja võib-olla oleks õige lugeda seda alles pärast Ruge romaanidebüüti, kus ta on kirjeldanud Ida-Saksa kommunistliku perekonna saatust ja mandumist poole sajandi vältel. Kuid teistpidi, võib-olla on just hea, et „Cabo de Gata“ eestindati enne kui „Kahaneva valguse aegu“ (mis, ma väga loodan, ilmub millalgi Eestis tervikuna, sest tegu on teosega, kus meie lugeja leiab kahtlemata palju äratundmisväärset), sest niin saab suhestuda tekstiga vahetult, puhtalt lehelt, liigsete konnotatsioonide ja paralleelideta.

Lugu on ju õigupoolest lihtne: minajutustajal, kelles pole raske ära tunda autorit ennast, saab kõigest kõrini ja ta otsustab lahkuda. Töö on nüri, armastus otsas, südames kripeldab soov öelda lahti kõigest ning ehk sellest ka kirjutada – kuigi on ääretult ebaselge, kuidas ja mida ja miks täpselt. Kes poleks end kordki elus nõnda tundnud?

Ja ta ütlebki kõigest lahti ning alustab sõitu lõunasse – Hispaaniasse. Esmalt Barcelona, siis Andaluusia, mille kõike muud kui võluvasse lõunatippu teekond küll tahtmatult, kuid kuidagi võluväel viib: „Nii kaugele kui silm ulatub: killud, vanad jalatsid, üks lapsevankriraam ja ikka ja jälle silmatorkavalt kirevad polümeerkeemiatooted, tänu oma vastupidavusele hapete ja leeliste suhtes raskesti lagunevad. Veel saja aasta pärast laperdab tuules seal agaaviastelde otsas see kollane kilekott.

Seejärel, umbes poolel teel, teeservas hiigelsuur silt, mille tõlkimiseks tegelikult sõnaraamatut tarvis ei lähegi. Sellegipoolest vaatan järele, kuna ei usu seda, mida sildilt loen:

PARQUE NACIONAL CABO DE GATA – EL ULTIMO PARAISO DE EUROPA“ (lk 32).

Jah, ka paradiis võib olla üsna põrgu nägu … Vahest otsustab jutustaja jääda just sellepärast, et teha pole midagi, et see on lõpp, et edasi on vaid Aafrika ja et kogu see keskkond paelub oma tülgastavas absurdis. Ta üürib väikese urkalaadse ja jäise toa, kondab päevad läbi ringi rohkem prügimäge kui el ultimo paraiso’t meenutavas rannas ja seda ümbritsevas rahvuspargis ning teeb märkmeid. Me ei saa päriselt teada, mida ta üles kirjutab – kas päevasündmusi (aga suurt midagi ei toimu ju), meenutusi (neid ta meiega suurt ei jaga), kirjutamisplaane (neist saame teada vaid seda, et need pole talle eneselegi selged) –, aga midagi ta kirjutab. See on talle vajalik selles vabatahtlikus eksiilis. Kuid tähelepanekuid ta teeb: kohalike elanike ja nende veidruste, looduse, ilma, koerte ja kasside kohta, läbisõitvate välismaalaste, täpsemalt ühe inglase ja ühe ameeriklase kohta. Algul mõjuvad need triviaalselt, juhuslikult, kuid hiljemalt hetkest, mil välja ilmub kass – „Mäletan, kuidas istusin voodiäärel, avatud sõnastik viltuselt allapoole küünlavalgusse suunatud, ja kuidas sõnastiku tüüpiliste lühendite vahel loitles maagiline sõna: gata“ (lk 70) – saab selgeks lihtne tõsiasi, mis ei kehti mitte ainult Eugen Ruge teose, vaid elu kui sellise kohta. Nimelt: kõik on sümbol.

Ja siis saavadki sümboli staatuse nii ameerikalikult mõjuv ja jutustajat ärritav söekaevurist inglane kui ka arglik ja häbelik, britiliku välimusega ameeriklasest inglise keele õpetaja, kes kaob salapäraselt öhe. Loomulikult on sümbolid ka veidrikest kohalikud, kes mõjuvad ajatult, igavesti oma rituaale kordavate masinatena. Ja tõeliselt suur sümbol on muidugi kass: kass Kassineemel. Kuid just see äratundmine kõige sümboolsusest aitab jutustajal lummusest vabaneda. „Kassi sõnum sõnades: et ma olen siin ilmaasjata“ (lk 70) aitab tal vabaneda iseenese karikatuursest sümbolistaatusest, mis on ehk umbes selline: keskealine sakslane otsimas õnne või lunastust või kujutlemas end traagilise kangelasena lõunamaises rüvetatud paradiisis.

Siit pole enam kaugel katartiline lõpplahendus, mis andis tulemuseks enam kui 400-l leheküljel perekonnaromaani „Kahaneva valguse aegu“. Siiski ei maksa lugeda „Cabo de Gatat“ pelga kõrval- või lisalugemisena nimetatud teosele. See on ikkagi üks hästi läbi tunnetatud ja meistri sulega täpselt kirja pandud mõtisklus inimesest, kes leiab end kesk meie elu vaevarikast rada keset metsa tumenevat. Kuid selle loo minajutustaja mitte ei kaota õiget teed, vaid leiab selle.