Vanad arved

Kaarel Tarand

jan kaus „See võim, kes käesoleval aastatuhandel Ida-Euroopa üle käskinud, ei ole tervel oma kestvusel kunagi õigele kultuuri kõrgusele tõusta ning üleüldist edukäiku kosutada suutnud. Ta on jäänud vägivalla peal põhinevaks sunnivalitsuseks,” kirjutas Hindrik Prants Eesti iseseisvuse sünniaastapäeval 1919, mil polnud kaugeltki selge, kui kindel on Eesti omariiklus ja kui kaugele ulatub Vene impeeriumi lagunemine. 90 aastat hiljem kehtivad Prantsu sõnad endistviisi. Impeerium on küll koomale tõmbunud ja lagunemine kestab, õnneks hetkel suurema verevalamiseta. Aga soomesugu rahvaste ühinemine ja eneseleidmine riikluse vormis ei hõlma veel kaugeltki kogu seda Euroopa kirdeveerandikku, kuhu tuhat aastat tagasi napilt riik loomata jäi.

Lääne-euroopaliku käsitluse järgi ei saagi Narva jõe taga enam Euroopat olla. Suursaadik Henning von Wistinghauseni sel nädalal eesti keeles ilmunud mälestusteraamatus „Vabas Eestis” (Eesti Keele Sihtasutus, 2008, 694 lk) on selle käsitlusviisi elujõud sõna-sõnalt kirjas (lk 39-40): „Ma ei tea ühtki teist kohta, kus kaks kultuuri, lausa kaks maailma, nii lähedalt kokku puutuksid kui siin, ajaloolisel Eesti ja Venemaa vahelisel piiril. /—/ Ühe arvamuse kohaselt on Euroopa idapiiriks lääne (katoliku või evangeelse-luterliku) ja ida (õigeuskliku) kristluse vaheline piir. Sild üle Narva jõe, mis jääb Narva ja Ivangorodi vahele, on sel juhul piiripunktiks par excellence.”

Meil, soomeugrilastel, ei kõlba nii tagasihoidlikud olla. Eriti, et meil on nüüdseks veel 90 aasta võrra rohkem kogemusi suurvene eluavalduste kohta kui oli Hindrik Prantsul, kes selgelt ära nägi vajaduse vähemasti Läänemere äärsed soomeugrilased ühendada ka maad mööda, nagu see oli olnud kunagi enne vadjalaste lõplikku allajäämist slaavlastele XI sajandil ja siis veel üürikest aega Stolbovo rahulepingu kehtimise ajal ehk „vanal heal Rootsi ajal” XVII sajandil.

Nagu Toomas Haug Prantsu raamatu järelsõnas kenasti meelde tuletab, polnud Eesti (Suur-Soome) idapiiri võimalik asukoht 1919. aastal mingi tabuteema, mida ka võimust eemalseisjad pidanuks käsitlema range sisetsensori kaasabil ning taibates poliitilise korrektsuse põhimõtteid. Kaugel sellest, avalikes suulistes ja kirjalikes tekstides räägiti Soome–Eesti unioonist, ühisest, ka karjala, vadja ja kaugemaidki alasid hõlmavast riigist ja keelelisest taasühinemisest täiesti vabalt. Ja sõnadelt mindi kiiresti üle ka tegudele, hõimuliikumine õitses, kodanike ühendused leidsid teineteist üle lahe ja sõlmisid sõpruslepinguid, jõudu jäi üle ka väiksemate sugulastega tegelemiseks – kuni sakslane, põline liitlane idavallil, peast segi läks ja meid otsustavalt alt vedas. XXI sajandil on vana suursoomluse ja ühisriigi ideed korra püüdnud üles soojendada Jaan Kross, kuid temagi vaid kõrvallauses. Rohkem on olnud neid, kes võtnud jutuks Eesti kuulumise Põhjalasse. Miks ka mitte, sellest on ju ohutu rääkida. Idasuunalisest laienemisest on naaber meil, nagu ka soomlastel, isegi mõelda keelanud.

Aga, näe, mõned ikka mõtlevad. Loomingu Raamatukogu toimetajast oli väga mõistlik seada Prantsu raamatule järjeks Andrei Hvostovi „Projektijuht Posse”, ilukirjanduslik üksikjuhtum, mis paigutub hästi Prantsu essees hõlmatud aastatuhandete raami. Prants ei märgi aastat 1422 eestlaste ja/või soomlaste saatuses kui erakorrakorralise tähtsusega aastat. Vaevalt et see Hvostovigi jaoks tähtis on muuks kui lugeja lõksupüüdmiseks – kui ikka ajaloolase haridusega kirjanik oma jutu esimeses lauses toetub ajaloolisele faktile, siis küllap on õige ka muu. Igaüks saab kiire netiotsingu abil kindlaks teha, et aastal 1422 oli Liivimaa ordumeistriks tõesti Siegfried Lander von Spanheim (ja pole oluline, kas ta sel aastal ja just jaanipäeval ka Tallinna väisas või mitte). Kui raamatut tagumisest otsast alustada, kaitsevad loo usutavust samuti ajaloolised isikud Ivan III ja Balthasar Russow.

Kuid lõks lõksuks, ligi 600 aasta taha minevikku hüppamine pakub arglikumale lugejale võimaluse mitte mähkuda päevapoliitikasse, mitte näha loo keskse küsimuse aktuaalsust. Aga küsimus on: milline on parim idapoliitika. Seda ju küsime endalt iga päev, sama küsivad soomlased. Me arutame seda, kui jutuks tuleb viimane suur sõda, mil eestlased kaotasid terve riigi, soomlased osa territooriumist ja õigustest. Alles märtsi lõpul rullus läbi Eesti meediakanalite teade, mille järgi aastataguste aprillisündmuste majanduslik kahju ulatuvat 7 miljardi kroonini. Aga kui ikka Venemaaga vagurat ja allaheitlikku suhtlust harrastada, küllap siis ka rikkus tuleks. („„Venemaa-kaubandus! See on meie rikkuse alus. See on meie tulevik!” hüüatas ta [vana raekirjutaja Blomendal], osutades üles tõstetud näpuga tähtsalt taeva poole.” Hvostov, lk 56)

Hvostovi jutustuse moraal on vastupidine: kaubanduslik läbikäimine Venemaaga võib olla kasulik üksnes lühiajaliselt ja kutsuda pikemas perspektiivis esile hukatuslikke tagajärgi. Praegu arvestuslikult kaduma läinud transiiditulud on köömes võrreldes kahjuga, mis vältimatult saabub, kui rajada oma majanduslik edu Venemaaga kauplemisele. Siiski näeb Hvostov idakaubandust kui paratamatust („Kui tema ja Alf poleks venelastele keelatud kaupa müüma hakanud, siis oleks seda teinud keegi teine.”), mille negatiivset mõju leevendab vaid Venemaa siselõhe (läänlased ja slavofiilid) oskuslik ärakasutamine.

Taas tuttavalt tänapäevane jutt: Peterburis pesitsevat läänelikud demokraadid, kaugemal Moskvas aga idamaised türannid, kelle jaoks „oli läänepoolne maailm terra incognita” (Hvostov, lk 55). Peterburis Eestit mõistetakse, nad armastavad meid ja tahavad meile oma raha tuua, eriti aastavahetusel. Aga nüüd on Piiteri mehed Moskvas kaheksa aastat võimul olnud ja ilmutanud armetult vähem arusaamist demokraatia põhimõtetest kui nende Siberist pärit eelkäija Kremli troonil. Milles asi? Ehk selles, mida juba Prants oskas tähele panna: „Kõigel sellel kahel aastasajal, mil Venemaa Euroopa riigina esinenud, on temale Läänemaade kultuur ainult nagu väliseks vaabaks olnud, silmakirjalikuks järelalpimiseks, mille all põline aasialik olu edasi püsis.” (lk 25) Ja Prants lisab: „Tabavalt olla Napoleon I öelnud: Kui venelast vähe sügad, ilmub alt tatarlane.”

Ma usun, et selle tatarlasega poleks meil läbisaamise probleemi, kui ta ka ausa Aasia tatarlasena Moskvas valitseks, otse soome-ugri suurriigi piiride taga. Aga ta ei tee seda, vaid teeskleb end olevat keegi, kes ta pole. Meie omakorda (nagu ka soomlased olude sunnil ehk YYA-lepingu ajal) teeme näo, et usume seda teesklust ning püüame Peterburi ja Moskva võimaliku vastuolu vahetada rahaks oma kukrus. Kuni lõpuks jääme isegi uskuma, et nad seal Peterburis ei teeskle, vaid ongi „meie” ja meie poolt Moskva „nende” vastu. Hvostov projekteerib selle arusaama Tallinna kaupmeeskonna pähe XV sajandil, ainult Peterburit asendab „demokraatlik” Novgorod. Kui kõlvatu metallikaubandus poleks hävitanud Novgorodi, oleks Maarjamaa ehk Liivi sõja hävingust pääsenud. Aga võib-olla ka mitte. Sõbrasuhteid Peterburiga peab Eesti ellujäämise võtmeks ka näiteks praegune Tallinna linnavalitsus. Üks teade möödunud aasta novembrist väidab, et Tallinna väisanud Peterburi kuberner Matvijenko „ilmutas suurt huvi 2011. aasta kultuuripealinnade Tallinna ja Turuga koostöö tegemise võimaluste vastu” (Postimees, 9.11.2007). Kui iroonilise meki annab sellele teatele Hvostovi konstruktsioon, milles just Turu linnal on Tallinna kõrval Novgorodi hukutamises saatuslik roll mängida!

Oleks ehk siiski parem nii eesti rahvale kui eesti kirjandusele, kui XXII sajandil ei peaks enam kirjanikud tegelema idakaubanduse ja -poliitika aktuaalsete küsimuste ajaloolisteks mõistujuttudeks valamisega, nagu seda on paraku pidanud tegema eesti kirjanikud ärkamisaegsetest harrastajatest alustades ja Karl Ristikivi suurmeisterlike „Sigtuna väravateni” välja. Parem, kui saab tegelikkuseks Hindrik Prantsu selge järeldus: „Nii siis ei saa teisiti, kui peab kõrgemast vaatekohast otsustama, et ajaloo käik sellega eksisammu on teinud, kui niisuguse rahva kätte kauaks ajaks Ida-Euroopas mõõduandva koha usaldas. See on talle määratud ülesannet halvasti täitnud. Vahest on nüüd aeg kätte jõudnud, mil mitmete muude võõriti nähtuste kõrval ka see viga ära parandatakse ning Ida-Euroopas uued tegurid ilmuvad, kes nende ülesannetega paremini toime saavad, mis moskvalisel Venemaal äpardunud.” (lk 26). Eks kubisenud muistne Roomagi inimestest, kellest mõnele meeldis Kartaagoga musta äri ajada, teisele jälle rikkaid kartaagolasi oma linnas võõrustada, kuid julgeolekupoliitiliselt ainus töökindel lahendus oli siiski Cato Vanema oma – Tallinna tänapäeva panduna näeks see ette kultuurilist-riiklikku maismaasilda ümber Soome lahe idaotsa ja Moskvas tatari valitsust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht