Vanamutt ja meri

JõulujuttSee aeg aastast on alati oma lõhnaga. On aegu, kui lõhna justnagu pole. Tähendab, ta pole sedamoodi kohal, kohe tuntav, ja ei anna esimesena aimu, mis lahti. Ent vahel pole miskit selgemat lõhnast – ma tunnen näiteks alati aastaaegade vaheldumist õhus. Kui suvest saab sügis, siis need esimesed noodid, need esimesed varjundid on peidetud lõhna, väiksesse meeldetuletusse, tumedasse signaali, mis on segu küpsete viljade, määnduva rohu, jaheneva meretuule ja esimese kütteproovi lõhnast. Ja veel millestki, millestki, mis teeb sügisest sügise, mu lemmikaastaaja, ilusaima aja armumiseks või armastamiseks!  Tavaliselt siiski kõige kiirema ja raskema tööaja. Kui sügis muutub talveks ... seda lõhna mäletan ma niikaua, kui olemas olen olnud, ma olen teda ikka tundnud kuskil jõulude eel, tavaliselt esimest korda oma vanaema ja vanaisa maja all, trepikoja ukse ees, Ravi tänaval, otse sünnitushaigla vastas (mis kole sõna: sünnitushaigla – nii hakkad tõesti mõtlema, et elu on sugulisel teel leviv haigus). Väljas on siis ikka hämar, pime, et nägemismeel ei saaks eksitada. Õhk on karge, midagi pääle tolle selge jaheduse pole nahal, näopoorides tunda.

Ja siis see lõhn! Nii habras, nii selge, tungib läbi teiste, halvatud  tajude. Isegi minu vilets, vanaisalt päritud, tuimake lõhnameel, mistõttu ei saa must kunagi ideaalset kokka (see kripeldab veidi), haarab ta joonelt. Ja see joon on piir kõige vahel, mis oli enne, ja mis tuleb hiljem, pärast seda. Nii igal aastal. Niikaua, kui ma mäletan. See lugu juhtuski õige veidi pääle seda, kui lõhn tos linnas inimestele selgelt mõista oli andnud: sügisega on nüüd ühel pool, pange oma südamed valmis talveks, tolleks videvikuajaks, kui vaid õblukeste valgusallikate ääres pajatatud lood meid hoiavad ja edasi kannavad. Ma ei tea,  kas see on üks neist, üks säärane lugu. Ju vist. Ma seisan ja nuusutan, tõmban sõõrmeisse seda lugu, sest teisiti ei saakski olla, teisiti kui oma õblukeste kapillaaride võbeleva vere võrguga ei oska ma lugusid püüda. Ähh, mis lugu see ikka on, lihtsalt üks lõhn, nagu miski … toiduhõng, kui  läed mõne naabri uksest mööda. Nagu viibe mingist teisest maailmast, kuhu sa ei kuulu. 

Ta köhis, kröhmakas kõmatas rinnus ja pää andis tuld, valu tuigutas läbi meelekohtade ja sirises pääluupragudes nagu hoiatussignaal. Läks mitu minutit, enne kui ta jälle selgelt nägi ja mõelda suutis. Vana organismi raputavad viirusetaifuunid põhjalikumalt ja paremini kui noort iganes. Ühtpidi on muidugi kergem: see kõik on juba olnud, meeled on tuimemad ja iga hetk isepäinis ei tundu nii piinarikas. Teisalt võtab hoobist toibumine aega nagu raskekaalu  poksimeistril, kes kõva obaduse kaitsest läbi lasknud. Et pilt ette saada ja end inimesena tunda, see on vaevaline … Samas möödub aeg jällegi rutemini, libedamalt, justkui teda polekski, iga sekund surma poole vältab vaid sajandiku võrreldes noorusega, võrreldes ajaga, mil sa ennast alles ehitad, oma sisemisele lagendikule omaenda vaimu müüre püsti sääd. Nüüd jagub mörti vaevu, et vilumaid kohti, koledamaid auke kuidagi moepärast kinni vajutada.

See on aja arve, ta rehnung, õiglane ja aus. Ja Dorian Gray portree on maalitud ta enese näkku, ja teist teed ei ole. Me ei räägi siin ju kummist inimestest, nukkudest, eks? Neist, keda üle suure lombi tehakse-treitakse. Neist me ei räägi.

Proua Helga – nii kutsusid teda ta väärikad sõbrannad, nood, kes veel elus, ja ega neid palju polnud –, tema oli see, kes köhis, nagu oleks ta pool oma elupäevadest korraga hingetorusse tõmmanud, ja iga hetk, iga köhatus andis ta oimudes tuliselt tunda. Elus oled, elus!, karjus valu tas, ning ta sülitas suure molluskja klombi köögikraanikaussi. Ja laskis vett pääle, kuuma vett, et pisikuid tappa, isegi kui need tast lahkunud olid.

Proua Helga polnud üks neist, kes lugenuks iga penni, kes  säästnuks iga veeliitrit. Ta oli ratsionaalne, ja selle üle uhke. See üks sorts ei päästa planeeti ega säästa tillukest pensionit! Pidage seda meeles, see üks törakas kraanist ei muuda midagi pääle te enesetunde. Muidugi, võib ju öelda, et midagi muud polegi olemas. Midagi pääle enesetunde. Nii et: säästke vett, sõsarad, säästke vett, velled! Veel samm on jäänud, veel veidi, ja me päästame emakese Maa! Gaia hingab üht rütmi me hingamisega, ta pulss peksab me südame elevat-elavat pulssi, kui me loobume räpasest, räbalast hingest, mustusest eneses ja enese ümber. 

Proua Helga muidugi new age’i ei usu. Mu respekt, mu sümpaatia kuulub talle, sest kuulake: ta ei loe ka horoskoope, ei kuula neid. Ei usu lihtsalt. Kõik see nõidusesoga, nõiajahi eelmäng ajal, mil teadus me ees taas sulgub ja meid müstitsismiukse taha unustab, noh, see jama jätab ta pehmelt öeldes külmaks. Ses mõttes on proua Helga esinduslik vanainimene. Ta postkastiuksi ei kolksuta õhtuleheiilid ja ta hingetuba ei tuuluta meelelahutuslikud  uudisteprogrammid poolpaljaste prognoosibeibedega. Ei, see pole tema stiil! Ses tillukeses Mustamäe korteris – talle tundub see ikka veel tillukene, siia kolis ta nagu uberikku, urkasse, nagu karpi, kus ollakse selleks, et surra, mitte, et elada – lõhnab vanaaegse puhtuse järele. Sellise, mis valitses EN SV-s kodanliku jäänuki, igandi olmetasandil.  Köögikapid lõhnasid, nagu oleks neid pestud äädikaga, riidekapist tõusis kuivatatud apelsinikoorte kirbet hõngu, siis veel koriander ja nelk, millegipärast alati koriander ja nelk, ja siis mingid tundmatud medikamendid, palsamid, tõmmised, muidugi nuuskpiiritus, mida kunagi ei anna nii sulgeda, et seda üldse ei tunneks, aga veel midagi, midagi, mida ma praegu öelda ei saa … väävel, WC-s tuli tõmmata tikku, et paha haisu ei jääks, pigem väike väävlivine. Raamatulademed, vanade liimköidete mõrkjas lõhn, paksud papikaaned, mõned nahkköited …

Veel kümneid tillemaid ja tugevamaid turgatusi. Iseloomuga kodu lõhn, säärane, mille juba koridorist ära tunneb. See lõhnakokteil ärgitab mõtlema ja mõistatama, on nagu tilluke saladus või päämurdmisülesanne, mitte ei peluta, jah, see ei peluta. Kuigi, ise nende lõhnade keskel elades neid ju enamasti ei tunne, retseptorid sõõrmeis harjuvad ja taltuvad, koriander ja nelk ei kõnele enam. Nii on ka proua Helgaga. Päälegi on ta haige,  köhib, ja pää on tatti täis, tõbine. Mis suurt lõhnameelt siit oodata, mis suurt lugu? Aga vahel ongi tillukesed asjad tähtsad.       

*

Kui sa köhid ajal, mil köha on märk koledast tapjatõvest, siis tunned end muidugi nirult. Mul näiteks on viletsad hingamisteed,  korjavad igasugust külmaröga kokku, ja mul on sageli kuiv, astmaatiline köha. Vanaisalt päritud – piibumees ma pole, nagu temagi. Aga ega minagi praegu trollis köhatada julge, pigem hoian tagasi. Inimesed vaatavad ju kurjalt: köhiv mõrtsukas, katkukülvaja! Koole üksi oma korteris ja sulle antakse kõik andeks! Aga köhata korra mu nina ees, siga!, ja sa väärid oma mihklipäevapussi ja kurikamõrvari kaigast! Eks mõlgu see meeles proua Helgalgi. Kuidas sa lähed tõbisena  välja? Siit karpide vahelt ei pääse kuskile ilma trollita. Troll tähendab teisi inimesi, tihkelt ärahingatud õhku, kehagaase ja piisknakkusi. Nad nuuskavad, pühivad kindaga nina, röhatavadköhatavad pihku, ja hoiavad siis sellesama käega postist või pulgast. Sa ei saa sääl sõita, ilma et pisikukolooniad sind vallutaks, viirusevoolud läbi uhuks. Iga köhataja, nuuskaja aga pälvib kaassõitjate kurji pilke ja sisinaid. Proua Helga teab seda, ent tal on üks südamemure. Suur südamemure, mida paljud ei jaga. Eestlased on paganad, eestlased on  uhked uskmatud, neil pole jumalat.

Tähendab, kuskil ta on. Kirikus võib-olla, televiisoris ehk. Aga mitte nii, et ta meid segaks, me elu oma hiiglasliku karvase poksijapihuga puudutaks. Kuidas lõhnab jumal? Kas õigeusu kiriku viirukiküünalde, vahavallide järele? Kas luterlaste kirikusse taritud kuuseokste, värske okaspuuvaigu ja altarimaalidele kogunenud tolmu järele? Kas elava inimese, ta higi  ja hingeõhu järele? Kuidas lõhnab jumal, et hundid ja teised metselajad, turriskarvsed metssead, teavad, et ta on lähedal, et ta on kohal? Kas jumal lõhnab kuidagi teistmoodi kui talv siis, kui ta algab? Ja kui meil on nohu või sünnipäraselt niru lõhnameel, siis kas saab meil olla jumalat, kui me ta kohalolu ei tunne, ei tunneta? Ma tunnen praegu jahtunud musta tee, sidruni, külma hingava seina, raamatute tolmu, kõrvetatud CD-plaadi, maja ees käivitatud vana Fordi heitgaaside ja odava viski lõhna. On see jumala lõhn? Oled sa siin?  Aga proua Helgal on jumal. „See” on temas ratsionaalselt ja mõistuslikult, jumal on end kirjutanud kuskile universumi kärjekujulisse struktuuri, kuskile valguslaintesse, mille sees võivad mõttelised osakesed ületada valguse kiiruse (ja see on optiliselt mõõdetav!) …

Proua Helga on üks neist, kes usub, et kui me oleme leidnud kellavärgi, siis selle käimine/käitamine, ta loogiline ja mõistuslik, tegelik ja igavene enesekordus peab viima mõtted kellassepale. Universumi arhitektile, kui soovite. Ja ta loeb pühakirja, ta pilk peatub ridadel, mõte kulgeb kaasa – sest kuigi selle on kirja pannud vaid inimesed, siis on  need siiski inimesed, kes on näinud elu mustrit, ta kulgu, mustad märgid valgel nõidust, nagu ütleb mu maausku sõber. Nõnda usub proua Helga nii pärispattu kui lunastust, kuigi ta ei usu, et iga üksik lõik piiblist oleks püha ja tõsi. Miks muidu saatis jumal ise vigade paranduse, miks pidi saama sõna lihaks? Jah, ega me muhameedlased ole, mõtleb proua Helga mõnel õhtul, kui ta on kallanud kohvi kõrvale väikse Schnaps’i (ja ei kunagi midagi enamat!) ja klassikaraadio mängib Schubertit või Chopini ning universumi hammasrattad nagisevad küll vaikselt, aga seda võib peaaegu kuulda!  Mis on jumalale meelepärane, kuidas peab üks tõsine kristlane nüüd käituma? See mõte ja mure närib proua Helgat seestpoolt.

Ühtpidi tuleb hoolitseda oma hingeõnnistuse eest. Eriti, kui oled vana ja üksi. Tuleb käia kirikus, kuulata jumalasõna ja olla osaduses, sest kõigele oma ratsionaalsele ja teadlikule ilmavaatele vaatamata on proua Helgal mingi rahutu, võbelev tundeidu või -kübe (ma rõhutan: see pole ratsionaalne!), mis ütleb, et väljaspool kirikut, väljaspool toda säätud ja määratud ruumi, kogukonda, lunastust pole. Üksikule hundile jääb üksiku hundi osa, tema ulutud kuu on jahe ja väike, jahedam ja väiksem  kui see, mida kari ulub. Tuleb hoolitseda oma hingeõnnistuse eest! Hoida oma ligimest, hoida ka iseennast. Sest mis hää mõte see ikka haigest pääst välja minna on? Mõtle, see üks poiss oli juba surnud, ja siis veel inimesi, need mehed. Mõtle, kui mina oleksingi see mõrtsukas, mõtleb Helga, – see, kes puistab surmapisiku, tolle idu terve ja hää kristlase kehha … Aga mis on siis keha hinge kõrval? Minu kuningriik ei ole siit ilmast … Ei, proua Helga ei kahtleks muidu ehk nii, ehk ta jääkski koju, aga, saate aru, mõistate, on  jõuluaeg! See aeg, mil paganadki kirikuuksi kulutavad, et midagi … midagigi hingele! Telepilt näitab poliitikuid, neid, kes suisa saatanast sigind, ilusasti lööve täitmas, ühel hardam-härdam inglinäoke pääs kui teisel. Kui isegi nemad, patupenid ja valeprohvetid, siia ta kuukumma ulguma roomavad, siis mis pillilugu veel ühe kristlase hingekeelil mängib? Ja mida tahaks ikkagi jumal? See, kes  lõhnab lõigutud ingverijuure ja tumeda kanarbikumee ja muskaatpähkli ja nõgesepiparmündi lehepurust kuivatet tee järele? Ja hakitud küüslaugu ja lõigutud sibula järele? Kas see ongi jumala lõhn, mis pisarad silma toob? Või on see lihtsalt elu: koorid ja koorid, ajab nutma, ja lõppeks, sääl sisimas, on tegelikult tühjus, lihtsalt viimane keere all tolle kullakarvase ja siiruviirulise? Võib jõuluajal üldse nii mõelda? Need pole kindlasti proua Helga mõtted. Tema kaalub oma hingeõnnistuse ja oma hingeõnnistuse vahel: mis on egoistlikum,  kas jätta kirikus käimata ja ravida end ja mitte teenida teda, või riskida enda ja teistega, ent minna ikka kohale, kuitema ise on sündinud, kui sõna on saanud lihaks? See on küsimus, see võiks olla aasta küsimus, kui sel siin Eestis mingi tähtsus oleks. Aga mängime, et on. Sest igasugu asju saab ju mängida. Nagu me mängime armastuse mängu, et see justkui olekski olemas … kuskil meis. Ma ei usu, et need kaks mängu hullult erineks, et üks neist sisaldaks teistsugust vastust kui teine. Ehk ei saagi neid eraldi mängida. Jumalamängu ja armastust.     

*

See kirik ei ole klassikaliselt ehitatud nagu teised jumalakojad tost ajast. Löövid kulgevad valetpidi – räägitakse, et krunt anti lihtsalt nii –, lisaks ei paista ühest neist altariruum pea üldse kätte. Sellegipoolest, või just seetõttu (nii on kirjanduses  tavaks öelda, andestage), on siin tugev kogudusevaim. Kas mitte sääl teises (idapoolses) löövis ei saa nood kargemad ja usukaugemadki vaikselt oma teenistused ära istutud, siiski osaduses tolle vaimuga? Kas mitte sääl ei näinud vanaldane filoloogiaprofessor oma üliõpilasi õilsas purjusolekus jõululaule kaasa jõrisemas, nagu kaks isehakanud tomwaitsi, aga ta ei teinud märkama. Sest parem nii, kui … Üliõpilased lõhnasid hõõgveini ja higi ja lusti ja lõbu järele, võib-olla näpuotsake raamatutolmu, ei enam. See võib olla elu enese lõhn, mõtles ta tookord. 

Proua Helga on kohal, ta istub läänepoolses löövis, paremat kätt. Siit paistab nii altar kui kantsel. Ta kinnaste vahele pihku on pigistet kahekümneviiekas (see lõhnab südamerohtude ja ühe vana, kummalise, magusa lõhnaõli järele, mille pudelike ta ridiküli põhjas veel vedeleb – ridiculous, seda sõna ta teab, ta käis kunagi korralikus tütarlastekoolis, tähendab, selle vana vaimuga koolis), sest keegi ei pane ju kõigepealt uksest tulles raha korjanduskarpi, kõik teavad, et prouad korjanduskarbiga käivad pärast kõik reavahed läbi. Ja siis ei sobi öelda: ma juba andsin! Ja mis näoga nad vaatavad noid, kes ei anneta! Selle  ilme on jumal küll varunud inglitele viimsekspäevaks. Tema kõrvale, kitsasse pingivahesse istuvad noored. Proua Helga oli alul end sättinud küll tugisamba kõrvale, väikse pingijupi otsa pääle. Just seepärast, et naabreid poleks, või et saaks kohe lahkuda, kui vaja. Kirik valgub tasapisi puupüsti täis. Ta istub edasi, vahe on liiga kitsas, et teisi läbi lubada. Noor, nõtke, pikas villakampsunis, ürtide ja taruvaigu järele lõhnav punase poisipeaga, hirvepilguga ema ja kergelt habetunud, pikajuukseline ja tulisilmne, hõõgveinise ja brändise hingeõhuga isa, kelle mantel lõhnab talveniiskusvillaselt, ja väike, põlveni mantlikeses, kahe rotisabapatsiga, tšillipiparkookide ja guaššvärvide ja erilise lapseliku puhtuse hõngu eritav tüdruk – Helga ei oska täpselt hinnata, kas juba koolilaps või just veel koolieelik – mahuvad parasjagu veel ära.

Plikatirts niheleb, ta ei tea, kuidas käituda, tal on korraga põnev ja veidi igav. Vanemadki pole vist sagedased kirikuskäijad – ebalevalt tõusevad nad, heites pilke teiste poole, justkui ei teaks, millal peab, tõmbavad tüdrukukestki käisest. Proua Helga ei pane seda pahaks, aga ometi kähvatab tas mõte: see on osake kultuurist, käitumise elementaariast. Sa kas tead  oma kogukonna reegleid ja kuulud sinna, või mitte. Samas kähvatab tas miski muu, rinnas krõbeleb ja kisub köhaks, röga ribistab end mööda hingamiskanaleid. Proua Helga suudab selle matta summutatud köhatusse, otse taskurätti, mis pihus. Ta on isegi pisut uhke oma saavutuse üle, ent noored vanemad vaatavad teda ärevalt, otse puurivad. Ju on köhatus siiski kostnud liiga rögisevalt. Mis parata, ehk seda enam ei juhtu, loodab  ta. Ent see on kõigest ta piinade algus … Noor kirikuõpetaja – vana kirikuõpetaja poeg, vaikne, sissepoole väega, aga tugeva tummise baritonhäälega poiss – loeb katke Johannese evangeeliumi algusest, siis loeb Matteust. Johannese ajal suudab proua Helga täitsa vaos püsida, vaid mõned mõhatused  ja kluksatused pääsevad tast, kuigi hingamiskanaleis kribistaks justkui küüniste ja kihvadega konni ülesalla, ent Matteuse alguses vallandub köhavaling nagu kuulipildujalindilt. Vaevu saab ta hingeõhku haarata köhatuste vahel. Ta tunneb, kuidas palavik hõõgutab meelekohti, noor perekond ta kõrval niheleb, tähendab, noor ema niheleb. Ja proua Helga peab nuuskama, ta  lihtsalt peab, sest muidu valguks köhahoo ajal sõõrmed täitnud ja kõik selle ilma imelised lõhnad summutanud tatt ninast ta krobelisele-kortsulisele näole. Ta juba tunneb, kuidas tilgad kõdistavad harvu karvu ta nina all. Proua Helga nuuskab taskurätti, lurinal ja pikalt, miski ei päästa seda. Kirikuõpetaja aga räägib. Ta räägib nüüd midagi Ernest Hemingwayst. Ta räägib „Vanamehest ja merest” ja sellest, kuidas too, mida me püüame ja püüame, mis justkui on me elu sihiks, kuidas see polegi tegelikult „see”, kuidas lõppeks võib meile jääda vaid sõrestik, unenägu oma unistusest, kui kõik tähtsa oleme maha maganud. Isegi siis, kui oleme sündinud kaluriks – ja kas see mitte ei tähenda, et peame ikkagi püüdma inimeste hingi?, küsib ta. Ja kas see mitte ei tähenda, et mis me ihaldame, on vaid võlts nagu härjapõlvlaste kuld muinaslugudes, ja asi pole selles, mida me püüame, vaid kes me oleme, sisimas, kelleks me oleme sündinud  ja KUIDAS me oma elu ära elame.

Ja proua Helga tunneb palavikutuimust ja -lummust, ja ta ei suuda jälgida, ta mõtleb ainult, miks ei räägita enam Jeesusest, ja kõik loksub tas kui meri, ta hulbib ise laintel. „Vanamutt ja meri”, mõtleb ta, ja see  ajab teda muigama, kuni ta märkab, et noor pere on tõusnud ja ära läinud, nad seisavad nüüd kuskil löövi tagaotsas. Üks tuttav leskproua – Laine vist oli ta nimi, vaata, kui sobiv, mõtleb proua Helga – sisistab midagi kurjasti eemalt ja vehib käega. Ent teda raputab jälle köhahoog. Helga ajab end püsti ja läheb, kõmpsib etteheitvate pilkude  turmtule all oma kaotajateed, sest koguduse õnnistamist ta ära oodata ei jõudnud. Ja mis on kirik, mis on jumalateenistus ilma õnnistuseta? Kui ta peaks täna surema, mis siis saab? Kus on nüüd su õnnistus, va patune tõvekülvajast egoist, küsitakse paradiisiväravas, ja noore pere etteheitvad silmad saadavad ta põrgukatlasse, mis proua Helga kujutelmis ongi praegu nagu suur välikatel, selline, millest naiskodukaitsjad ja kodutütred tähtsamate riiklike pühade ajal rahvale hernesuppi jagavad. Jah, just sellises katlas hakatakse teda täna keetma, kõneleb proua Helgale ta palavikuline aju.  Ta ei mäleta hiljem ei teed trolli ega kojusõitu, aga kuidagi ta sinna jõuab. Miski ülem vägi teda siiski toetab. Ta mäletab ainult, et vahepeal, kuskil teel, tundis ta liisunud rasva või õli lõhna, see justkui imbus temasse, saatis ta koju, et veel nüüdki, läbi une ja heitlike unenägude, tunneb ta seda rääsund, külma, võõrast ja võigast lõhna. Ja ta ei maga hästi, aga ta vähemasti magab. Erinevalt paljudest meist, keda miski veider lõhn, too ärevus, ikka ülal hoiab, et aknapragudest käime nuusutamas selle ilma salasõnumeid ja -sõnu. Mida mõistad sa kõnelda kurva koera turris kuklakarvade lõhnast miinus kahe kraadi Celsiuses juures, mil külmunud kibuvitsamarjad maja ees põõsail järsku eritavad miskit vaikset magusat aimdust? Mida ju ometi olla ei saa, see peab olema su pääs, see peab olema sääl. Nagu jumal, nagu armastuski, eks?     

Proua Helga ärkab, ta ärkab uksekella pääle. Sekundid venivad nagu seanahkne sadul aja seljas, vaevaselt saab ta hommikumantli selga ja hõlmad koomale, sätib salli kaelas. Kell kordab end ärritavalt optimistlikul kõlinal, reipalt ja järeleandmatult.

„Kes sääl on?” ühmab vanaproua läbi ukse, ise silmast piiludes.

„Mina!” piiksatab väike tüdrukuhääl. Jah, see ta ongi, tilluke naabritüdruk paar korrust allpoolt. Tolle imeliku kirjaniku tütrenääps – kirjanikuhärrat vaevalt et kaine peaga koridoris näebki, alati on tal hoog sees ja kilk pääs. 

„Mina olen!” piiksatab tüdruk jälle. Mis siis nüüd, mõtleb proua Helga, ühtki hääd mõtet aga ei tule, ja ta teeb ukse lahti. Koridorist hoovab lõhnu, praekapsa tugevat lõhna ja ahjusea lõhna ja piparkookide hõngu ja surmale määratud kuusenääpsakate ja inimeste naeru lõhna.

„Kas te soovite osta Unicefi jõulukaarte? Viisteist krooni kaart, raha läheb heategevuseks maailma lastele,” vuristab tüdruk päheõpitult. Proua Helga venitab sallitorakat suu ette, kuigi praegu ei  ajagi köhima, kuum ingverimeetee ja küüslauk on oma töö teinud, keha on kohe kuidagi tuiakam ja tugevam, kuigi, jah, välja poleks pidanud minema, seda rumalust poleks pidanud tegema.

„No, näita siis,” ütleb proua Helga. Ta vaatab kaarte, need on ilusad, tähtede ja kirjadega, jõulutervitustega maailma rahvaste keeltes ja kõige kummalisemates tähestikes-kirjades. Ja see paber, see lõhnab nagu vanaaegne paber, nagu jõulukaardid ta nooruses lõhnasid, siis, kui ta neid veel palju saatis, kui üldse inimesed kirjutasid ja saatsid kirju, isegi aegadel, kui  see oli raske, isegi siis, kui sa teadsid, et neid ridu ja lehti võivad võõrad, pahatahtlikud silmapaarid veerida-sirvida. See on paberi lõhn, mis paneb proua Helga kiiresti otsustama. Ta valib paar, palub tüdrukul oodata ja otsib ridikülist rahatähed. Tal on kaks kahekümneviiekat, korralikult silutud, rahapaberi ja rohtude ja vana parfüümi järele lõhnavat, aga tüdrukutirts otsib käte värinal oma punaste paelakestega kaelakotist raha tagasi, ta pillab äärepealt kõik veidi kortsus-käkrus-segamini, kummikarukommimekiga rahatähed proua Helga esikupõrandale,  ent saab siiski need viimasel hetkel kinni püütud. Siin lõhnab palitute ja talvemütside ja vanade nahksaabaste järele, peegliga esikukapi järele, mille laekad ja sahtlid peidavad endas tillukesi saladusi … Proua Helga kiidab teda ning annab kaks mandariini kaasa.

„Sulle ja väikevennale,” ütleb ta, ja: „Tubli tüdruk oled!”

„Ilusat jõuluaega!” piiksatab  hääleke, enne kui proua Helga ukse kinni lükkab. Ja siis tunneb ta end, nagu ta siiski oleks olnud kirikus, kui õpetaja ütles: „Ja issand õnnistagu sind ja lasku oma pale paista sinu pääle …”.

Ja tüdruk läheb tagasi oma korterisse, kus isa pikib sea seljatükki küüslauguga ja määrib mee ja sinepiga ja ema puistab lauale ettevaatlikult jahu,  et tirts ja väikeveli saaksid piparkoogitaigna lahti rullida. Mille järele siin lõhnab? Kuidas ära tunda armastuse või jumala lõhna, tuleb see meist endist? Või on see kõik ainult me pääs, ainult üks muinasjutt, üks lugu teiste lugude sääs? Me ninasõõrmete tillukesed kapillaarid naksatavad tolle külma ilma karge tühjuse ja tühisuse ees, võivad katkeda ja verdki piserdada. Aga ikka, ikka nii iharalt ja innukalt, otsivad nad üht lõhna, üht lõhnavinet või -aimdust, mis  seletaks kõik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht