Varakevadine võileib värskes õhus

Kalju Kruusa luules on kõik tavaline, lihtne, argine, aeg muudkui möödub ja midagi ei juhtu, aga kokku saab sellest mineviku ime.

MUDLUM

Sain „Kümme kükki“ autorilt kingitusena juba eelmise aasta kevadel ja mul polnud mingit kõige väiksematki plaani seda kingitust kurjasti ära kasutada. Kuid nüüd, kriitiku ja toimetaja „töiste rituaalide“ tulemusena olin nõus teost vaagima, sest millegipärast ei ole seni keegi erudeeritum isik seda teha võtnud. Niisiis on leheveergudel järjekordne „lugeja mulje“. Ja kui juba seda rada kisub, siis gaas põhja.

Nimelt elan ka mina Pääskülas Rännaku puiesteel, minu majast Kalju majani on üle tee kümmekond meetrit. Luuletuses lk 59 ütleb autor, et „jäi kunagi Mudlumile viis eurtsi taksoraha sisse“. Noh, üks Kruusa pere lilla sall on jällegi minu käes. Oleme tõesti erakud. Külas ei käi, juttu ei aja, ainult teretame teel Pääsküla poodi või sealt tagasi, kust me tõenäoliselt mõlemad vahel allahinnatud kraami ostame. Loen raamatut ja mõtlen: näe, see tütarlaps, Meeli, kellest ju enamasti jutt käib (aga mitte ainult), on sündinud 2011. aastal. Ja mina kolisin Pääskülla 2012. aasta juulikuus, märtsis algas remont ja lõppenud pole see siiamaani. Selle ajaga on Meelist saanud koolilaps! Vaat kuidas aeg lendab! (taban ennast jälle / oma vaimusõrmedel / lapse täiskasvamiseni / jäänud aastaid kokku arvutamas, lk 63). Sellesama päikese ja nendesamade mändide, sellesama raudteeülekäigu juures, mis talvel on jääs ja suvel kasvatab umbrohtu, ühesõnaga, just siinsamas, minu kõrval, on need luuletused sündinud. Vähemalt need, mille lõppu on lisatud kuupäev ja „Pääskülässä“.

Kogu avavärsis päritakse kiuslikult: kui sa mult järsku küsid / miks on vaja luuletada / miks mitte võtta kätte ja teha / hoopis midagi kasulikku (lk 7, Xí Mùróng). Tunnen neid kahjulikke ja õõnestavaid mõtteid, nagu oleksid need mu enda omad. Sest üks, mida üldse ei varjata, mida öeldakse mitut puhku ja varjamatu kibedusega: kirjutaja elu on niru. See on kasin, kindlustundeta ja nähtamatu, ei ole varjatumat kohta oma mure ja saladuste pihtimiseks kui avaldatud luuletus – keegi ei loe, keegi ei märka.

Kalju Kruusa „Kümme kükki“ oli luule kategoorias Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna kandidaat.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Ja valesti teevad need mittemärkajad, sest selles luulekogus on väga peen kood, siin on kõik omal kombel sala­kavalalt ühenduses, oma ja võõras, tõlked ja algupärandid. Alguses turgatas mulle pähe, et on „kokku traageldatud“, aga ei, see on mingi salapiste, mis seob tõlkeluule, mis tuleb puhuti nii kaugetest paikadest, et me nagu ei peaks sealt midagi omaks pidama, kokku siinsamas Pässa poe lähedal kirjutatud mõttevilgatustega ja muudab selle tühise nurgakese kuidagi suure maailma osaks. Ultramoodne ja keskaegne korraga, kõiksugu laenud on kodustatud ja autori enda isik lahustub, kaob, ei ole upsakalt esiplaanil. Ja sedaviisi on kõrvuti ühe eesti isa päevad lapsega kahekesi („üksiolemine“ lk 62, „mürareostus“ lk 68, „taidlesin kolmveerand tundi“ lk 92), ja ühe jaapani isa, kes teeb süüa, joob sinna juurde viskit ega taha üldse nii palju mängida, kui peaks, kuni laps talle solvunult ütleb: Jota Möku Vana kõbi (Kuroda Saburō, „õhtused kolmkümmend minutit“, lk 91–92).

Lugenud hiljuti proosat, mis oma tihedusega lämmatas, tõi „Kümme kükki“ kergendust. Sellisest loomingust arusaamine vajab ometi aega. Kui läbi kihutada, siis võibki õlgu kehitama jääda. Väheste sõnade kasutamise oskust, mingit kummalist pikameelsust, seda on meile vaja nagu valgeid pilvi.

oo taeva valged pilved on tõsivalged
tõesti, hästi valged hästi
valged nii valged
väga valged ülivalged
hullult valged
retsilt valged
oo lihtsalt nii valged et
sure või maha …

Wu Qing, lk 111

Mitmed Kruusa tõlkeluuletused on nii painavalt kaunid, et tulevad meelde kaua pärast nende lugemist. Ma tahan neid uuesti lugeda, tahan neid mäletada. Näiteks Wallace Stevensi sinise kitarri, roosa saksofoni ja halli akordioniga mees – sest kuidas siis need asjad on? Kas nagu paistavad või nagu meile näib? Või Ishikawa Takuboku tsükkel – see on ju kellegi elu, kellegi raskelt haige mehe elu kusagil kaugel, ammusel ajal ja ometi mõtlesin ma selle mehe peale, kuidas ta oma haiglavoodis lamab ja aknast paistab haiglapäike, nii kauge ja võõras, ta tahab endale uut keha, mis oleks parem ja tugevam. Mõne lehekülje pärast sekundeerib Joyce Sutpheni „Kehas elamine“, vahele on salapistega kinnitatud naturaalse inimese etalon, peetud rõivastega Kalju Kruusa ise. Tekib imepärane, hoomamatu ringkäik – kiiresti hääbuv elu kunagi ammu, kaugel Jaapanis ja ühe eesti tüdruku kasvamine – Meeli kord on olla noor (lk 23) – see rida oligi terve luuletus!

Portia Nelsoni „Mu eluloo viis lühipeatükki“ peaks õieti rõhknaelaga seinale panema. Lugesin selle mõistuloo mitmele inimesele kõva häälega ette. Seda vaimustavat rida võiks jätkata. Oma loomupärasele ilule lisaks on need kahtlemata suurepäraselt tõlgitud luuletused. Tunnistan, tõlkeluule selles kogus meeldib mulle ehk enam kui Kalju Kruusa enda kohati krutskeid täis lullad. Kahtlustan, et see kõik ei ole niisama juhuslikult sedamoodi välja kukkunud. Sama inimene ju tõlkis? Tähendab, ta võiks oma luules samamoodi kaunilt, kõrgstiilselt, õrnalt ja hõrgult sõnu seada. Aga ei. Ta võtab hoopis naturalistlikuma registri, mis vahel on lausa lorilaul, siis midagi regivärsilist, siis midagi kolmandat-neljandat, niisama tähelepanekud eluolust ja tõesti, üdini ausad viha- ja pahameelepursked. Nagu läheks kõrvuti kaks teed: selline taevane, valgete pilvede ja väga tarkade idamaiste mõtisklejate tee ning porine, asfaldi­aukude ja muhkliku jääga tee, mis läheb mõõda Nõmme haukuvate koertega aedadest.

Hú Shì ütleb: kõik on tavalised kogemused / kõik on tavalised pildikesed (lk 8). Kõik on tavaline ka Kalju Kruusa luules, lihtne, argine, last pannakse magama, lapsele antakse süüa, lapsega ollakse kahekesi kodus, tehakse midagi või vahitakse niisama, aeg muudkui möödub ja midagi justkui ei juhtu, aga kokku saab sellest mineviku ime: meil on armas elamine / elame ju praegu tütre / kallis lapsepõlvekodus (lk 110).

Raamatu alguses paiknevate teiste autorite värssidega antakse kätte tugev akord: miks on vaja luuletada? Sest igaühe tavalised kogemused kristalliseeruvad luulehelvestes ainukordseks. Ja niimoodi vaikselt, kord peitudes, kord esile kerkides tuletatakse seda meile muudkui meelde. Näiteks Osada Hiroshi keedab sõnapuljongit ja manitseb: Teiste sõnu puljongiks kasutada ei saa. / Alati tuleb oma sõnu kasutada (lk 90). Varasemates kogudes on Kruusa kasutanud sõnapuljongi toorainena lopsakaid omasõnu või oma eripärase ortograafiaga keelt, „Kümme kükki“ on rahulikum, keeb aeglasel tulel, ainult vahel lööb sõnasupp lustakalt mullitama.

Lugeja mulje raamatust on kokkuvõtvalt niisugune: see on nagu väga hele kevadine päev, külm ja karge, varjud on teravad, õhk läbipaistev ja klaar, selles on palju nukrust, aga see nukrus ei ole kurb, vaid nagu või leival, see teeb leiva ainult maitsvamaks!

Tunne kaasa kõikidele, keda kohtad,
seda nende tahtmatagi. Näilik upsakus,
kombetus või küünilisus alati on märgiks
kõrva kuulmata ja silma nägemata asjust.
Sa ei tea, mis sõjad luu ja vaimu
kokkupuutekohas käia võivad.

Miller Williams, lk 80

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht