Vastu seista unustuse pimedale ööle!

Janika Kronberg

Janika Kronberg Hellar Grabbit küsitleb Janika Kronberg Kõigepealt palju õnne suure ja teenitud tunnustuse puhul! Oled aastakümneid tegutsenud toimetaja ja kriitikuna, su kolm varasemat esseekogu „Vabal häälel: mõtteid kahesajast eesti raamatust”, (1997), „Tulgu uus taevas: mõtteid viiekümnest kirjanikust” (1999) ja „Eestlaste maa” (2004) sisaldavad suuresti varem ajakirjanduses ilmunut. Nüüd, kõrges elueas, on sul küllaltki lühikese ajavahemiku jooksul ilmunud mälestusteraamatud „Vabariigi laps” (2008), „Seitse retke isamaale” (2010) ja „Seisata, Aeg!” (2012), mille kirjutamine nõuab hoopis teistsugust distsipliini. Kas võib kiigata sinu „loomingulisse kööki”? Mis on su peamine motiiv ehk kirjutama panev jõud, sinu missioon ja kreedo? Hellar Grabbi: Vastan sellele küsimusele paari lõiguga oma uue raamatu „Seisata, Aeg!” sissejuhatusest. „Mäletada ja mäletatut kirja panna on vastu seista unustuse pimedale ööle, mis neelab kõik me elusündmused ja ka meid endid. Hoida mälu nagu lampi heitmas valgust möödunud ajale nii kaua kui võimalik, haarata mälu valgussõõri nii palju, kui on jaksu, sest unustus on lõputu pimedus.” „Meie mälu kaob koos meiega. Mis vähemalt esialgu püsima jääb, on kirja pandud mälestused. Nende kirjutamine – nagu alguses öeldud – on püüe vastu seista unustuse pimedusele. Seda saab ka nimetada katseks möödunud aega tagantjärele seisatada ning jäädvustada. Kuid on selge, et me ei suuda hõlmata aja kogu tõelisust ning selle ulmeliselt kirevat mitmekesisust, mis ületab inimmõistuse ja loodusteaduse piire. Me loome mälu ja mõistuse abil aja subjektiivse, valikulise, ebatäiusliku jäljendi. Me restaureerime ja konserveerime aja ilme ja aja sündmused, ning meie ise oleme nagu romaanikangelased nende sündmuste keskel. Mälestused on kirjanduslik looming, mis jääb pärast autori surma ilma kapteni ja kindla kodusadamata laevukesena hulpima aja lõputus ookeanis.”

Mälestuste äsja ilmunud köites „Seisata, Aeg!”, õigupoolest terves selles sarjas, ilmneb sinu varasemaist raamatuist rohkemal määral kujutlusvõime, ilukirjandusliku stiili ja fabuleerimise kohalolek ja kasutamine. Ent juurdekujuteldu eristub lugemisel hõlpsasti ajaloolistest ja tõsielulistest faktidest.

Tõsi, neis kolmes mälestusteraamatus murravad ilukirjanduslikud võtted sisse mittefiktsionaalsesse teksti. Arutlev või kirjeldav essee hakkab järsku elama. Isikud, kellest on juttu, siirduvad jutumärkidega tähistatud otsesele kõnele, tegevus pöördub minevikust olevikku, alateadvusest kerkivad realistliku proosa sekka ulmalised passaažid (näiteks „Vabariigi laps” lühemalt lk 98 ja pikemalt lk 72–81, „Seitse retke isamaale” lk 19–20). Laiemas plaanis hakkavad omavahel sidumata esseed, kirjeldused ja arhiividokumendid nagu vanad kirjad, koolipõlve kirjatööd või bürokraatia raportid moodustama romaani peatükke, romaani lõike või terviklikke novelle ja novellette. Viitan siinjuures Jaan Krossi „Mesmeri ringi” alapealkirjale: „Romaniseeritud memuaarid nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan”.

Ülalmainitud stiilimuutused ei ole ettekavatsetud, vaid tekivad kirjutamise käigus. Järsku ongi „Vabariigi laps” hoopis novellikogu ja „Seisata, Aeg!” Bildungsroman? Igal juhul on tegu ilukirjanduse valdkonda kuuluvate mälestustega. Niipalju siis veel eelmises küsimuses kõlanud „loomingulisest köögist”.

Järgmine küsimus on suunatud kriitik Grabbile. Suur hulk eesti kirjanikke andis oma loomingu põhiosa maapaos. Paraku lahkusid nad liiga vara, et näha Eesti iseseisvuse taastamist ja seda avastamisrõõmu, mis sai pagulaskirjandusele osaks ja mida ka kogesid need kirjanikud, kes Eestisse tagasi jõudsid 1980. aastate lõpus ja 1990. alguses. Eufooriale järgnes kainem retseptsioon. Kuidas hindad tänasel päeval – kas kodu- ja väliseesti kirjanduse proportsioon on n-ö paika loksunud, vahed kadunud ja eesti kirjandus üheks saanud, nagu ta sinu käsituses ju ongi üks olnud? On hinnangud adekvaatsed ja iga olgu kodu- või välismaal elanud kirjanik saanud endale väärika koha parnassil?

Proportsioonid ei ole veel kaugeltki paigas. Kirjandusloolastel on lahendamata põhiline küsimus: kus aastail 1945–1960 kulges eesti kirjanduse pealiin? Kas selleks on stalinismist läbi imbunud kirjandus kodumaal või vaba looming välismaal? Paikaloksumise asemel on vaja teadlikku paikaloksutamist. Kes oli sel ajal eesti luule esimene leedi – kas Marie Under või Debora Vaarandi? Kes oli eesti kirjanduse lipukandja – kas Juhan Smuul või Karl Ristikivi? Mis puutub üksikteoste retseptsiooni kodumaal, siis on siingi veel palju teha. Eriti ootaks pagulaskirjanduse vaagimisel nii analüüsivaid kui hindavaid sõnavõtte nooremailt kriitikuilt, kellel on vahest rohkem eeldusi seda teha ilma eelarvamuste ja üle- või alahindamiseta.

Pikaaegse toimetajana oled ülimalt nõudlik ka omaenese teksti suhtes. Mis tagab su mälestusteraamatu usaldusväärsuse – mälu, peetud päevikud, isiklik arhiiv, sõbrad, kellelt saab veel täpsustusi küsida?

Selle tagavad minu ausus ja minu arhiiv. Päevikut ei ole ma pidanud, küll aga teinud aeg-ajalt lahtistele lehtedele ja paberitükkidele nappe märkmeid ja kogunud koolipäevadest saadik dokumentaalset ainest, kirjavahetustest sõidupiletiteni. Olen kasutanud enda mälu kõrval ka sõprade mälu.

Põhiliseks usaldusväärsuse tagatiseks on aga minu isiklik ausus. Tunnen vastutust oma sõpruskonna, oma põlvkonna, Eesti rahva ja oma aja ees. Võtan mälestuste kirjutamist tõsiselt ega hakka teadlikult valede andmetega ajalugu ümber kirjutama. Mis puutub ilukirjanduslike võtete ja ulmaliste seikade lõimimisse realistlikku teksti, siis ei tohiks see segada teose ajaloolist usaldusväärsust. Need võtted illustreerivad ja ergastavad tõsielulisi fakte ning heidavad reaalsetele sündmustele valgust ka teisel – sümboolsel ja irreaalsel – tasandil.

Tänan ja ühinen kirjastuse Ilmamaa sooviga vastse raamatu esilehel – palju aastaid! Ja muidugi jõudu ja tervist!