Vastuhakk kollektiivsel mälumaastikul

Üksikisiku mälupiltide kaudu saab mõtestada sotsiaalajaloo hoovusi ja vastupidi. Annie Ernaux’ „Koht“ lõhub kui kirves avalikkuse kalki jääkihti.

KAROLA KARLSON

1950. aastate keskel Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppides käis mu vanaisa iga päev piimasaalis ning pistis pintslisse saiapätsi ja klaasi piima. Ajad paranesid, valik laienes: „Siis ma võtsin endale makaronid ja klaasi keefiri,“ meenutab vanaisa heldinult luksuslikke 1960. aastaid. Ükskord sai ta poest paki makarone, valas need õliga kuumale pannile ja imestas, et toit ei lähe pehmeks. Ilmselt teame kõik oma vanemate ja vanavanemate kohta mõnd lõbusat lugu. Anekdootliku pealispinna all avaneb aga laiem mõõde: isiklikud mälupildid kätkevad sotsiaalajaloolist tausta. Samamoodi saab selgitada ühisteadvusse settinud, põlvkondi kandnud lugude abil kindlas ajas ja ruumis asunud indiviidi käitumismustreid.

Prantsuse kirjanik Annie Ernaux käsitleb romaanis „Koht“ oma 1899. aastal sündinud isa kujunemislugu töölisest väikekaupmeheks, meenutades ja mäle(s)tades tema sõnu, tegemisi ja tõekspidamisi. Ernaux käsitleb ühe indiviidi (isa) kohta maailmas mitme rakursi alt: geograafiliselt ja ajaliselt määratletuna, ühiskondliku positsiooni poolest ning suhetes lähedastega. Lihtsad pildid on kõnekad nii ühe inimese elu kui ka ajaloolise mälu vaatepunktist, Ernaux’ souvenir ehk mälestus isast on ühtlasi miljonite XX sajandi esimesel poolel Prantsusmaal elanud inimeste ühine lugu.

„Koht“ on Ernaux’ loomingu esimese eestikeelse tõlkena loogiline valik, ehkki heidab kõrvale autorile ehk omasemadki, skandaalselt isiklikke teemasid käsitlenud teosed. Just „Kohta“ kirjutades leidis Ernaux oma uuendusliku stiili, mida keeldub nimetamast autobiograafiliseks, eelistades terminit autosotsio­biograafia (pr auto-socio-biographie).1 Vaadates kirjavahetuses Frédéric-Yves Jeannet’ga „Koha“ kirjutamisele tagasi, märgib Ernaux, et talle näis „õige“ ainult niisugune kirjutamisviis, mille puhul ta hoiab erapooletult distantsi, ei väljenda tundeid ega tee haritud lugejast kaassüüdlast.2 Tema eesmärk oli barthes’ilik écriture blanche – neutraalne tekst, mis on ornamentidest ja sentimentaalsustest puhas.3

Ernaux on tõdenud, et „Koha“ kirjutamine tõukus ängist ja kahetsusest: „Äng, mille pärast on häbi, mida ei saa tunnistada ega kellelegi teisele selgitada.“4 Jutustajat vaevab süütunne, kuna ta võõrdus juba nooruses oma vanemate tõekspidamistest: „Ma libisesin selle maailma poole, kellele teine pool on ainult dekoratsioon,“ tunnistab la fille prodigue, kadunud tütar (lk 61). Ta manab esile mälupilte ja sündmusi, mille puhul nendib, et „vaid alandust tundnud mälu võis need mulle alles hoida“ (lk 46), ning meenutab isa uhkel pilgul lausutud sõnu: „Ma ei ole sulle kunagi häbi teinud“ (lk 60). Kirjanik meenutab, et tema isa ei joonud, sest „püüdis hoida oma positsiooni. Näha välja rohkem poodnik kui tööline“ (lk 28). Kõrvaltvaataja kiretul toonil kirjeldab Ernaux oma lapsepõlveaastate Zeitgeist’i: „Kohustus asju pühaks pidada. Ja kõikide sõnade taga, öelgu neid üks või teine või mina, kahtlustada soove ja kadedust. [—] Hirm teha valesti, tunda häbi“ (lk 37).

Hirm nõrkeda kollektiivse kandami raskuse all. „Koht“ on ühtaegu nii andekspalumine kui ka hilinenud vastuhakk ühiskonna reeglitele ja normidele, mille järgi paindumist autor tagantjärele kahetseb. Hingelõikavalt teravad isiklikud ülestunnistused ei häbista indiviidi, vaid rebestavad pealesurutud kombestiku rakumembraanid – need on kui kafkalikud kirved, mis lõhuvad kalgi ühiskondliku jääkihi. Mõistmisega kaasneb rahu, vabandusega vabanemine.

Nobeli kirjandusauhinna laureaat Annie Ernaux 7. XII 2022 Stockholmi börsihoones Rootsi Akadeemia pressikonverentsil

 Frankie Fouganthin / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Ernaux’l on tavaks selgitada keset valmivat teost aeg-ajalt oma tööprotsessi: „Ma kirjutan aeglaselt. Kui üritan faktide ja valikute kogumi kujul esile tuua üht elu läbivat olulist joont, tekib mul tunne, et hakkan oma isa tegelikku kuju vähehaaval kaotama. Karkass kipub saama kõige tähtsamaks, mõte omapead jooksma. Kui ma aga lasen libiseda mälupiltidel, näen teda jälle sellisena, nagu ta oli, tema naeru, tema kõnnakut …“ (lk 28-29). Autor teeb lugejale selgeks, et põlgab „nostalgiat, pateetikat, irooniat“ (lk 29). Justkui paludes vabandust seikade pärast, mis võivad mõjuda emotsionaalse või ebaolulisena, märgib Ernaux: „Lihtsalt need sõnad ja fraasid näitavad ära, millistes piirides ja mis värvi oli maailm, kus mu isa elas, kus minagi elasin. Ja kus ühtki sõna ei aetud kunagi teisega segi“ (lk 29). Kirjeldamaks inimlikku ebaratsionaalsust, taotleb autor kainet stiili, mis on omane pigem antropoloogile kui romaanikirjanikule.

„Koht“ ilmus esimest korda 1983. aastal, 16 aastat pärast autori isa surma. Ernaux’ tuntuimat romaani „Aastad“ („Les années“, 2008), mis käsitleb prantsuse ühiskonna kujunemislugu XX sajandi teisel poolel, võib pidada „Koha“ jätkuks. Olgugi et kahe raamatu ilmumise vahele jääb üle 20 aasta, seovad neid kirjutamisviis ning liikumine individuaalse ja kollektiivse mälu vahel. „Aastate“ kandva raamistiku moodustavad vanad päevapildid – nende abil elustas Ernaux mälestusi juba „Kohas“. „Üks jõeäärses tagaõues tehtud foto. Üles kääritud käistega valge särk, äratuntavalt flanellriidest püksid, õlad längus, käsivarred veidi kõverdatud“ (lk 30), kirjeldab Ernaux oma isa tema 40. eluaastal. Fotograafia toimib kirjaniku kätes kui ilmutusvedelik, mis äratab uinunud hetkepildistused, toob need tagasi sügavalt mälusoppidest.

Aasta enne „Koha“ ilmumist hakkas kirjanik pidama kaht päevikut: isiklikku (journal intime) ja kirjanikupäevikut (journal d’écriture).5 Just sel perioodil avastas Ernaux isiklike mälestuste võime anda edasi ühiskondlikke hoovusi. Raamatu „Välipäevik“ („Journal du dehors“, 1993) epigraafiks on Ernaux valinud tsitaadi Jean-Jacques Rousseault: „Meie tõeline mina ei ole täielikult meis endis.“6 Ka hilisemates mäluteostes, kus on muu hulgas kajastatud kirglikke armuafääre, pereelu ja Pariisi metroodes silmatut, analüüsib kirjanik ikkagi laiemat sotsiaalpoliitilist olustikku. Ernaux kasutab isiklikku mälumaterjali, et anda edasi universaalne kogemus ning püüda raamatukaante vahele kollektiivne mälestus.

Paar sõna tõlkest. On ja ei ole üllatav, et Annie Ernaux’ loomingu esimene eestindus ilmub alles tänavu, pärast Nobeli kirjanduspreemia pälvimist. Prantsusmaal on kirjanikku tunnustatud juba aastakümneid (Ernaux’ esimene teos ilmus 1974. aastal), kuid ka näiteks angloameerika kirjandusmaailma teadvusse jõudis ta alles 2008. aastal, kui ilmus romaani „Aastad“ inglise tõlge. „Koha“ eestindaja Malle Talvet on jäänud truuks Ernaux’ lauseehitusele ja minimalistlikule stiilile. Autori puhul, kes on öelnud, et mõne lõigu õigeks seadmine võtab tunde, on selline lähenemisviis ainuõige. Mõni valik ei tundu küll võib-olla kõige ajastukohasem, kuid annab mõtte siiski täpselt edasi (nt lk 33 on gens pas fiers tõlgitud kui „lahedad inimesed“, otsetõlkes oleks „mitte uhked inimesed“). Üldiselt on isegi spetsiifilised väljendid osavalt eestindatud.

Annie Ernaux’ teoseid lugedes võib end kiiresti leida mõttelt: kui palju tähendusi saab välja lugeda ühe inimese argistest mälestustest. „Koht“ elustab närvijätkeid individuaalse ja kollektiivse mälu vahel, aga ka sosistab kõrva: „Helista oma (vana)vanematele, unusta kellaaeg ja kohustused ning lase end viia mälupiltide maailma.“ Maailmas, mis lahustab meie tähelepanu ja isiksuse, mis teeb meist tuulelipu, vajame üha enam juuri, millega end maapinda suruda. Isiklikes lugudes peitub võime mõista ja suunata ühiseid mõjutusi. Kuula, mõtesta, (taas)juurdu.

1 Annie Ernaux, L’écriture comme un couteau. Éditions Stock, 2003, lk 21.

2 „La seule écriture que je sentais „juste“ était celle d’une distance objectivante, sans affects exprimés, sans aucune complicité avec le lecteur cultivé.“ – Samas, lk 34.

3 Samas.

4 „Douleur dont on a honte, qu’on ne peut ni avouer ni expliquer à personne.“ – Samas, lk 32-33.

5 Samas, lk 24.

6 Annie Ernaux, Journal du dehors. Éditions Gallimard, 1993.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht