Vastuolude mülgas Rämeparadiis

Osa tänapäeva Eesti aktuaalseid teemasid ja ellusuhtumisi pärineb justkui otse 1970. aastate Ameerika perifeeriast.

Marcus Pertel

„Nad kutsuvad Darlat, ainsat iludust siin tühermaal, haagise rämpsuks ja keskkooli litsiks. [—] Ta vanamehel on motikabaar siit paar tänavat edasi [—], selle kõrtsi nimi on Vereämber.“ Need read võiksid pärineda B-kategooria õudusfilmist, kuid tegu on tõsielulise jutustusega. Kanada indiaani kirjaniku Alec Butleri „Rämeparadiis“ on naturaalne sotsiaalõudus, kus käsikäes käivad ahastus ja ülevus.

Lugu leiab aset väikeses Põhja-Ameerika asulas 1970. aastatel, mida iseloomustavad valdav mõistmatus queer’ide suhtes, psühhiaatria eksisammud ja mitmetasandilised ühiskonnaprobleemid. Peategelase Terence’i kodusaarest maalitakse turistidele paradiisilik, ilus ja harmooniline pilt. Imekauni pealispinna all pulbitsev elu (sh majandus) koosneb vägivallast, räigustest, klannidest, rassismist ja unistuste mattumisest suitsupilvedesse nii otseselt kui ka kaudselt. Nagu välisest konfliktist veel vähe oleks, on Terence transsooline poiss,* kelle eest otsustavad vanemad ning kes on jõudnud puberteediikka. Selle kõige koosmõjul on ta elu vaimselt ja füüsiliselt väljakannatamatu.

Terry unistab meeste maailma kuuluvatest masinatest, füüsilisest jõust ja eelistab tüdrukute koolivormi kandmisele kas või metallitehases töötamist. Loos pole kirjeldatud positiivseid meeskaraktereid, kuid ometi on tema paradiisiks meeste maailm, mida kirjeldatakse kogu selle jõhkras rämeduses. Räiguse tasakaalustamiseks on jutustuse stiil kohati unelev: aegruum hägustub, mitte alati pole selge, kui palju aega on uue lõigu alguseks möödunud või kui kaua selle tegevus kestab. Lugeja tõstetakse sündmustesse meeleolu ja tundmuste abil. Mitmed teravamad sündmused edastatakse vaid viitamisi, kuid lugejal ei jää midagi saamata, sest igaüks lahkub sellest raamatust oma looga. Teost läbivat dialoogi iseloomustab naturalistlik siirus ja aimatav pehmem toon.

Nagu XX sajandil aset leidvatele translugudele enamjaolt kohustuslik, räägitakse siingi üksindusest ja soodüsfooriast, millest üks on hullem kui teine. Kuigi võib tunduda, et õudused ei lõpe isegi raamatu viimastel lehekülgedel, saavad küsimused suuremas osas vastatud. Tegu pole teosega, millest saab oi-kui-äge-lemmik, vaid sellega kursisolek on queer’i- või queer’i-sõbraliku identiteedi märk. Infoajastule vaatamata on osa tänapäeva Eesti aktuaalseid teemasid ja ellusuhtumisi pärit justkui otse 1970ndate Ameerika perifeeriast. „Rämeparadiis“ on ühekorraga nii kerge kui ka raske lugemine: ladus tekst meelitab lugeja vastuolude mülkasse, mis ei lase mõtet enam niisama naljalt lahti.

* Transsoolise poisi puhul on tema bioloogiliseks sooks sünnil määratud naine, kuid tema tunnetuslik sugu on mees. – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht