Vastused küsimustele, mida ei esitata

Kaupo Meiel

Mis on see luuletaja luule? See on: kui mõtled luulele ja millelegi muule. Telemängu „Kuldvillak” („Jeopardy!”) formaat näeb ette mängijatele vastuse andmise, mille peale peavad nood esitama küsimuse. Mängija vastus, õigemini küsimus, loetakse õigeks ainult juhul, kui see öeldakse vormis „kes on …?” või „mis on …?”. Minu ees laual, kohe hüperboloidi kõrval, lebab kolm värsket raamatut, millest igaühe autor annab rohkemal või vähemal määral, kuid tähelepanuväärselt sageli, vastuseid küsimustele  „Mis on kirjandus?”, „Kes on kirjanik?”. Punkti saab kirja ka küsimuste „Mis on luule?”, „Kes on luuletaja?” eest. Vastused leiab fs-i raamatust „Alasti ja elus” ja Toomas F. Aru teosest” „Tahaks keppi Jääääre saatel” ning Jan Kausi miniatuuride raamatust „Miniatuurid”. Kõik kolm ilmutas (:) kivisildniku kirjastus Ji, esimene jõudis igale poole läinud aasta lõpul, ülejäänud kaks tänavu. Mis on see luuletaja …  Minnes emakeele päeva paiku õpilasile ja muidu rahvale kirjandusest ja neist kolmest rääkima, jäi Kausi, fs-i ja Aru uudisteose kõrval näppu Jürgen Rooste „Tavaline Eesti idioot” (Ji, 2008), mis klappis kolmikuga kenasti ja visandas eesti kirjanikust emakeele päeval ühe lõbusa ja valusa pildi, iroonilisema kui teistelt leida võib.

Peatükis „Luuletaja elu” räägib Rooste emakeele päeval ärkavast luuletajast, kes ronib  soomülkast välja, mõrvab kägistamise teel ülikonna omandamise eesmärgil riigiametniku, läheb kooli, etleb lastele oma värsse ning ronib pärast mülkasse tagasi. „Ainult üks suur kurb silm / jääb pinnale kallerdama” (lk 29). Õnneks ronivad mõned ikka välja, osa neist isegi valges. Aru, Kaus ja fs on igal juhul välja roninud. Koos käsitlemiseks passivad nad seetõttu, et tegu on vaat et äärmuseni erinevate raamatutega, esitlesid nad neid üheskoos, kirjastaja  on sama ja luuletaja ning luule olemusega tegelevad kõik kolm, küll vormiliselt väga erinevalt, kuid sisuliselt mitte nii väga. Nii fs, Kaus kui Aru on oma raamatus viimse piirini isiklikud, fs ja Aru sõnastavad eelkõige iseennast ja seejärel maailma, kus elavad. Kaus vaatleb maailma läbi selles esinevate piltide, kuid nende olulisuse määrab ikka ära isiklik suhe, kõige taga ja tähtsam on isiklik kogemus, tunde läbitunnetatus. 

Mina-pildi loojatena on fs ja Aru otsekohesemad, Kaus väljapeetum, varjavam ja hillitsetum, positsioneerides end eelkõige vaatlejaks ja omistades oma kogemuseks mõne teise inimesega juhtunugi. Lugejal pole muidugi vaja seda teada ja ega see nõnda vaadates petmine polegi. Fs on Kausiga võrreldes sirgjoonelisem, lüürilisust leidub vähem, irooniat rohkem. Aru looming paikneb Kausi omast päris kaugel. Kui  joonistada skaala, võttes eesmärgiks tähistada ükskõik mida – irooniat, lüürilisust, kirvega vehkimist või puhttehnilist sõnade hulka ühes ühikus –, paiknebki Kaus ühes otsas, fs samm edasi ja Aru teises otsas. Kolmest nimetatust käsitleb luuletaja ning luule olemustki raamatuks „Alasti ja elus” enim just fs.

… luule? See on: …

fs püüab oma loomingus luuletaja-, inimese ja isarolli ning maailmaga toimetulemise vahel  leida mõistliku tasakaalu, kuid see ei kipu kuidagi õnnestuma. Luuletaja ta on, see on nagu paine, mistap jääb konflikt püsima, mistahes vaatepunktist ta seda vaatab. Oma tegevuse mõttekuse luuletajana seab fs kahtluse alla kohe pea raamatu alguses ega lase iseendal ennast väärata kogu luulekogu vältel. Näiteks: „pane ennast valmis / varsti läheb veel kylmemaks / maa pind muutub kõvaks koorikuks / puud kistakse / kiilaks / tulevad  lumelörtsid / ikka ja jälle / niiskus ja löga / selle vahele kylm mis kylm / miinus kolmkymmend kraadi / sina lõunamaa hing / vaata kuidas sa ellu jääd / ja unusta kaunid kunstid” (lk 13).

Nii et luuletab küll, teeb seda hästi, kuid keda see huvitab, kui ilm on halb. Mis luulest siis üldse saab kõnelda või mis mõtet on sellest kõnelda? Fs laiendab sama teemat ja loob uued vastandused, omavahel sobimatud mõistmised: „ytle mulle ausalt kastead / ma ei  ytle / ma ei taha öelda / mida ma ausalt arvan / veel vähem valetada / seda nagu ei oskagi / aga ma ei taha / öelda purjus poeedile / mida ma arvan luulest / ja jumalast / ma ei arva midagi / ma tean / et mul on kaks tytart / ja palk / millega neid ei toida / mul on riik / kus räägitakse jumalast / ja jumalast ykskõik / on sel riigil mu lastest / selle riigi juhtimine / on rafineeritud luule / mida massid ei mõista / ja millega neil ei ole asja / tõesti ei taha rääkida / ei jumalast / ega luulest” (lk 77). Samal ajal annab fs üsnagi lihtsalt ülevaate eesti luuletaja elust anno 2008, kuid kas pröökajad vaevuvad seda lugema, kas peksjad seda tümitades kuulevad? Vaevalt, vaevalt, isegi rongiakna lööksid puruks kui viitsiksid, aga lihtsalt ei viitsi. Mittelugeja arvab, et kõik luuletajad seavad end neist kõrgemale, tunnevad end olulisemana, kuid  on õigupoolest kasutud. Viimase tõiga osas on neil ilmselt õiguski, kui möönda, et nad on ise sama kasutud. Fs väljendab praeguse olemise ja enesest pidamise kasutust hea ja loogilise kujundiga vulkaanist, mis Londonis purskama hakates tema ja ilmselt suure  hulga teisi inimesi tuha alla mataks. Kaasaegse Pompei tulemus on nagu iidsegi oma: tuha all mumifitseerunud inimesi ei nähta sellistena, nagu nad olid, vaid vastavalt sellele, mida nad purskehetkel tegid. „… ja mind tuntaks / ei mitte nii / nagu ma ennast tunnen  / see-kes-armastab-Sind / Anna ja Helena isa / ega ka nii / nagu mõni teine ehk teab / luuletaja / sajandeid hiljem mind tuntaks / ja õigusega / nagu / Sittuvat Meest” (lk 63).

Kunagi intervjueerisin üht väga head näitlejat, kes ütles, et kui rääkida tema tegemistest tähtsuse järjekorras, siis kõigepealt tuleb pere, siis on hea suur tükk tühja maad, siis tuleb teater, siis kogu muu pura. Sama võib täheldada fs-i puhul: „… olen jah selle nabapluusiga / tydrukuga  koos / mina olen ta isa / palju parem tunne / kui olla luuletaja” (lk 103). See on positsioon, kuhu luuletajaid sageli paigutada ei soovita ega osata, aga selles luuletuses on vastus, väga tähtis vastus. Aga selle teadasaamiseks peab jällegi oskama küsida, kuid kui seda vastust läbi lugemata küsitakse hoopis, miks eesti kirjanikud rahvale ei kirjuta, siis punkti ei saa. Miks, see selgub Jan Kausi raamatust „Miniatuurid”. 

… kui mõtled elule …

Kausi „Miniatuurid” moodustub külmutatud ja tallele pandud hetkedest, mida autor on soovinud säilitada, ehk isegi süsteemist välja saada. Kogutud emotsioonid, mõttevälgatused ja mälestused on kirja pandud elegantselt, väljapeetud huumoriga. Kui Anton Tšehhov nimetas oma näidendeid komöödiateks, siis Kausi miniatuure või proosaluuletusi võib nimetada anekdootideks.  Juba raamatu kõige esimene lugu on naljakas, ahastama ajavalt kurb ja kõneleb eesti kaasaegse kirjaniku saatusest, hetkeolukorda on kirjeldatud samasuguse täpsuse ja elegantsiga, kui tegi seda Rooste ülalkirjeldatud emakeele päeva luuletuses. Lugu iseenesest on labane. Näitleja küsib kirjanikult, et miks eesti kirjanikud rahvale ei kirjuta, miks kirjanikud kirjutavad ainult iseendile. Kui kirjanik küsib, et millised viimaste  aastate teosed näitlejat kõnetada ei suuda, vastab too, et „sellepärast ma polegi neid lugenud, et nadeiütlemullemidagi, saad aru, kui nad ütleksid, küll siis loeksin ka” (lk 9). Seda laadi intelligentset groteski leidub raamatus veel, kuid teistel teemadel. Mõnel harval juhul võtab autor kirjutada  tšehhovliku anekdoodi üldkultuurilistel teemadel; ta ei kõnele niivõrd kultuuri või kirjanduse mõistmisest, vaid sellega kaasnevatest sekundaarsetest nähtustest nagu osalemine telesaates või intervjuu naisteajakirjale. Tolle eeltoodud tekstinäite mõtteline järg, ja sama hoogsas stiilis, on  raamatus siiski olemas: „Žürii esimees avaldas kolumni, kus ta kirjutas: „Ning siis on need marginaalid, need ühiskonna äärealade rahulolematud massid. Ei tea midagi poliitikast ega tavalise inimese elust. Vahitakse oma tornis ega olda rahul, et seal pole keskkütet, ja kui ongi, siis liiga kõrge hinnaga. Nad ei tea midagi rahvast. Rahvas on aga meile kõigile kallis.”” (lk 47). 

Kultuuritegelaste ja žüriide esimeeste mullipuhumised saavad sellega teraselt paika pandud ning nende oma tähtsusetu kirgastumine ei jää tulemata ei elus eneses ega Kausigi maailmas: „Nad mõlemad pooldasid mõtet, et nende kodulinn peab saama kultuuripealinnaks, sest seal on rohkem ööklubisid. Nende arvamused kogusid palju kommentaare” (sealsamas). Luulest ja luuletajatest konkreetsemalt  tuleb „Miniatuurides” juttu samalaadses stiilis lugudes, kus käsitletud luuletajate esinemisi publikule. Need mõjuvad unenäoliste stsenaariumidena, teoreetiliselt võiks neid nende rõhutatud eeterlikkusest hoolimata ehk lavastadagi. Pole selge, kas ja kuivõrd on raamatu peatükkide vahele ja ümber pillatud, kuid tervikut moodustavad tekstid tegelikkuses aset leidnud. Võib-olla on autor pannud need kirja mõnd järjekordset luuleetendust-esitlust jälgides  ja mõeldes sellele, kuidas võiks olla. Rääkides kõnetamise kategoorias, maalib Kaus neis lugudes ideaalpildi, kus ei ole ette kirjutatud mitte vaid luuletaja-esineja tegevus, vaid seegi, kuidas ja mismoodi peaks publik seda mõistma ja tõlgendama. Ülim tinglikkuse, heljumise meeleolu on nimetatud miniatuure lugedes lihtne tekkima, kuid samal ajal on neisse peidetud peen satiir, mille teravik on suunatud nii luule tootjatele  kui tarbijatele. Kindlasti pole neis omalaadsetes sõnatutes dialoogides kurjust. Autor positsioneerib end mõlemast poolest eemal seisvaks kirjeldavaks vaatlejaks ja annab vastuseid sellelt vaatekohalt. Selliseid tekste on „Miniatuurides” neli: „Koju”, „Sina minus ja mina sinus”, „Vesi” ja „Je t’aime”. Teiste tsüklite („Linnad”, „Muuseumid”, „Ekraanid”, „Minu inimesed” ja „Eesti”) vahele laiali puistatud luuletaja-teeb-sedapublik  vaatab-teda-ja-mõtleb-seda-tekstid on kõik paigutatud sulgude vahele otsekui remargid ning algavad alati nais- või meessoost luuletaja astumisega publiku ette. Luulelugemine mängitakse igas tekstis läbi algusest kuni lõpukummarduseni. Põhimõtteliselt võivad need miniatuurid sümboliseerida läbi sümbolite rägastikku mattumise nii kirjaniku kui publiku eskapismi. Neis miniatuurides avaneb kirjanduselu kui teater ainult hulludele, miski ei toimu seal juhuslikult ja ka valikuvabaduse tundega sooritatud valik on ette määratud. Tekstist „Koju”: „Luuletaja on tardunud, pigem kühmus. Peeglid hakkavad talle vaikselt lähenema. On selge, et peegleid nihutavad luuletaja sõbrad, kuid siiski peab see mõjuma pisut ähvardavalt, ohtlikult. Mingil hetkel peab publik mõistma, et luuletaja lepib peeglite lähenemisega, midagi pole teha. Luuletaja ajab end luigena sirgu ja peeglid peatuvad.  Aeglaselt astub luuletaja iga peegli ette ning annab rahulikult, võib-olla ka irooniliselt oma peegelpildile suud. Peeglitele võiks jääda jälg, hingeõhku paraku pole võimalik nähtavana hoida. Kui luuletaja keeldub huulepulgast, lasku vabaks oma juuksed. Kummardus” (lk 50).

Oma jälje on peeglile jätnud tänavu debüteerinud Toomas F. Aru, kelle luuleraamat „Tahaks keppi Jääääre saatel” mõjub esimese hooga kui huulepulga jälg, kuid võimalik, et  meid on petetud ja autor on ainult juuksed vabaks lasknud. … ja millelegi muule Toomas F. Aru luulekogu „Tahaks keppi Jääääre saatel ehk Georges Charles de Heeckeren d’Anthèsi pihtimus” räägib muu enesekaemuse kõrval päris tublisti luulest ja sellest, mida tähendab olla luuletaja. Pealt kolmekümnese debütandi pole loomingu olemuse otsimine ja selle õigustamine  erandlik. Avalikes esinemistes end selgepiiriliselt muust kirjanikkonnast eraldav Aru oma luules seda niivõrd ei rõhuta, pigem kirjeldab ta puhutistes tekstides oma stiili ja suhet poeesiaga. Stiililt on Aru lakoonilisem kui fs või Kaus ja sealjuures mõlemast mängulisem. Fs-ist niikuinii ja ilmselgelt, aga Aru mängib isegi rohkem kui Kaus, kes „Miniatuurides” tegutseb samuti kui homo ludens, aga klaaspärlimängu  tähenduses. Aru möllab pigem ükshaaval leludega (Schopenhauer, Enya, naisluuletajad, -lauljad jne, jne), kaotades ja taasleides huvi nende vastu, või taob arvutimängu, mida ta täiesti otse ka tunnistab: „poeesia / oli relvana / lermontovile / vahe pistoda / majakovskile / nagaan / mulle / on ta / dukenukem / 3D” (lk 44). Enese kui poeedi eitamist kohtab luuletuses „Nii”, mis kajastab Arule üsna tüüpilist  mitmekordset eitamist. Luuletaja eitab ennast kui luuletajat, valades selle tunde luuletusse, kus omakorda asub eitama eitust: „nii kui / mõtlen / endast / kui poeedist / saabub vaikus / sõnu pole / rütme pole / pinget pole / mõtlemine millestki muudab mu / idioodiks” (lk 50).

Sarnaselt Kausi ja fs-iga jõuab Arugi luule vastuvõtu ja sellega toimetulemise kirjeldamiseni ning teeb seda oma raamatu minu  hinnangul parimas luuletuses „Teiste lood”, mida üht moodi tõlgendades võib lugeda kui lugu siirast lugejast, kes avastab kogemuse kaudu, et pole tundnud seda, mida tõelised loojad tunnevad, ning adub enese kõrvalejäämist: „kui ma kuulan teiste lugusid / kui ma vaatan teiste lugusid / siis tundub / et ma polegi / armastanud / kui ma kuulan teiste lugusi / kui ma vaatan teiste lugusi / siis mulle tundub / et ma polegi kannatanud /  pole olnud / liblikaid / kõhus / vaid ussid sitas / mida hoolega jälgisin / kui olin viis aastat vana” (lk 57). Läbi nende tekstide ja raamatu lõpuluuletuse „Lullad”: „luuletada / on / labaselt lihtne / kuid tahad siis hala / kui tahad siis vala / luuletada / labaselt lihtne / ja luuletajate / labane hala / on nagu jeesuse / copy paste / kala” (lk 63) räägib Aru lakoonilisel ja terasel moel ära kõik, mis luulesse puutub:  loomise vajadus, stilistika, vastuvõtt, kogu selle asja mõte. Kolm punkti Aru, Kausi ja fs-i kogu sisaldavad otse loomulikult palju enamat kui kõnelemine luuletajast ja kirjandusest, nende vastuvõtust ja kõigi nende olemusest. Ometi joonistuvad neil teemadel kirjutatud tekstid neis raamatutes välja, pakkudes nii tõepoolest ohtralt vajalikke vastuseid, mille kohta võiks küsida  praegu eesti kaasaegse kirjanduse üle polemiseerides. Kolm kõnealust teost (vabalt võib neile lisada Rooste „Tavalise eesti idioodi”) maalivad rikka pildi luuletajate ja kirjanduse praegusest seisust, ajalugu ei saa loodud, aga saab üles tähendatud. Mis juhtub edasi, sellele need raamatud vastust ei anna. Kui, siis teeb seda fs oma „Alasti ja elus” lõpuluuletuses „Luuletajad. Reality-show”: „… mäng muutub tyytuks / saate reiting langeb / ja see hooaeg / jääb luuletajatele viimaseks” (lk 111).