Veiko Belials – peegelduste meister kosmodroomil

Raul Sulbi

Veiko Belials, Kogu maailma valgus. Toimetanud Eva Luts. Meelis Krošetskini kaanepilt. Fantaasia & Täheveski, 2013. 272 lk.

Oma kuuenda ulmeraamatuga 20. loomingulist sünnipäeva tähistav Veiko Belials (1966) on kindlasti ja eelkõige just lühivormide meister. Kuigi ka populaarseid lasteraamatuid ja luulekogusid avaldanud, on metsandusharidusega ja selles valdkonnas aastaid töötanud Belials ennekõike siiski ulmekirjanik.
Belialsi proosadebüüdiks oli õudusajakirja Mardus 1993. aasta 1. numbris ilmunud lühijutt „Nöörid” ning esikromaaniks 1997. aastal avaldatud mahukas fantaasiaseiklus „Ashinari kroonikad”. 1999. aastal nägi ilmavalgust kahasse Marek Simpsoniga kirjutatud kollaažromaan „Existerion”, 2003. aastal novellikogu „Helesiniste Liivade laul”, 2005. aastal ühise peategelasega mõõga-ja-maagia alažanrisse kuuluvaid pikemaid jutte koondav novellikogu „See, mis tuikab su veres” ning 2006. aastal teaduslik-fantastiline romaan „Jumalate vandenõu”, mille üks osa oli kahasse kirjutatud Lew R. Bergiga.
Seda, et Belials on ennekõike novellikirjanik, näitavad ka tema „romaanid” –
klassikalist romaani tal tegelikult ette näidata polegi, kõik tema nõndanimetatud romaanid on varem perioodikas ilmunud lühilugudest ja pikematest jutustustest kokku pandud teosed, mida seovad kas ühised tegelased või teemad ja mida angloameerika ulme­traditsioonis nimetatakse fix-up romaanideks. Kummaliselt ja sümboolseltki võib tõdeda, et kahekümne loomeaasta jooksul on kirjanik avaldanud tänase seisuga täpselt sada lühilugu ja pikemat jutustust.
Kolmel korral Eesti ulmeauhinnaga Stalker pärjatud kirjanik on silma paistnud ka oma ulmetõlgetega, olgu siinkohal mainitud Lev Veršinini „Kuninga tagasitulekut” ja vendade Strugatskite „Hääbuvat linna”, viimase raamatu Stalkeri-võiduski on ilmselt oma osa Belialsi pädeval ja kirjanikutunnetusega tehtud tõlkel.
Mida võib siis kirjaniku sünnipäevahõngulise jutukogu põhjal öelda? Lühidalt kokku võetuna ehk seda, et kogu kui tervikuga nõudlik ulmelugeja kindlasti rahule jääda ei saa, kogumiku parimate tekstidega aga enam kui küll. Belials ise on korduvalt tunnistanud, et pole eriti kiire kirjutaja ning mahukamad tekstid sünnivad tal enamasti üsna vaevaliselt. Seejuures möönab ta ka kõnealuses kogumikus, et on üks koostööaltimaid autoreid Eesti ulmes: lisaks juba mainitud Simpsonile ja Bergile on tal ette näidata koostööprojekt Indrek Harglaga ning kaks J. J. Metsavanaga kahasse kirjutatud jutustust, mille leiabki siinsest jutuvalimikust.
„Kogu maailma valgus” sisaldab 20 esmatrükki, ühte näidendit ja juttu „Seal, kus voolab valgus”, mis ilmus esmakordselt aastapäevad tagasi minu koostatud Täheaja almanahhide sarja 11. köites „Viirastuslik rügement”. Kuigi kogumikus on kesksel kohal kaks kolmest-neljast jutust koosnevat temaatilist väiketsüklit, on tervik siiski kaleidoskoopiliselt kirju ja paistab eri nurkadest vaadatuna üsna erinev.
Eelkõige kinnitab seegi raamat, et Veiko Belials on tänapäeva eesti kirjanduses ilmselt ületamatu pastišimeister ja valdab peaaegu täiuslikult jäljendatavate autorite või perioodide stiili, olgu valitud laadiks siis 1950ndate-1960ndate ogaruseni optimistlik nõukogude kosmosevallutuse propaganda („Kuldse päikse all me elame …”) või Ray Bradbury lüürilis-sentimentaalsed meeleolupildid hääbuvast tardunud Marsi tsivilisatsioonist („Marss: keskpäev”).
Belialsi suurim mure paistab aga jätkuvalt olevat omaenda ideede ja suurte visioonide nappus. Kui erinevate stiilide meistrina on Belials vahest eesti esiulmekirjanikust Indrek Harglastki osavam, siis kahetsusväärsel kombel pole tal suuri narratiive, mida lugejale jutustada, pigem pakub ta meisterlikult maalitud momente, stseene, hetki, kaleidoskoobikilde, aga mitte lugejaid vapustavaid eepilisi panoraame. Tean eesti ulmes üsnagi mitut täpselt vastupidise probleemiga autorit. Autorit, kelle süžeed, maailmad ja teemad on mastaapsed ning originaalsed, kuid kes kirjutavad nukrakstegevalt puiselt ja kelle kirjanduslikust stiilist ei kannata mingilgi viisil rääkida.
Kogumiku koostamisprintsiipidega ei saa üleüldse nõustuda juba puhtast professionaalsest kretinismist: raamatut sisse juhatama on valitud ülilühikesed (üks-kaks lehekülge pikad) ja kaunis banaalsed tõmmised või heietused, olgu siis Alan Moore’i – Kevin O’Neilli „Liiga X” („The League of Extraordinary Gentlemen”), Charles Strossi „Palimpsesti” („Kardinad”), Aleksandr Gromovi „Arvestaja” („Taandaja”) või filmiseeria „Tulnuka” („Alien”, „Lohetapja”) ainetel. Raamatu keskmises kolmandikus tulevad seejärel kogumiku tugevaimad tekstid ning lõpp vajub jälle ära keskpärasusse; mina koostan antoloogiaid täpselt vastupidise printsiibi alusel: leian, et just algus ja lõpp peaksid olema tipptekstide päralt.
Belialsi üks suuremaid probleeme paistab olevat see, et oma meisterlike peegeldamiste objektiks valib ta tavaliselt keelebarjääri tõttu vaid eesti keelde jõudnud ulmetekste ning siin linastunud filme. Tänapäeva maailmas, kus keskmise ulmehuvilise lugemuslik ja filmialane silmaring on märgatavalt laiem, mõjub see paratamatult pisut provintslikult. Samasse teemasse kuulub ka etteheide, et Belials nimetab tõika, et ta on kõigile kogumiku lugudele kirjutanud lühikese saatesõna „Kingi tegemiseks”. Sedagi saab selgitada vaid sellega, et eesti keelde lihtsalt pole jõudnud teiste angloameerika ulmekirjanike jutukogusid, kus lugudel on omaette eessõna, mistap peabki kirjanik seda mingiks eriliseks ja Stephen Kingile ainuomaseks käitumiseks. Tegelikult on see ameerika ja briti ulmes väga levinud ning sama hästi võiks sellist käitumist nimetada „Silverbergi tegemiseks”, „Benfordi tegemiseks” vms.
Kogumiku tugevamateks tekstideks on kaks jututsüklit ning iseseisvad SF-jutud „Kogu maailma valgus” ja „Seal, kus voolab valgus”. Tegevuspaikade fantastilisus (hüljatud kosmiline baas ja postapokalüptiline tuleviku allmaailm –
või hoopis põlvkondade laev?) ning stseenikirjeldusest pikemaks arendatud süžeed tõstavadki need lood teiste seast esile.
Belialsi küberpungilood mõjuvad heas mõttes koomiliselt. Oma küberpunk-pastiššide puhul paistab Belials justkui jäljendavat toda teadusliku fantastika alažanri vaid väliste tunnuste alusel, adumata ja tunnetamata tegelikult küberpungi mässumeelsust, kontrakultuurilisust ja alternatiivsust: Belialsile on see ilma sisulise punk-elemendita moodne virtuaalajastu muinasjutt, mille värve ja tehnikaid ta valdab, kirjeldab ja peegeldab hästi, aga ei paista üldse tunnetavat. Igatahes on selle tsükli keskne tekst „Hoia end, kullake, hoia end kurjast …” üsna silmapaistev saavutus, kuigi päris küberpungi fännid ilmselt selle lüürilise ja kena armastusloo peale pihku itsitavad.
Raamatu kõige tugevam tekst on aga kaheldamatult nõukogude totalitaarset absurdiühiskonda peegeldavat juhitavuse kaotanud hiiglaslikku tähelaeva ning seal arenevaid veriseid ja traagilisi sündmusi kujutav „Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel”. Selle loo kauge järg „Kuldse päikse all me elame …” pakub mõneti samasugust vaadet 1950ndate nõukogude kosmosepropaganda stiilis, aga juba täielikus palagani võtmes, kus käib üks lõppematu maika väel viinavõtmine kosmoses ning tuumareaktoritel päevitamine. Igatahes näitavad need J. J. Metsavanaga kahasse kirjutatud tekstid ehk kõige paremini, millises suunas Belials edasi võiks liikuda.
Miks on Belials üsna huvitava ajaparadokside ja paralleelmaailmade teema „Aeg liigestest on lahti …” otsustanud lahendada proosajutustuse asemel lühinäidendi vormis, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Põnevat narratiivi võimaldav süžee on nüüd esitatud kuivas draamakirjanduse vormis skeletina, millel pole üldse liha luudel ega mingit iseseisvat kirjanduslikku väärtust, lugemiselamusest rääkimata.
Kogumikku kokku võttes tuleb tõdeda, et kõigest enam paistab Belialsile jätkuvalt meeldivat peegeldamine, olgu siis välismaiste ulmeklassikute (Bradbury, Strugatskid) või oma kodumaiste ametivendade (Veskimees) loomingu, lihtsalt hiljuti loetud ja mõju avaldanud raamatute või siis nähtud ja sügava mulje jätnud ulmefilmide peegeldamine. Ja kui loojale on antud oskus neid peegeldusi sellise meisterlikkusega näidata, siis miks mitte.
Kui ma kümme aastat tagasi neilsamadel veergudel kirjaniku eelmist (temaatiliselt mitte seotud) novellide valikkogu „Helesiniste Liivade laul” arvustades (Sirp 23. V 2003) heitsin ette, et Belials ei loo kirjandust, vaid jäljendab seda, et tegu on pelgalt tuntud ulmeklišeede nauditava ja värvika jäljendajaga, siis vähemalt sellest etteheitest loobumiseks on kirjaniku kolm viimast raamatut „See, mis tuikab su veres”, „Jumalate sõda” ja „Kogu maailma valgus” piisavalt põhjust andnud.
Jah, Belials toetub vägagi tihti kuulsate ulmekirjanike loomingule (mingi piirini on see ulmekirjanduses paratamatu, loomulik ja täiesti aktsepteeritav) ning tõukub populaarsetest ulmefilmidest, kuid oma eredamail hetkil näitab kirjanik meile iseenda ainulaadset ja eripärast nägu. Lõpetuseks võibki sedastada, et ületamatu pastišimeister Veiko Belials üllatab ka pärast kahtekümmend loomeaastat ulmesõpru ikka ja jälle ka täiesti originaalsest ja ainulaadsest küljest.