Veskit käivitav pisar

ANN VIISILEHT

„Baturin, Sa tegid seda taas!“ hüüatas Rein Veidemann romaani „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“ ilmumise peale.* N-ö päris Baturin on see raamat tõesti. Tekst, olgu alustuseks öeldud, avab end suure vaevaga. Tuleb kaua süvikutes ja mõtterähmas ekselda, sümbolite, salapära ja ütlematajätmiste vahel orienteeruda, ühest mõttekrüptist järgmisse müsteeriumi luusida.

„Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“ on kindlasti kõige maailma- või reaalajaloolisem Baturini romaanidest, tegeldes päriselt eksisteerinud tsivilisatsioonis tõeliselt toimunud sündmustega. Fiktsionaalses võtmes muidugi. Esimeses pooles on „Mongolid“ rändava ja vallutava Suur­khaani lugu, teises pooles üha enam tema Jaluspoisi lugu. Alguses söödetakse meile üha järgmiste ja järgmiste lahingkäikude kirjeldusi, puudub sidus dramaatiline materjal, kude jääb hõredaks. Hiljem leiab tekst Jaluspoisi mõtiskluste kaudu oma sügavuse, jõuame rohkem tegelastesse, aga nad jäävad alati kaugeteks, niisamuti nagu kunagise maailma suurima impeeriumi valdajad rahvana. Teisalt pole Baturinit kunagi saanud tavapäraste reeglite järgi hinnata – ja ehk ei tohikski.

Sügavuse mõõde

„Mongolites“ tõuseb esile teema, mida Baturin kannab sageli romaanist romaani: tegelased, kes loovad oma elust ja seiklustest teose, mille kaudu nad üritavad maailma seletada. „Karu südame“ Niika kirjutab oma elus juhtunust romaani. Ka „Mongolite“ Jaluspoisil tekib soov otsida maailmale mõtet. Kloostriellu sukeldumine tagab talle vajaliku vabaduse, iseseisvuse Suur­khaanist, rahu, üksilduse ja vaikuse. Jaluspoiss tahab inimese „sisuküljega väljapoole pöörata, et uurida südame, hinge, vaimu varjatud külgi“ (lk 90), ta tahab lahata inimhinge ja siis leitu paberile kirja panna. Sellest saab tema elutöö. Meenub Alejo Carpentieri „Kaotatud radade“ peategelane, kes Lõuna-Ameerika selvade metsikuses samuti loominguta olla ei suuda, temal sünnib oma imepärase tõeluse kogemusest heliteos. Need on kultuurist läbi imbunud indiviidid, kes ei suuda lihtsalt elada ja kogeda, nad peavad elu süstematiseerima, representeerima, sõnastama. „Mongolite“ lõpus kinnitatakse: „Sa olid enne kõiki, / SÕNA, sa tead kõike“ (lk 130).

„Mongolid“ tõstatab fundamentaalseid küsimusi. Üks nendest on kindlasti küsimus sõja olemusest. Kuidas ja millal langeb käivitav pisar kellavärki või veskisse, et teostada mingi mõte, anda kuju sisemisele sunnile ja välisele tõmbele, panna liikuma sõda? Mis paneb inimese tundma kurbust, rõõmu, viha, kadedust? Kust pärinevad hinge allikad? Ühe vastuse Jaluspoiss lõpututele küsimustele leiab, sellise, millisest juhindub õigupoolest kogu Baturini filosoofia. See on uskumus kannatuse vajalikkusest: „Nõndaks isekeskis mediteerides avastas Jaalmar inimhingede jäävuse-muutumise seaduse: inimkond pidi elama rõõmu ja kurbuse lummas, see andis kõigele, mis temaga sündis, sügavuse mõõtme“ (lk 95).

Veel ilmneb Baturini teostes sageli peategelase teisiku motiiv. See on müstiline teadmine teisest, kes peab sinu elujoonega kaasas käima; kellestki, keda sa otsid ja ootad. Suhe temaga ei pea olema harmooniline, see võib olla sügavalt dissonantne. „Karu südames“ on see keegi Nganassaan, Saatusejuht, peategelasega väga sarnane isik, kes hõllandub aeg-ajalt maastikus või dialoogide kaudu iseeneses, ta võib olla sama vana või keegi ajatu ja eatu. Romaanis „Sõnajalg kivis“ on see Laevapoiss, „Kentauri“ Nikyas Bigartil Varjumees, tema lapsepõlvemina. „Mongolites“ on selleks Suurkhaani Jaluspoiss, aga pisut ambivalentsemalt, ta on justkui nii khaani sisemuse teine pool kui ka tema vang, teener, alam ja alluv, kellest kasvab välja tema sõber ja rivaal armastuses. Sõber ja vaenlanegi on Baturinil sageli ükssama isik. „Mongolites“, mil iganes Suur­khaan ja Jaluspoiss millegi pärast pisut „nugadel“ on, lahendavad nad selle traditsioonide kohaselt haikude tegemise võistlusega. Ühe sellise peavad nad maha näiteks siis, kui khaani naine Zarema on sünnitanud poja ja ilmneb väike küsitavus, kes tolle isa võiks olla. Peab tõdema, et need on romaani kõige kaheldavamad kohad, luuleanniga autor siin ei hiilga.

Poole raamatu pealt elab Jaluspoiss üle ühe äärmiselt baturinliku muundumise. Kagu-Euroopa vallutatud rahva pojast on saanud mongol ja siis – kristlik munk. Baturini kangelastel on sageli rohkem kui ühe elu võimalus, mitu teed, mispidi minna. Kõige kõnekamalt esineb see topeldus „Kentauris“: Nikyasest saab erilise kosevee toimel võimas kentaur ning raamatu lõpul taas kord tähele­pandamatu ja tagasihoidlik nohik. Muutus tegelases on sündmuste käivitus ja algus. Kumb tee on õigem? Kumb või missugune läbi elatud minadest on kõige rohkem „sina ise“? Või need kõik? Jaluspoiss leiab oma sidususe ristiusust. Isegi kui ta vahepeal lööb kahtlema, saab ta tuge lihtsatest ja samas nii keerulistest tõdemustest „õndsad on need, kes ei näe ja siiski usuvad“ (lk 37) ja „kui sa usud, siis on sul (Jumal), kui sa ei usu, siis sul ei ole“ (lk 39).

Nikolai Baturin saab täna 80aastaseks.

Nikolai Baturin saab täna 80aastaseks.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Kõnekas paus

Möödapääsmatult tuleb peatuda Baturini keelel. See on oma leiutaval kõrgusel nagu alati, ent siin jääb segama erakordselt sage mõistukõnelisus, mis ei lase sõnailul nõnda esile tungida, nagu võiks. Teksti vahele on põimitud näidendilikku dialoogi, rohkesti haikusid, üks üllatav robinsonaad ning Baturini raudvara: ridu ületavad tähendusest tulvil kolm punkti. Kuid häirib suurte mõtete suureline esitamine, üks tsitaat raamatust võtab imehästi kokku selle essentsi: „Mongolite arutelu oli lapslihtne, samas määratu keeruline. Seda võis mõista vaid kõnekate pauside ajal“ (lk 9).

Võib öelda, et ka Baturini enda keele esiletükkivaim omadus „Mongolites“ on kõnekas paus. Seda leiab nii katkendlikes dialoogides, ridade vahel kui ka jutustaja kõnes. Baturin on liikumas mingi väga tema moodi ainulise mängulisuse poole, mis kipub tootma väljendeid, nagu „tema majesteet mongoolia pakane“, „kas mõttes endas ongi mõtet“, „titeparkuur“ jm veidraid personifitseerimisi, mida võiks mõnes kontekstis nimetada kahetsusväärse sõnaga „maitsetu“. Suurkhaanile viidatakse pidevalt epiteediga „karismaatiline“. See on tema isiku sundomadus, jäädes ometi pisut tühjakõlaliselt kõmisevaks kuljuseks, ebaveenvaks kinnissõnaks. Jaluspoisi ja Zarema armastuski jääb lugejale kaugeks, lünki, mida täita nende kohta edastatud katkendliku informatsiooni vahel, on liiga palju. Tekst ei voola.

Lisaks tundub, et „Mongolites“ toimub üks veider nihestus Baturini diskursuses. Tema tegelased ei tunnista tavaliselt kunagi teineteisele eksplitsiitselt kolme sõnaga oma armastust, selleks on olemas kõiksugu loodusmetafoorid ja läbitavad katsumused. Seetõttu kõlab siinne „Zarema, olen ma sulle kunagi öelnud, et armastan sind?“ (lk 72) kuidagi liigotseselt ja pisut triviaalselt.

Kuid Baturini haaravus ja ilu on suurelise vahel ikkagi alles, köites juba esimestel lehtedel lummaliselt mahlakate lausetega: „Aeglaselt nagu madude melanhoolia sujusid lõputupikad kaamelikaravanid, rändavate mäeahelikena paistsid kaugelt elevandikaravanid – kõik teed ja sihid viisid Karakorumi“ (lk 9). See kaunis lõik viib mõtte „Oaasile“ (1976), ühele täiuselähedasele Baturini teosele. Samuti kaigub tõeliselt hea Baturin läbi kajaga karpide motiivist. Kajaga karp on mälestuste kogum, kuhu Jaluspoiss-Jaalmar paneb laagerduma mõne väikese lummava eseme ning ühes sellega küsimuse. Seejärel lastakse tol seal Ajas viibida ja karpi hiljem avades leidub seal pea alati vastus. See on mingi sügavam säädumus, salajane sisemine tark paik, mis ehk lähtub uskumisest, et sisimas me juba teame niigi, mis on õige ja millist teed minna.

Vaimu kiirgus

Üks raamatu kesksemaid punkte on Zarema „pööre“; otsus mehele pühendumise ja laste sünnitamise asemel rajada Mongoolia kõrbesse imeline Itaalia aed, utoopiline oaas, Giardino Segreto. Zarema õpib kuulatama ja tundma kõrbe genius loci’t, maastiku vaimu, mis võikski olla Baturini juba tuttav avarilmsus „Mongolite“ moel: see on sund tunda loodust, millest oled osa, samuti armastus laiuva kõrbe vabaduse vastu ja lähedus loomade, eriti hobustega. Kuid sellegi juures on meile justkui antud piirjooned ilma sisuta, mingi suur ja suurejooneline visandus, mis ometi ei lase meil tegelastele psühholoogilises plaanis läheneda.

Salaaed ise on nii hingeline kui ka füüsiline ruum, selles vastanduvad mehelik (aina sõdiv) ja naiselik energia, mis „rajab Aia sõjakoledustes põrutada saanud inimvaimu taastamiseks“ (lk 78). Siis hävib aed maavärinas ja Zarema jääb ühes sellega kadunuks (kaob ka „Kentauri“ Dido, kaob „Karu südame“ Emili …). Näeme seda kadumist esmajoones Jaluspoisi armastavas hinges, äkki avaneb senimaani kestnud kängitsetus ja tema tunded saavutavad eheduse neis meeldejäävates ja lohutavates sõnades: „Inimene ei kao kunagi jälge jätmata; alati jääb maa peale kui mitte tema jälg, siis tema aura, Vaimu kiirgus, mille järgi otsida ja võimalus teda leida [—]. Ma tunnen Zarema vaimu kiirgust, ta ei katke hetkekski“ (lk 82). Hiljem jõuab ta äratundmiseni, et kuigi inimene on kadunud või kaotatud või valinud äraminemise, võib siiski „vastupandamata armastada nende kohal kurvastamata“ (lk 108). Saada ise hingelt suuremaks, armastada edasi vastuseta ja pingsalt. Needki heiastused paneb Jaalmar oma kaustikusse kirja.

Ühel murdumise hetkel tajub Jaluspoiss-Jaalmar, et ta ei ole õieti kumbki – ei mongol, ei eurooplane – ja on ilma jäänud Naisest. Sarnane katkemise hetk oli Niikal, kui ta oli kaotanud Emili ja vastutahtsi-kogemata tapnud karu, kuid „Mongolites“ ei saavuta seik toda ülevust, sügavust ja suurust. Nõnda katkedes töötab Jaalmar kloostri salapaigas edasi ja unustusekord asub teda lahutama ülejäänud maailmast. Midagi garcíamárquezlikku on selles peidukambris istumises, nagu Melquíades pärgamentide taga või viimane Aurelianodest, ikka seda üht saladust ja sõnumit dešifreerimas. Või nagu Mehis Heinsaare Endel Tõldsepp pööningul ühtsama hiiglasuurt ja lakkamatut mõtet lõpuni mõtlemas, saades ise seekaudu tolmuks.

Nagu ajastud, millest jutustab „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“ (umbes XII–XIII sajand), nii jääb ka teos ise liiga keskaegse allegooria sarnaseks. Katkendlikkusest või ebaühtlusest olenemata võiks ju moodustuda üks mõjuv tervik, siin seda aga ei juhtu. On sügavaid mõtteid, häid kujundeid, põnevaid pöördeid, aga nende esituslaad ei lase neil kokku tulla. Sellest üle kajab aga maailmapäästmise soov, hirm oleviku, Euroopa huku ja hävingu ees. Ja lõpuks lootusrikas kinnitus Piibli sõnadel: „Kurjal ei ole tulevikku. Õelate lamp kustub“ (lk 128). See on ilus.

* Rein Veidemann, Päikesevarjutus laskub Europaale idast. – Postimees 15. IV 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht