Vetevallast pannini

„Eesti kalaluule antoloogia“ on autorite, teemade, vaatenurkade ja stiilide poolest nii külluslik, et mulksub lausa üle ääre.

VEIKO MÄRKA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kala eriline side eestlastega ulatub aegade hämarusse. See on saladuslik, tihe ning mitmepalgeline. Enamgi veel: kala on aastatuhandeid püsinud mitte ainult eestlaste, vaid ka teiste soomeugrilaste meeles ja keeles. Eestikeelne lause „kala ujub vees“ kõlab sarnaselt ka soome („kala ui vedessä“) ja ungari keeles („hal úszik a vízben“).

Osa ajaloolasi eesotsas Paul Johanseniga on püüdnud tõestada, et praeguses Eestis suuri maavaldusi omanud Maydellide (Maidelite) aadlisuguvõsa on eesti päritolu. Ühe tõsise argumendina kasutatakse Maydellide vappi, millel on kolm kala. Ilmselt on suguvõsa päritolu võimatu tõestada, aga seik, et kala peeti eestlastele nii omaseks sümboliks, et selle alusel heraldiline hüpotees üles ehitada, on iseenesest märgiline.

„Eesti kalaluule antoloogia“ esimese osa moodustavad rahvaluulenäited. See avardab ajadimensiooni mõõtmatult, pealegi on rahvaluules kala kujund enamasti veel üheselt mõistetav. Lisaks kaladele on antoloogias sageli juttu näkkidest, vähkidest, vaaladest, konservikarpidest, naftasaastest, kassidest, akvaariumidest ja muudest kaladega assotsieeruvatest objektidest.

Leia pildilt kala!

Kala ei ole eesti luules eriti ülev ega traagiline tegelane, pigem pisike sahkerdaja, kelle peab kinni püüdma või, vastupidi, vette tagasi laskma – või siis temaga samastuma, kui meeleolu segane ja heitlik. Koostaja Vladislav Koržets kirjutab eessõnas: „Suurt osa tekstidest kannab humoristlik hoiak. See ei tulene koostaja eelistustest, vaid ongi omane kogu kala- ja kalastamisteemalistele tekstikogumile. Kalamehejutt on meie keeleski miskit, millega seondub muhe esitusviis ja luiskamine (luuletamine).“

Üldmulje kogust on tõesti pigem lustakas ja vaimukas kui depressiivne. Juhan Sütiste „Viljad ja veed“: „Seepärast ärge imestage, / kui tihti päris mõistlik tüüp / on õngitsedes arulage / ning müttab voos kui suur polüüp“. Kui on tegu otseselt kalapüügi, kala puhastamise ja söömisega, siis negatiivsed meeleolud peaaegu puuduvad. Peamiselt seostuvad need pettumusega, kui kala kätte ei saada või saadakse liiga väike. Aga see pole tõsiseltvõetav mure. Kohati on huumor lausa hüperaktiivne (Felix Kotta „Kusti äpardus“, Arno Vihalemma „Riisale“, Kersti Merilaasi „Poeem Pärnu silgust“ jne). Jääb mulje, et suur osa meie kalaluule viljelejatest on endale üsna selgelt aru andnud, mida kala püüdes tegelikult tehakse – tapetakse. Ning kui tegu on harrastuskalastajaga, siis käiakse kalal lihtsalt meelelahutuseks ning ahnusest tasuta kõhutäie järele. Seda on püütud siis kinni mätsida põnevuse või huumori kattevarjuga. Ent kogus leidub ka palju veekogudega seotud luuletusi, kus kalad esinevad statistidena ning esikohal on veemasside ekspressioonid või impressioonid. Leidub ka kaluritega juhtunud traagiliste mereõnnetuste kujutamist.

Koostaja on teinud ära ülimalt põhjaliku töö. Juba sisukord on omaette oluline kirjanduslik allikas. Antoloogia ei avalda sügavat muljet mitte ainult oma paksusega, vaid ka autorite, teemade, vaatenurkade ja stiilide paljususega. Jääb mulje, et mitte ainsamalgi ihtüoloogilisel poeesil ei ole lastud võrgusilmast läbi lipsata. Leidub palju ootamatut, kontrastset ning leidlikku: näiteks Marie Underi „Rändav järv“ ei seostunud mul varem kaladega, ometi on nad seal tähtsad tegelased. Sama kehtib Jüri Üdi „Suveteatri“ kohta. Nii on kogu luuletused võrreldavad lastele mõeldud peitepiltidega à la „Leia pildilt kala“. Neid pilte on aga üle tuhande! Mõnelt pildilt ma otsitavat ei leidnudki või ei olnud leitu eriti kala moodi. Tõsi, tunduvalt rohkem oli pilte, kus kala on küll selgelt näha, kuid pilt ise väheütlev või lausa vusserdis. Pildid, kust kala tuleb otsida, mõjuvad enamasti isegi huvitavamalt kui need, millelt ta kohe vastu vaatab.

Kalaluule ajatelg

Antoloogia annab tervikliku pildi kogu luule arenguloost ja muutlikkusest, mitte ainult eesti kalapoeesiast. Ärkamisajal valitses seni arvatust pragmaatilisem hoiak – majanduslik ning kulinaarne („Küll on so sees, oh laheke! / veel teised kalaksed, / küll suuri ning ka pisuksi, / mis magusad ja head“, lk 65).

Eesti kalaluule ühed varasemad autori­tekstid pärinevad XIX sajandi keskelt Sõrvest. Ilmari Manninen, võrguaed „juhmudega“, Anseküla, Leu (Lõu) küla.

Eesti Rahva Muuseum / muis.ee

XX sajandil pöördus fookus sujuvalt kalamehe psühholoogia kujutamisele. Eesti iseseisvumise järel on uueks tendentsiks etnograafilise kallakuga tekstid, kus luuletaja kujutab kalandusega seotud inimeste elu, eriti muidugi Peipsi ääres ja saartel. Peamiselt selle perioodi teeneks on, et antoloogia annab hea ülevaate Eesti geograafiast – konkreetseid veekogusid, mida nimetatakse, pole mõtet loetleda. Johannes Barbaruse „Sordiiniga“ (1937) kannab esimesena kala veest ja kulinaariast hoopis teise diskursusse – seisundiluulesse. Mart Raua „Kahvul“ aga pöörab tähelepanu kurvale tendentsile, et kalapüük võib asenduda alkoholi liigtarbimisega, mis püügi tulemused nullib. (See motiiv esineb ka hiljem.)

Stalini-aegse luule huvisfäär pöördus tagasi XIX sajandi teise poole oma juurde: suured saagid ja entusiasm nii püügil kui ka kalatööstuses. Muia Veetamme „Enne ja nüüd“: „Mootori ees rahvasaadik, / tüüril kommunistlik noor … / Ime siis, et suured saagid / merelt võidetakse koos“. Kuuekümnendatel kujutati kalastajat idüllilise mediteerijana keset tormlevat kaasaega – samamoodi stereotüüp, kuid inimlähedasem. Seitsmekümnendate algusest muutub kalaluule nii mitmekülgseks, et ei võimalda üldistusi. Prevaleerima hakkab kala kui metafoor või hingeseisundi peegeldaja. Ta on omandanud oreooli, mille peamisteks komponentideks on saladuslikkus, mobiilsus ja igavikulisus. Kalapüük ja kalatoit on sellest ajast saadik kõrvalised valdkonnad ning kuuluvad pigem humoristlikku diskursusse. Ka tormi ja kaluri võimaliku hukkumise teema on ammu pildilt väljas.

Pärlikarbid segi mudakukkedega

Antoloogia üks väärtusi on juhatamine sügavate kalaluuletusteni, mille autorid pole eesti kirjanduslukku kinnistunud: Maie Remmeli „Isa inkarnatsioon 2“, Sulev Muttiku „*Peopesades on“, Lemmi Kuulbergi „*vahel kala“, Kaia Lehe „*Jää all järves“, kogu Marko Mäe panus jne. Mitu aastat luulekonkurssi „Kuldkala värsid“ korraldanud Koržets on raamatusse kaasanud mitmed selle laureaadid, kes pole oma koguni jõudnudki. Nende tase on kohati päris kobe, näiteks Martin Kasepuu murdekeelne „Laisa kalamihe kaebelaul“ ja „Talihari“. Talente meil jätkub, oleks ainult hooandjaid!

Kalaantoloogia on niisiis kõikehõlmav ja muljetavaldav teos. Ometi võinuks seda umbes veerandi võrra kärpida. Igal antoloogia koostajal on põhiliselt kaks selekteerimisvõimalust: kas piirata autorite või tekstide hulka. Mõlemas vallas on valikusõel olnud liiga hõre. Pärlikarbid on segi mudakukkedega. Suurem puudus on aga heade autorite üleekspluateerimine: näiteks „Kaks põldu“ parandas tunduvalt minu arvamust Manivald Kesamaa luuletajavõimetest, ent 20 tema luuletust on liig, mis liig. Paljude mahukamalt esindatud autorite puhul ilmneb taseme ebaühtlus (Ilmar Trull, Contra jt). Kalju Lepik oli suurepärane luuletaja, aga see ei paista välja tema luuletuse „Kalal“ puhul.

Ka laulusõnade ja lasteluule hõlmamine raamatusse on suuremalt jaolt liigne ballast. Need mõjuvad – eriti laulude refräänikorduste tõttu – ogaralt või infantiilselt. Mõned üksikud üldtuntud laulude tekstid siiski rikastavad antoloogia üldilmet: Anna Haava „Kalamehe mõrsja“, Tiiu Targama „See oli ennemuistsel aal / Heeringas“, Debora Vaarandi „Uus paat / Rannakolhoosis“, Villu Kangru „Inimene pole kala“.

Koostaja liigsest liberaalsusest hoolimata veenab antoloogia meid ühes: Eesti on küll väike maa, aga mõttemaailmade poolest väga rikas. Luuletajate kalamaailmanägemused on hämmastavalt erinevad teemade, aga ka teostuse poolest. Korduvad motiivid puuduvad. Kõigil antoloogias esindatud autoritel on omapüütud kala, mida ta teistega jaganud pole. Ehk kõige üldistavam on Juhan Jaigi „Korgivahtija“, kus üksisilmi õngekorki jõllitavat kalameest võrreldakse mediteeriva joogiga.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht