Viimase aastakümne proosa vormipaljususest ja hajuvatest žanripiiridest

Tiina Vihmar

Vaadates tagasi viimaste aastate ja üldisemalt nullindate proosakirjanduse arengule, tabasin end sisuliste küsimuste asemel pead murdmas probleemi üle, kuidas toimida tänapäeva eesti proosakirjanduses üha enam ja enam hägustuvate žanrimääratluste ja -piiride puhul. Kas tervitada uusi proosavorme kui märke eesti kirjanduse sisemisest arengust ja avardumisest või konstateerida neid kui paratamatuid hübriide, mis peegeldavad kirjaniku ja üldisemalt ka kirjanduse positsiooni muutumist ühiskonnas? Tuleb tõdeda, et eraldi tähelepanu vajaksid ka žanripiiride kehtestamisega seotud probleemid, mis üldse kuulub ilu- ehk n-ö päris kirjanduse valdkonda. Kuidas näiteks toimida „Minu …” sarja puhul, on see ilu- või teadmiskirjandus? Või kuhu tõmmata piir mälestusraamatute kui kirjandusliku dokumentalistika ning omaelulooliste teoste kui ilu- ja elukirjanduse segažanri vahele, kus omaelulooline taust ei ole siiski esiplaanil (nt Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon”)? Selles kahtlemata olulises küsimuses nõustun Igor Kotjuhiga, kes sõnastas juba 2011. aasta „Vikergallupis” vajaduse žanri evolutsiooni käsitleva kirjandusteadusliku debati järele. Miks siis ikkagi on viimasel ajal proosas nõnda palju vormipaljusust ja segadust žanripiiride ümber? Miks on üha keerukam määratleda proosateose žanri, nii et see oleks üheselt mõistetav? Küllap on raske, kui mitte võimatu, neile küsimustele ammendavat vastust anda. Küll aga võib kultuuriajakirjades Vikerkaar ja Looming ilmunud kirjanduse aastaülevaadete (proosakirjandus aastatel 2000–2011) toel tuletada paar võimalikku arengusuunda, mis on viimasel aastakümnel mõjutanud proosakirjandust rohkemal või vähemal määral: luuletajast prosaistide üldisem mõju proosaloomingule, kirjaniku positsiooni muutumine ühiskonnas (vanem põlvkond versus noorem põlvkond).

Enne aga paar üldisemat tähelepanekut. Kirjanduse aastaülevaateid lugedes jäi silma üks huvitav nüanss: näib, et arvustajatel ja kriitikutel on sageli vajadus, aga ka vabadus, määratleda kõnealune teos nii, nagu see neile subjektiivselt kõige sobivam tundub. Nii nimetab 2002. aasta Vikergallup Anton Nigovi „Harjutusi” romaaniks, Jan Kaus määratleb Loomingu proosaülevaates sama teose kui žurnalistliku päeviku. Rein Veidemann olevat aga Jan Kausi lühikese proosa kogule „Üle ja ümber” (2000) ja Berk Vaheri kogule „Pilved asfaldile” (2000) lausa uue ühise „žanri” leidnud – käekirja proovid (Vaher 2001, lk 440). Selliseid näiteid võib tuua veel kümneid ja kümneid. Võib ju küsida, et mis seal õigupoolest vahet on, tekst on tekst, kuid siin nõustun ma klassikalise tüpologiseerimise ja žanripuhtuse nimel kõige tulihingelisemalt sõna võtnud kriitiku Mihkel Kunnusega (2012, lk 107): „Kategooriad ja tüpoloogiad pole mingi kuri arhaism ega tsensuur Loojate ahistamiseks, vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja – NB! – juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta ülesleidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Kas ikka maksab Jim Ashilevi, Peeter Helme ja Rein Raua kaantega laaste romaanideks nimetada?”. Õigupoolest minu subjektiivsest tõrkest nimetada Ashilevi teost vormi mõttes romaaniks (sisu poolest on teos suurepärane) saigi kogu selle kirjatöö idee alguse.

Teise huvitava eripärana paistis aastaülevaadete koostajate puhul silma lihtsama vastupanu teed minek ja vaid autori ja teose pealkirja mainimine (või ebamäärane konstateering – proosateos), mis vabastas žanrimääratlusega seotud ebakindlusest ja probleemidest. Problemaatiliseks on osutunud näiteks Ervin Õunapuu „Väike palveraamat” (2000), Aare Pilve „Nägemist” (2002), Erkki Luugi „Ornitoloogi pealehakkamine” (2002), Wimbergi „Lipamäe”, Toomas Raudami „Väike” (2009), Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele” (2010), Lauri Pilteri „Retk Rahemäkke” (2010), Lauri Sommeri „Kolm yksiklast” (2010), Siim Nurkliku „Kas ma olen nüüd elus? (2010) jt. Raskusi on valmistanud üldine žanrimääratlus (kas proosa, luule, draama?), aga ka žanrisisesed tüpoloogilised küsimused (romaan, jutukogu või midagi hoopis kolmandat?). Võib oletada, et selline segadus on osalt tekkinud postmodernistliku kirjutusviisi mõjutusel. Kuigi postmodernismi kõrgpunkt on möödas, oleks ignorantne alahinnata postmodernistliku tekstiloomemehhanismi jätkuvat mõju, mille tuules tekkis eesti proosakirjandusse uudseid lühivorme, mille kohta ei ole senini kinnistunud ühtset nimetust.

Nüüd aga mõni sõna kahest esile tõstetud arengusuunast. Kui nullindate luule puhul mainiti vabavärsi pealetungi, siis proosas andsid tooni luuletajatena alustanud prosaistid (seda eriti nullindate II poolel). Esimesena võttis luulevallast proosasse siirdunud autorite kohta sõna Kätlin Kaldmaa, kes andis 2006. aasta Vikergallupis mõista, et just proosa aitab paremini leiva lauale tuua, sest nõudlus uuema eesti proosa järele on muutunud aasta-aastalt üha valjuhäälsemaks. Kaldmaa (2007, lk 216) toob põhjuseks ka asjaolu, et „mõned luuletajad on nii suurteks kasvanud, et nende ütlemised ei mahu enam hillitsetud luulevormi sisse ära […]”. See on väga tabav ja ajatu tähelepanek, mis iseloomustab minu arvates hästi ka neid luuletaja hingega prosaiste, kes kuuluvad vanema põlvkonna esindajate hulka (nt Jaan Kaplinski, Tõnu Õnnepalu).

Kõige ülevaatlikumalt peatus proosa luulestumise teemal Johanna Ross, kes kuulus 2010. aasta kultuurkapitali auhinnažüriisse. Ross (2011, lk 126) tõi esile, mil määral on kogu kirjanduse vallutanud esimene isik ning sidus kõikvõimalike minade müriaadi proosa luulestumisega. Selles andsid talle alust traditsiooniliselt lüürikale omased tunnused, nagu suurem subjektiivsus ja autorimina värelustele keskendumine. Rossi arvamusega haakub Loomingu 2010. aasta proosaülevaate koostaja Holger Kaintsi mõte, et kui vaadata autoreid, „kes seda [s.t mina-vormi – T. V.] suunda harrastavad, näeme, et nende hulgas on suur hulk (kui mitte valdav enamus) luuletajaid, kes on proosasse üle tulnud või jätkavad paralleelselt ka värsside kirjutamist. Ning enamasti on tegemist tunnustatud ja ülihästi sõna valdavate luuletajatega. [—] Ju siis võib tekkida küsimus, kas ei ole seesuguse proosa näol tegemist proosavormi siirdatud luulega. Luules on ju peaaegu reegel, et kirjutatakse minavormis, või vähemalt mina-tasandilt lähtudes” (Kaints 2011, lk 405j)

Kui 2010. aasta loomingusaaki peeti luulest proosasse siirdujate puhul väga edukaks (Maarja Kangro „Ahvid ja solidaarsus”, Lauri Sommeri „Kolm yksiklast”, serva poolt ka Viivi Luige „Varjuteater”, Aare Pilve „Ramadaan” jt), siis Kristiina Ehini esikproosakogu „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine” (2005) sai Mihkel Muti Loomingu 2006. aasta proosaülevaates küllaltki kriitilise kommentaari osaliseks: „Literatuurne on ka Kristiina Ehini „Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine”. Siin on formaalselt mitu liini, kirjad (päevik?) ja tundeollus. Niisuguste asjade kohta öeldakse „luuletaja proosaraamat”, vähemasti alguses” (Mutt 2007, lk 443). Kuigi Mutt avaldas arvamust ühe konkreetse teose kohta, võib tema hinnangut „luuletaja proosaraamat” näha kui üldistust neist vastuvõturaskusist, mis saadavad autoreid, kes otsustavad kätt proovida mitmes žanris.

Teise arengusuunana välja toodud põlvkondade küsimus seostub otseselt peaaegu igal aastal kirjandusülevaadetest läbi käiva soovunelmaga, millal küll valmib panoraamne tänapäevane suurromaan, kus kirjeldataks meie elu siin ja praegu ning mis kannaks märgilist tähtsust alles vormuvas kirjandus- ja kultuuriloos. Paraku näib, et kutselisest kirjanikust on saamas anakronism, mis nagu ei kuulukski enam tänapäevase ühiskonnaga kokku (meeldiva erandina kinnitab reeglit Indrek Hargla). Noorema põlvkonna autoritel ei ole seda luksust end pelgalt kirjanikena määratleda, sest nende loometöö sünnib muu (palgatöö) tegevuse kõrvalt (nt Jan Kaus, Peeter Helme, Rein Raud, Andrus Kivirähk jpt). 2006. aasta „Vikergallupis” on leidnud Jaak Urmet, et „[r]omaani kirjutamine on muutunud asjaks, millega tegelevad vanad inimesed. […] See on masendav. Sest see mitte ainult ei anna eesti proosale täiesti ebaproportsionaalselt raugalikku ilmet, vaid on märk närusest suundumusest: romaani kirjutamiseks vajalikku aega on võtta ainult vanadel inimestel, kellel ei ole enam tarvis rajada kodu, kasvatada lapsi ega maksta pangalaene. Nooremad kirjanikud peavad aga seda kõike tegema – teenima kümne töökoha peal pappi nii et selg märg, saamata pühenduda süvenemist nõudvate asjade kirjutamisele” (Urmet 2007, lk 221 j). Kolme aasta pärast on Urmetil põhjust rõõmustamiseks, sest romaane on hakanud kirjutama ka nooremad autorid, kuid kvantiteet ületab selgesti kvaliteeti. Ka Maarja Vaino leiab 2009. aasta „Vikergallupis”, et „[n]ovelle ilmus parasjagu, pikemat proosat seevastu väga palju, ja kuigi kirjanduse piiride hajumise tõttu võib paljusid romaanideks nimetada, ei vasta suurem osa neist romaani kui žanri tõsisematele nõudmistele. Iseenesest on tore, et eesti kirjandusse tuleb hoogsalt noori kirjutajaid, usutavasti ja loodetavasti kasvab mõnest aja jooksul ka päris kirjanik” (Vaino 2010, lk 111).

Siin kaigubki paradoks: vaatamata meie romaaniklassikute loomingu ja tänapäevase romaanižanri vahel haigutavale nii sisulisele kui vormilisele kuristikule, ollakse noorema põlvkonna puhul jätkuvalt millegi suure (ja traditsioonilise) ootuses. Kuid kas see on muutunud oludes üldse realistlik või isegi õigustatud ootus? Jalajäljed, milles soovitakse nooremat põlvkonda astumas näha, on kui kumm, mis pidevalt eest ära venib. Aeg aga näib soosivat kõiksugu hübriidseid vorme, mis peegeldavad ühelt poolt lugejate muutunud lugemisharjumusi, teiselt poolt ka kirjanike muutunud kirjutamisharjumusi. Seda kinnitab samuti luuletajate proosasse siirdumine. Teatavat lõhet on tunda ka eri põlvkonna kriitikute ja arvustajate seas, sest ootused ja arusaamad, mis on „päris” kirjandus või kes on „päris” kirjanik, erinevad paratamatult.

Mida siis öelda kokkuvõtteks? Mina leian, et nullindatele iseloomulikku paljusust tuleks näha plussmärgilisena – eesti kirjandus elab, hingab ja areneb. Arengu käigus on mõistetav, et etteantud piirid jäävad kitsaks ning hakkavad ühel hetkel ahistama. Küsimus ongi, millega me tulemust võrdleme, mida omavahel kõrvutame. Kas tasub uuemat kirjandust pidevalt klassikaga võrrelda? Kas tasub anda pealiskaudseid hinnanguid ja praakida teoseid kõrvale lihtsalt seetõttu, et sisu (või vorm) on võõristav või autori nimi tundmatu? Kas tasub jätkuvalt ignoreerida kirjanikke, keda rahvas hindab, kuid kelle loomingut kriitikud liiga triviaalseks peavad (nt Erik Tohvri fenomen)? Kas ei ole aeg tunnistada fakti, et kirjaniku ja üldisemalt ka kirjanduse positsioon muutub ühiskonnas pidevalt? Lõpetuseks kordan Igor Kotjuhi üleskutset alustada žanri evolutsiooni käsitlevat kirjandusteaduslikku debatti, sest selles võiks välja kooruda nii mõnigi just viimasele aastakümnele iseloomulik tunnus, mis aitaks niigi kirjus pildis pisut selgust tuua. Ja seda veel enne, kui nullindad lõplikult kaanonisse kirjutatakse.

---

Kasutatud kirjandus

Holger Kaints, 2011. Lugemisaasta lugemisi. Eestikeelne proosakirjandus 2010. – Looming, nr 3, lk 400–418, http://www.looming.ee/?archive_mode=article&articleid=595 (11. I 2013).

Kätlin Kaldmaa, 2007. Vikergallup. Eesti kirjandus 2006. – Vikerkaar, nr 4-5, lk 214–223, http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4553 (11. I 2013).

Jan Kaus, 2003. Lennata või roomata? Teadvuses või reaalsuses? Eesti proosa 2002. – Looming, nr 3, lk 399–425.

Mihkel Kunnus, 2012. Vikergallup. Eesti kirjandus 2011. – Vikerkaar, nr 3, lk 102–112, http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5426 (11. I 2013).

Mihkel Mutt, 2007. Eesti kirjandus kui pretensioon.vandenõu.com. – Looming, nr 3, lk 431–454.

Johanna Ross, 2011. Vikergallup. Eesti kirjandus 2010. – Vikerkaar, nr 3, lk 118–128, http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5241 (11. I 2013).

Jaak Urmet, 2007. Vikergallup. Eesti kirjandus 2006. – Vikerkaar, nr 4-5, lk 214–223, http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4553 (11. I 2013).

Vaapo Vaher, 2001. Eesti proosa 2000: infantiilsusest seniilsuseni. – Looming, nr 3, lk 429–442.

Maarja Vaino, 2010. Vikergallup. Eesti kirjandus 2009. – Vikerkaar, nr 3, lk 105–111, http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5072 (11.01.2013).