Viivi Luige hüppelaud

Stalini aeg Eestis on olnud ligipääsetav tüdrukute kaudu, kes seda nägid, kuigi ei saanud kõigest aru, ja on pühendanud oma elu sellest kirjutamisele.

ENEKEN LAANES

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kirjanik Viivi Luik on pälvinud riikliku kultuuri elutööpreemia.

Ülo Josing

Elutööpreemia puhul oleks kohane heita pilk kogu elutööle. Aga kas pole see siiski üle jõu käiv ülesanne, eriti kui tosina aasta eest on Viivi Luige loomingut vaaginud esinduslik kirjanike, tõlkijate, kirjandusteadlaste ja filosoofide seltskond?1

Vaadelgem sel pidulikul puhul siis vaid üht tähtteost – romaani „Seitsmes rahukevad“ (1985). See raamat viib meid haruldase sisendusjõuga sõjajärgse tüdruklapse hirme ja naudinguid täis maailma, mida vormivad vaesus ja vägivalla jäljed ja kust kaiguvad vastu reibas Nõukogude propaganda, hoopis teistsuguse sõjaeelse maailma katkendlikud lausungid ja vanemate-vanavanemate ilustamata elutõed. Siis, kui see tüdruklaps on mesipuust leitud Saksa täägi just tarru tagasi pannud ja sunnib parajasti oma musta-hallitriibulises vangirüüs nukku kartulivagude vahel sunnitöö korras kindlusekraave ja salakäike kaevama, suumib jutustaja korraga vaate tüdruku maailmast välja ja ütleb: „Mind piirasid lausikud maastikud, lehmakarjamaad ja kesapõllud ning ähvardas südamereuma. Korterit minu jaoks pidi hakatama ehitama alles kahekümne seitsme aasta pärast. Seitsmeaastane Mati viskas parajasti oma küürus vanaema kiviga ja läks tuppa surmamasina skeemi joonistama. Ta on sellest kirjutanud. Nelja-aastasele Marile pandi jalga valged tuttidega põlvikud ja ta viidi Kadriorgu jalutama“.2

Selle eemale astega paigutab Luik oma sõjajärgse lapsepõlvekogemuse 1980. aastateks eesti kultuuris olevasse tekstivõrku (Unt, Saat), teadmata, et „Seitsmenda rahukevade“ tüdrukuhäälest saab edaspidi see hüppelaud, mis võimaldab rääkida teistel temasarnastel häältel, valdavalt tüdruklaste omadel. 16 aastat hiljem (2001) tuleb meie peategelasest vaid kaks aastat vanem Ene, kellel NKVD-lased lasevad päris pisikesena umbes neljandal rahukevadel raketeta kaevu juures ukerdada, lootuses nii tema vanemad metsast välja meelitada. Veel seitse aastat hiljem (2008) tuleb aasta noorem Leelo, kes kuuendal rahukevadel pärast ema kinnivõtmist isa hoolde jäetuna Paavo Nurmi ja Emil Zátopeki kahevõitluse korras isaga bussile jookseb.

Eesti sõjajärgsest ajast on meil mitmesuguseid kujutusi: on sõjameeste jutustused, küüditatute ja vangilaagris olnute lood, on pagulaste mälestused. Kuid ma pole kindel, kas me oleme teadvustanud, mil määral on meie viimaste kümnendite ajaloolist kujutlust Stalini aastatest määranud nende koolieelikutest tüdruklaste mälestused „Seitsmes rahukevad“, „Ahasveeruse uni“, „Seltsimees laps“. Pole ilmselt juhus, et sellest ajast ei ole sama võimsalt rääkinud tol ajal täisjõus olnud inimeste põlvkond. Nemad olid need, kellega asjad juhtusid, asjad, millest ei taheta või ei osata rääkida. Neil kolmel pea ühevanusel tüdrukul on vähemalt üks vanem puudu – vangis, metsas või kaugel tööl – ja teise vanema hakkamasaamise pärast tuleb lapsel muretseda. Nende elus mängivad palju suuremat rolli vanavanemad, kelle kaudu räägib toores ellujäämise tarkus. Nii on see aeg olnud meile ligipääsetav tüdruklaste kaudu, kes nägid seda kõike, kuigi ei saanud kõigest aru, ja on pühendanud oma elu sellest kirjutamisele. Pole kindlasti juhus, et üks neist tüdrukutest, nüüdseks juba lahkunud, pälvis oma elutööpreemia nelja aasta eest ja kaks on kilbile tõstetud sel aastal.

Teoses „Teadmiste arheoloogia“ selgitab prantsuse filosoof Michel Foucault, et kultuur ei toimi külluse, vaid kasinuse põhimõttel, ja kõike, mida võiks maailma kohta öelda, öelda ei saa.3 Teatud asju on teatud kontekstis võimalik väljendada vaid teatud viisil ja mitte teisiti. Foucault’ vaimus võib väita, et sõjajärgsetest aastatest ei ole saadud rääkida lõpmata paljudel viisidel, ja nendestki viisidest, mis on leitud, on ühed osutunud mõjusamaks kui teised. Foucault’ järgi on kultuur olemuselt jäljendamise, kommenteerimise ja tõlgendamise süsteem. Olemasolevaid ütlemisviise laenatakse rohkem, kui leitakse uusi. Ometi tundub vahel, et mingi lausung, mingi rääkimisviis on värskem kui teised. See toitub küll varasematest, kuid pakub siiski mingi täiesti uue vormi, mida hakkavad kommenteerima, tõlgendama ja laiendama järgmised; tõmbab esimese künnivao, mille järgi hakkavad joonduma teised. Luige „Seitsmes rahukevad“ on üks selline lausung, ilma milleta võib-olla ei oleks ka „Ahasveeruse und“ ja „Seltsimees last“. Mihkelsoni ja Tungla raamatuid ei saa kindlasti taandada Luige omale, neil on omad uued tuiked ja tugevus, mis lausumisajal 1985. aastal ei olnud mitte ainult poliitiliselt, vaid ka puhtkultuuriliselt võimalikud. Siiski seovad neid tekste äratuntavad lausungiväädid, olgu selleks Luige ja Mihkelsoni tungilisus või Luige ja Tungla valusnaljakas huumor. Ja neist väätidest on omakorda hargnenud palju teisi, rääkimaks mitte ainult ajaloost, vaid ka paljust muust.

Selle mõttelise tekstikogumi roll ei piirdu Eesti ajaloost rääkimise viiside vormimisega, see võimaldab meil tunnetada ka aja ajalisust. Kõigest paar nädalat tagasi ilmus Stanfordi ülikooli kirjastuselt rootsi filosoofi Hans Ruini raamat „Olemine surnutega“,4 kus ta väidab, et inimeseks olemine, meie enesetaju ajalike olenditena, aga võib-olla kogu ajaloolisus kasvab välja meie suhtest surnutega. Käsitledes iidseid matuserituaale Egiptuses, Kreekas, Kalimantanil dajaki hõimu juures ja mujal, näitab ta, et kuigi surnute eest hoolitsemine kultuuriti erineb, on tegelemine oma surnute, nende kehade ja nende mälestamisega universaalne. Ruin väidab ka, et kuigi lääne ühiskond ja humanitaarteadused on viimasel kahel sajandil näinud vanades matusekommetes ebausku, on nende teaduste huvi nende kultuuride vastu ise üks viis olla koos nendega, kes on olnud enne meid. Inimkultuur on oma paljudes tahkudes mälestuskultuur.

Pole kahtlust, et „Seitsmes rahukevad“ osaleb mälestuskultuuris. Kirjutades sõjajärgsetest aastatest on Luik koos oma lahkunud lähedaste inimeste, aga ka kultuurimaastikega, mis tema lapsepõlves, tema silme all muutuvad ja kaovad. Oma vanaema kohta, kes on teose üks eredamaid kujusid, ütleb ta kohe alguses, et „tema surmani oli jäänud veel kaheksateist aastat“, andes nii märku mälestusrituaalist. Luige kõige jõulisemas esseistlikus tekstis, 20 aastat pärast „Seitsmendat rahukevadet“ kirjutatud mõtiskluses „Kõne koolimaja haual“ (2005) räägib ta murelikult talukultuuri katkemisest ja sealt leiame sõna-sõnalt needsamad uhked sõjaeelsed Mulgimaa talud, milles tema tüdruklaps seitsmendal rahukevadel kolab. Luige romaan on tema viis olla nendega, kes on olnud enne teda, kuid see on ka tema viis tajuda aja ja iseenda ajalisust.

Luik vaatab 1985. aastal romaani kirjutades minevikule tagasi läbi seitsmenda rahukevade tüdruklapse silmade, tuleviku vaatepunktist ja nii saab sellest tulevik, mis saab olema olnud ja milles on tunda aja liikumist: „Minu sees liikus tulevik. [—] Mind nähes pidi onu aimama maameeste suuri palkasid ja paljusid peedipudeleid, ema sinist krimpleenkostüümi ja keemilisi lokke, vanaema pastelde asemel tenniseid, plastmassist prillitoosi, eesti rahvas „Viru“ hotelli ja diskot, lifte ja elektripliite, värviteleviisoreid ja velvetfarkusid. [—] Mis sai selle vastu teha kolhoosibrigadir, kes vanaema peale sabotaaži eest kõige kõrgemasse kohta kaevata lubas! [—] Tema tulevik oli juba käes ja see oli omal ajal jõukatele peremeestele niisama väljakutsuvalt tema poisikesesilmist välja vahtinud ning madruseülikondades ja golfipükstes lastele ränki puhvaika-aastaid tõotanud“.5

XXI sajandi vaateveerult võib öelda, et nüüdne laureaat oskas ehk 1985. aastal vaevalt aimata, mis sai veel olema olnud selle tüdruklapse tulevikus: maailmalinnad tema enda jaoks ja suur ajapööre, mida ta raamat aitas luua, tema rahva jaoks.

1 Looming – olemise kehtestamine. Viivi Luik. Toim Arne Merilai. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.

2 Viivi Luik, Seitsmes rahukevad. Eesti Raamat, 1985, lk 26.

3 Michael Foucault, Teadmiste arheoloogia. Tlk Kaia Sisask. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 108.

4 Hans Ruin, Being with the Dead: Burial, Ancestral Politics, and the Roots of Historical Consciousness. Stanford University Press, 2019.

5 Seitsmes rahukevad, lk 25.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht