Võim on eriline eksam

Doris Kareva

Kõnelus Jaak Jõerüüdaga Äsja ilmus su romaani „Raisakullid” taastrükk. Selle esimene osa pälvis 1982. aastal kirjanduspreemia ja teine, kolm aastat hiljem ilmunud osa jäi kõige muu taustal suhteliselt tähelepanuta. Nüüd on mõlemad osad üheskoos kaante vahel. Milline on su enda suhe selle ammuse, Rein Veidemanni poolt üheks 101 eesti kirjanduse tüvitekstiks valitud romaaniga? Raamat anti vanasti välja jubedalt, ime, et keegi seda üldse lugeda suutis. Niinimetatud köited olid tegelikult paberkaantega brošüürid, mis kohe lagunesid, ja leheküljed olid äärest ääreni tihedalt täis trükitud. Kujundusest ma parem üldse ei räägi. Toonase kirjastamistempo tõttu ilmusid kaks osa nii suure vahega, et teksti seosed läksid enamikul lugejatel ilmselt kaduma. Minu endaga juhtus nii, et kuna elu muutus, uus poliitika, riigipööre ja uued tegevussuunad haarasid endaga, siis olin iseenda teksti vahepeal justkui unustanud. Rein Veidemann ja veel mõni kunagine lugeja nii Eestist kui ka väljastpoolt Eestit tuletas romaani mulle ühtäkki meelde ja ma avastasin selle jälle ka ise. Uus väljaanne on mulle peaaegu nagu esmatrükk. Nüüd, kui osad on lõpuks ühtede kaante vahel koos ja kujundus elegantne ning tekst normaalselt loetav, mõtlen jälle sellest, et e-raamatute lugejad ei saa kätte kogu mõnu, et klassikaline paberraamat on palju enamat kui pelk tekst. Raamat on meie kultuuris mitme komponendi summa ja koosmõju. Nii nagu me ei joo vesinikku ja hapnikku eraldi, vaid H2O-d, nii on toimetatud, küljendatud, kujundatud ja trükitud tekst terviklik kultuurinähtus, mis ei ole kadudeta üle kantav virtuaalmaailma. Esteetika on teine.

Raamatu arhetüüpsete märksõnadena on nimetatud „võimu” ja „halastust”, samal joonel oleks need võrreldavad Jungi akmé, keskpäevatunni teooriaga, päikese tõusust seniiti ja seejärel loojumiseni. „Raisakullides” jooksevad need liinid Max Savi ja Paul Annisti kujul pigem paralleelselt. Kuidas on võimu ja halastuse tähendus su meelest ajas muutunud?

Neid kahte märksõna rõhutab järelsõna kirjutanud Liidia Meel. On ka kolmas oluline märksõna – „raisakullid”. Saul Bellow’lt võetud moto määrab homo sapiens’i raisakullideks meie igapäevased hingeheitlused, viha, mured, patud ja tuuletallamise. Kui inimene oma sügavamat olemust ei tunne, siis jääb ta ainult väliselt sekeldama ega taltsuta mitte kunagi oma raisakulle.

Võimu olen alati pidanud eriliseks eksamiks. Eranditult iga inimene saab elu jooksul kas või vahel kellegi üle võimu, see pole ainult ülemuste proovikivi. Lapsed, koduloomad, mitmesugused püsivad või juhuslikud inimsuhted loovad kõigile inimestele võimu omamise ja kasutamise olukordi. Ikka korratakse fraasi „võim korrumpeerib”. Jah. Aga see pole veel kõik. Kui võimueksamit ära ei tee, siis võib saatus sind järeleksamiga kiusata kuni elu lõpuni. Võim võib inimese mõtlemise lootusetult kinni jooksutada, võib tema vaimu puruks närida ja tema hingeelu ruineerida, nagu oleks ta sattunud piinapinki. Võim võib hullutada inimest salalikumalt kui heroiin ja sõltuvus võimust võib olla tugevam kui sõltuvus mis tahes narkootikumist. Võimuliialdused on praeguse maailmakorralduse suurim häda.

Ka halastuse tähendus ei ole ajas põhimõtteliselt muutunud, olen vaid paremini mõistnud selles sõnas peituvat kõikehaaravust. Halastus on võimust lõpuks ikka üle, sest võimu jõud on alati piiratud, aga halastuse jõud on piiramatu.

Pealkiri „Raisakullid” mõjus omal ajal intrigeerivalt; tagasi vaadates polnud need linnud siis ehk veel munast koorunudki. Kuidas näeksid selle romaani tegelaste võimalikku elu tänases Eestis ja Euroopas?

Nagu öeldud, raisakullid pole tegelased, vaid tegelaste vaevad, patud ja hingeheitlused, kõik see, mis asub inimese rinnas kui puuris. Raisakullid on igavesed, nende olemasolu ei sõltu ühiskonnakorrast, kliimavöötmest ega kontinendist. Igapäevast tõmblemist ja sellega kaasas käivat hädaldamist kutsutakse ka eluks. Aga Argipäeva ja Elu vahel on vahe. Mõnele märkamatu, kuid siiski saatuslikult otsustav.

Kuid tegelastest rääkides – mind ennastki üllatas romaani üle väga pika vaheaja jälle lugedes, et tegelased elavad ja paljunevad meie silmade all nii kodus kui mujal Euroopas kui kõigil kontinentidel, et nad on nii ajatud, mitte kinni omaaegses olustikus. Nad kohanevad suurepäraselt. Bürokraadid on universaalne rass, seda niikuinii. Bürokraadid on igavesed nagu sügisene pori külavaheteel. Alles hiljuti lugesin, mida ammu enne „Raisakulle”, viiekümnendatel, on kirjutanud Czesław Miłosz bürokraatidest: „… täitsin siis aega bürooga, et mitte tunnistada endale, et olen lõksu langenud. See kujutas endast jällegi nõiaringi ja teist alibit: ametnikud kaitsevad oma askeldamisega end tegelikkuse eest. Nad panevad kogu oma energia mängu nelja seina vahel, pärast vajavad meelelahutust, ja nii päeva esimene kui teine osa nüristavad nähtuste kontuure, nii et ei kaota sidet üksnes iseendaga, vaid ka ümbritseva maailmaga”.

Aga ka vanad ja kogenud tegelinskid à la Silm või horoskoobi usulahu fanaatilised liikmed on praegugi platsis ja varasemast palju rohkemgi kanda kinnitanud. Ning muidugi leidub ikka neid, kes väliselt saavad lüüa, aga sisemiselt kasvavad suuremaks. Kui just lunastada ei suudeta, siis on vähemalt halastamine inimeste võimete kohane. Kui poleks mõistjaid, halastajaid ja lunastajaid, oleks inimkond võimumängudest joobunute käes juba välja surnud, koos mängurite enestega muidugi.

Väliste tingimuste muutumine Eestis ja mujal Euroopas annab inimesele võimalusi, aga ei lahenda kellegi probleeme automaatselt. Romaani tegelased kasutaksid uued olud muidugi ära, aga kuidas täpselt, seda ma pole eraldi uurinud.

Max Savi, Paul Annisti ja Joosep-Otto Silma kõrval kerkib mingilgi määral tegelaseks ehk üksnes Maxi kosmeetikust naine Merle, kelle mõttemaailmast palju teada ei saa. Nii koosneb romaan põhiliselt meeste tantsudest ja detailsest ajastukirjeldusest. Üks põnev kõrvalteema on aga Pauli märkmed kirjanikust ja tema tegelastest. Kas tahaksid avada omaenda suhet romaani tegelastega?

Merle maailma meridiaanid ja paralleelid ristuvad horoskoopide ja näokreemide vahel. Seal on ta mõtted ja tema elutunnetus. Jah, see on piiratud maailm ja piiratud maailmatunnetus, aga temale väga konkreetne keskkond ja väga selge tegevusväli. Meeste tantsud on muidugi ajatud, ma näen nende uusi etteasteid oma igapäevatöö tõttu lakkamatult, olenemata riigist, kus parajasti töötan. Alles nädala eest tuli Max mulle ühes Rootsi ametiasutuses vastu ja mai algul sõin vanahärra Joosep-Otto Silmaga lõunat, ta oli vahepeal surnust üles tõusnud.

Paul Annist oma uurimusega ja suhtega mis tahes loetud raamatu tegelastesse on tänase pilguga vaadates ootamatult virtuaalne. Paul elas internetis enne, kui internet tänasel kujul üldse sündis. See tegelane oli targem ja ettenägelikum kui mina, mina ainult jälgisin teda ja raiusin raamatusse, nagu öeldakse.

Mu suhe nii romaani kui oma muude proosatekstide tegelastega on mitte küll sajaprotsendiliselt, aga kohati päris sarnane sellele, mida Paul Annist kirjeldab oma uurimuses tegelastest. Proosat kirjutades juhtub alatasa, et tegelased hakkavad elama oma elu ja sina istud nagu reporter laua taga ja paned kirja, mida nad teevad. Max, Paul ja Joosep-Otto valmistasid mulle kirjutamise ajal alatasa üllatusi. Merle siiski vahel ka. Isegi episoodiline Vanda üllatas mind ühel hetkel. Tagantjärele on näha, et nende kõigi elulood ja iseloomud erinevad, aga inimese kui sellise kõhklused ja heitlused iseendaga on iseloomust sõltumata sarnased. Vaevade epitsenter asub kõigil südames, mitte kusagil mujal. Inimesed kõiguvad oma soovides ja vihkamistes, kirgedes ja pettumustes üsna ühtemoodi, nagu metronoomid, keskele ei jää see pendel mitte kuidagi pidama, südamerahu saabub vaid harva ja ka siis mõneks hetkeks.

Ülesehituselt on „Raisakullidel” ühisjooni mitmegi eesti romaaniga, Mati Undi „Sügisballist” Mihkel Muti hiljutise teoseni „Kooparahvas läheb ajalukku”. Kas ja milliseid ühisjooni nende ja teiste teostega leiad? Või kuidas üldse positsioneerid end eesti kirjanduses?

Võimalik ju, et kuna ajastu, mida on kirjeldatud, on sama, siis tekivad seosed nende raamatutega. Tegelased on aga erinevad. Stiil samuti. Ka hoiakud. Me oleme inimestena erinevad ja see lööb muidugi välja tekstides.

Aga iseenda positsioneerimisega ma ei ole tegelenud. Niipalju võin ütelda, et ei ole kunagi tundnud mingit põlvkonnakuuluvust ega rühmitusetõmmet.

Mind huvitab ikka rohkem tekst kui selline. Keele võimalused ja kirjanduse ajaloolistes traditsioonides peituvad võimalused huvitavad sama palju kui uuenduslikkus. Kui aeg muutub – ja see muutub praegu meeletu kiirusega –, siis peab mingil määral midagi muutuma ka aja väljendamise vahendites, s.t sõnas, helis, pildis. Ma targutasin sellest endamisi juba keskkoolis, kriipseldasin kaustikutesse vastavaid skeeme ja üritasin tulevikku ennustada. Aga niikaua kui meie tsivilisatsioon veel püsib, niikaua ei kao kusagile ka kirjanduse sügav traditsiooniline põhjahoovus ja sellest tulenevad võimalused. Paljud vägivaldsed eksperimendid on kiiresti kustunud ja moevoolud kuivanud nagu kõrbejõed.

Tänan vastamast ja uute tekstideni!