Võimalike verandade õnnepaluke

ANN VIISILEHT

Tõnu Õnnepalu mõned kuud tagasi ilmunud „Klaasveranda“, žanrimääratluselt lugemisdraama, pärineb aastast 2009, mil autor elas ja toimetas Järvamaal Esna mõisa mail. Raamatu lood on tõukunud soovist saada teada, „milline seal kunagi oli“. Kesksena jookseb läbi tuttav narratiiv baltisaksa kultuuri hääbumisest, 700 aastat hoitud ja XX sajandil kaotatud esiisade maast.

Süžee mõttes võib niisiis „Klaas­veranda“ paigutada baltisakslastest ja baltisakslaste-eestlaste suhetest rääkivate (nt Vegesack, Keyserling, lugematud baltisakslaste mälestused, Tammsaare, kui nimetada vaid mõnda) ja narratiivi tasandil kirjanduslikku omailma tükk tüki haaval ehitavate raamatute sekka. Andrus Kasemaa omailmadest kirjutades on Brita Melts seda defineerinud nii: miski, mis ühendab „tõeluse ja väljamõeldise, autobiograafia ja ilukirjanduslikkuse, hõlmates nii tekstides loodud maastikke kui ka nende prototüübiks olevat reaalset, kirjaniku kodupiirkonnaga kattuvat keskkonda“.1 „Klaasveranda“ loomingulise omailmaga on seotud veel romaan „Mandala“ (2012) ja näidend „Sajand“ (2013, lavastus Ugalas), „kus tegevuskohaks on samad Esna maastikud ja tegelaskonnas vilksatavad samad vana mõisa kunagised elanikud“,2 kuid inimestele võimalike lugude leiutamine toob ikka meelde Riismaa „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ (2011), mis on minu meelest selle žanri kenake tipp.

Lehekülg 104, foto rohtunud kivitrepist päikese valguses ja varjudes. Kuhu see viib? Tagasi minevikku, klaasverandale. Õnnepalu keskne kohakene seob ühe ammu kadunud suvise pärastlõunaga üheks ema Baronin Schillingi (sündinud Fräulein Grünewaldt) ja poja Gneomar (Neo) von Schillingi, nende hääl on raamatus kõige tugevam. Hetk Orrisaare (Esna) mõisa tagaverandal. Neo jookseb kivitrepist alla paksu sooja äikese­vihma kätte, ema noogutab tema julgusele armastada vihma ja mitte karta. See on noore Neo täiusliku õnne hetk, millesuguseid saab ta läbi elu ühe käe sõrmedel üles lugeda. Järgneb õnnepalulik mõtisklus:

Ja imelik, eks, et meie õnn

pole kunagi meie ise,

vaid alati keegi.

Ja need on paigad, ükskõik kus,

mis jäävad meie paikadeks,

kuulumata meile (lk 96).

Selline paik on ka raamatu klaasveranda. Tsitaadi vaimus tahaks nagu terve raamat sügavalt südame põhjast õhata: oh neid hetki, mida enam tagasi ei saa!

Klaasveranda, kus võtavad pruukosti Grünewaldtid või Schillingid, võiks sama hästi leiduda mis tahes Eestimaa mõisas. „Kõik me oleme pärit talust, kõik me oleme pärit mõisast“ (lk 6). Eks ta nii ole: kõigil meil on oma kodukandi mõis või mõisakool, mille kunagiste elanike kohta meeleldi igasugu asju ette kujutaks. Kodutalu, kodumõis, tiigid ja kärestik ojas ja purskkaev ja … klaasveranda. Kõigil neil verandadel on kord kohvi joodud, muljeldud, kõigist neist on kord mindud.

Õnnepalu manab selle minekuhõngu meisterlikult esile. Kui nad „verandal 1910. aasta suvehommikul / pruukosti võtavad, / siis kohv ei jahtu nii ruttu ära“ (lk 11). Ei jahtu, veel on paar aastat puutumatut Eesti-elu ees. Aga mida aasta edasi, seda lähemale jõuab kaduvuse kriipiv tunne. Nostalgia, hääbumise aimdus on Esna mõisa tubadesse ja ellu sisse poogitud juba enne nende aja lõppu, see kuulub nende aja lõpuga ühte: „Kõigi tubade uksed on kinni. / Ainult hüatsintide lõhn / meenutab siin kedagi“ (lk 26). Neid, kes siit läinud. Raamatus on ühes stseenis korraga mitu ajakihti: jutustatav lugu, mõisnike viimased päevad, ja see aeg, kui neist on järel vaid tiibklaveri tolm. Ja vanade naiste tuhmunud fotod nendes aegade jooksul esemetest üle kuhjatud tubades, natuke nagu „Leskede kadunud maailmas“.

Õnnepalu kirjutab nauditavalt, täielikult läbi tunnetatult. Siin on vaiksed kodused mõisastseenid ja aedniku igapäevatoimetuste rahulik poeesia. Vahelduvad tegelaste sisekõne ja kõike teadva jutustaja tumemeelne pealtvaatamine. Mõisainimeste rahvuse või peenuse rõhutamiseks on teksti pikitud saksa-, prantsuse-, venekeelseid fraase. Poeemi iseloomustavad lihtsus, tasakaal, õrnus, sekka natuke pessimistlikku huumorit: „nagu meiegi ei tea, / mis meile toob XXI / me teame ainult, / mis tõi nende sajand: / kõik surid“ (lk 21). Samuti aeglus nii sõnastuslikult kui ka meeleolu tekitavate piltidega, suurte pausidega tekstis. Ega luulega saagi kiirustada. Vaikselt peaks poetama raamatuga kaasa pandud CD mängijasse ja laskma autori sisse loetud sõnadel end kujutelmas üksteise kõrvale ritta seada. Ka lugude kuulamise oskus on midagi vanaaegset ja peaaegu kadunut.

Aimatalaskmist lihtsuse kaudu ilmestab üks terviklik hetk teosest: sõidetakse talvel Tallinna poole ja neli tegelast mõtisklevad oma sisekõnes. Kui järg jõuab noore Elizabethi kätte, kes lahutati möödunud suvel oma armsast aednikupoisist, kõlab see nõnda: „Tema / Tema / Tema / Tema / Tema / Tema / Tema“ (lk 41). Nii süvenenud, nii hõre, aga veendunud. Teiste monoloogidega võrreldes näidatakse siin ilmekalt, kuidas noore neiu mõtteid valitseb üksainus teema, üksainus väga koondunud kiindumus. Paraku on seisustevahelise armastuse klišee „Klaasveranda“ pisike küsitavus – kas autori romantiline liialdus? Hääbumine kahtlemata annab armastusloole oma erilise hõngu: mõisapreili ja aednikupoiss baltisaksluse kadumise hetkel – sellist konstellatsiooni oma võimatuses ja lubamatuses ei saa enam kunagi tekkida. Pole enam Idamere provintse, pole Balti kubermangu ega tule ka mingit Balti Hertsogiriiki. Lizagi leidis hiljem Georgi, kellega rajas pere.

Veel üks veranda moodi koht on triiphoone. (Kirjandusteose pealkirjana poleks aga „Oranžerii“, „Triiphoone“ või „Kasvuhoone“ sugugi elegantne …) Seal on heledust, avarust, lillede ja mulla lõhna ka keset talve. Just muld on see seletamatu terrestriline komponent, mis jookseb läbi Õnnepalu raamatu eludest ning seob need maa ja Eestimaaga. Selle sooja ja rammu järgi lõhnab Liza mälestustes aednikupoiss, abielupõlve kodu Jürgensberg, sügisesed põllud. Neo mälestustes sümboliseerivad maa ja kivide kindlus tema ema. Pooleldi paganlik keskkond ei jätnud nähtavasti puutumata ka selle maa seitsmesaja-aastasi asukaid.

„Klaasveranda“ läbiv teema on kuhtumine. Kaanefotolgi pole kujutatud õitsva aja verandat, vaid pleekinud klaasideta puitu, tegelaste mullalembus rõhutab hääbumist ja kurbust veelgi. Tegelaste seas on palju neid, kes pole oma elus kunagi armastanud: vanapreili Adele, Mamma, Frau Grünewaldt, vana Anton, teenijanna Mariechen … Kas nad ei osanud või ei saanud selleks kunagi võimalust? Mõisnikke käsutas seisus kohaselt käituma ja pani oma piirid, teenijaid truudus ülematele ja, nagu ütleb vana Mariechen ehk Mari: „Mis prouastel viga naerda. / Seda teenija elu. / Abielurahvast / nad ei tahtnuvad ju mõisa!“ (lk 39). Elud elatud tööle või kohuse järgi või – üldse mitte millegi pärast.

Mõisa härrasrahvast kimbutab siin tegevusetusest sündinud sisemine tühjus. Nad ei tööta, ainult on ja tunnevad tülpimust, halla, igawust. „Veel suurem needus ainult / on see tüdimus, / mida ma tunnen / oma hallis hinges“ (lk 59). Vanapreili Adele tänitab kord noore Lizaga, et too peab enese ülalpidamiseks tööle minema, ise aga kinnitab resigneerunult: „Mina ei pea midagi ega kedagi vedama. / Ja ma tahan, / et see jääks nii“ (lk 60). Uues maailmas aga pole sellisele suhtumisele kohta. Sõda toob mõisarahva välja hõlpelust, sedagi korraks, ja siis nad kaovad. Neil, kes nimetavad oma lapsi surnute järgi, pole tulevikku.

Juba „Mandalast“ on tuttav „valedus“, mida inimesed tunnevad, kui nad justkui ei ole õiges kohas, õiges sajandis, õiges elus. Tunne, et „see“ on kadunud, et „see pole see“,3 hirm valesti elatud elu pärast. Siinsed baltisakslased tunnevad seda lõhet eriti valuliselt, oma ilmakorra kohta arvavad nad, et „nõnda pidi see kestma aegade otsani“ (lk 88). Pidi, aga juhtus nii, et ei kestnud. Muutuse kartuses küsib Mamma: „Miks peavad alati olema teised ajad? / Miks ei võiks alati olla üks ja seesama aeg?“ (lk 36). Sedasama tunneb Neo: tema elu pidi jätkuma parunielu vanade traditsioonide vaimus, kuid tema sajand n-ö lõhestus. Neole ei tulnud seda saatust, mis oleks pidanud tulema. Ta tunneb, et tema koht pole enam selles ajas. Seda lõhet on võimatu täita. Üks ainukordne hetk teoses on see, kus Neo, maiselt surnud, vaatab kuskilt kõrguste metafüüsikast maa ja oma elu, oma aja ja sajandi peale:

See sajand väsitas mu ära

ja mul ei olnud mingit tahtmist

veel ühte näha.

Ja et ma olen nüüd vaim ja ei kuskil,

võin ma olla kus tahes ja kasvõi jälle

Gneomar von Schilling. Neo (lk 92).

„Klaasveranda“ suurim väärtus ongi see, et teos suudab projitseerida elulise lõhe või lünga baltisaksa-eesti suhete ja ajaloo taustale. Nõnda kestab „Klaas­veranda“ üle aja.

1 Brita Melts, Poeedirahu – Andrus Kasemaa kirjanduslik omailm. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 6, lk 393.

2 Brita Melts, Paradiis – Tõnu Õnnepalu kirjanduslik omailm. – Keel ja Kirjandus 2014, nr 7, lk 510.

3 Tõnu Õnnepalu, Mandala. Varrak 2012, lk 114.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht