Võimalikke lisandusi Max Harnooni tundmaõppimiseks

Sõnavõtt Max Harnooni „Mustvalge“ uusväljaande esitlusel 9. V 2015 Tartu Kirjanduse Majas

MARJU LEPAJÕE

aa_sirp_15-21_0036__art_r1

Head kuulajad!

Max Harnoonist ei ole olnud võimalust kõnelda mitukümmend aastat, ei tema luulest ega biograafiast, ja järgmist korda ei pruugi enam tulla. Kasutan tänase päeva harukordsust, et jagada teiega üht kahtlust – leida kinnitust või kahtlus lihtsalt lõpetada. Küsimus on ühes raskesti seletatavas paberilehes.

Sellel on eellugu, millel võib olla teatav tähtsus. Bibliofiili elu, nagu te hästi teate, on täis ootamatusi, täis saatust ja juhust. Nii ka minul. Aastate vältel ladina- ja kreekakeelseid köiteid jahtides olen sattunud olukordadesse, mida poleks suutnud iial ette kujutada, sest elu ületab alati kujutlusvõime.

Istusin kord 1990. aastate teisel poolel Tartus Püssirohukeldri külgbaaris ja tutvusin – nagu ikka juhtub – ühe maamõõtjaga. Maamõõtja Sulev oli just asunud tööle ühte kinnisvarabüroosse, eelkõige selleks, et leida iseendale mingi peavari, mida tal ei olnud kaua aega olnud, sest oli kellestki lahku läinud. Elupaiga ta oligi nüüd leidnud Jakobi mäel ja ära remontinud. Ta ütles, et ei saa aga täiuslikult elada, sest tal on ees isast jäänud raamatukastid, millega ta midagi ei tee, sest ei valda kuigipalju keeli. Paar kasti pidi olema ka ladinakeelseid raamatuid. Elavnesin kohe ja läksin tutvuma. Huvitavat kirjandust oli isegi rohkem, saksakeelset antiik- ja keskaega puutuvat. Mis aga eriti rabas, oli tohutu sõnaraamatute kogu, millist ma ei ole näinud ühegi inimese koduraamatukogus. Selle ta oli otsustanud endale alles jätta.

Hakkasin raamatuid rõõmsalt kotti ajama, sest oli lubatud tasuta. Aga siis ütles maamõõtja, et saan nad tasuta ühel tingimusel – kui ma viin ära ka hiigelsuure ja väga ebapraktilise 1970. aastate kapi, mis tema elu täiuslikkust samuti häiris. Raamatud olid ajanud hamba verele. Nädal aega otsisin vajalikku bussi ja leidsin ka kellegi tuttava äia, kes nõustus juhtima. Kapp ja raamatud said minu poole. Kapp oli nii suur, et teda polnud kuskile panna, ja vaja teda ka ei olnud. Panin lihtsalt keset tuba ja nüüd ei saanud mina täiuslikult elada. Ronisin üle kapi, edasi-tagasi. Nii terve aasta, sest loengukoormus ülikoolis oli nii suur, et muuks aega ei jäänud. Siis leidsin ühe kursusekaaslase, kellel ei olnud kodus mitte ühtegi kappi, sest raha ei olnud, ja just see kapp tundus talle väga ihaldatav. Kapist vabanenud, pääsesin alles nüüd raamatutele ligi.

Üks köide köitis kohe: hilisantiigi ja varase keskaja ladina luule koos prantsuse rööptõlkega, Maurice Rat’ „Anthologie des poètes latins“, II köide, välja antud Pariisis 1936. aastal. Ent eeskätt köitis raamat inimlikkusega, kõikvõimalike detailidega endisest omanikust. See oli kuulunud tõelisele filoloogile, eestlasele, kes oli skrupuloosselt läbi töötanud nii originaalid kui ka tõlked, nagu näitasid kõikvõimalikud märked, kriipsutused, kusjuures ta oli märkinud iga luuletuse alla ka selle, millal ta luuletust oli lugenud: Statiust 20. augustil 1953, Valerius Flaccust 9. septembril 1953, Petroniust 3. oktoobril 1953 jne. Kogu Stalini surma-aasta oli inimene istunud ladina luule taga! Oli kirjutanud luuletustele hinnangud juurde: bene! (hästi!), satis! (aitab küll!), Liiga vabalt tõlgitud! (Ausoniuse puhul). Puhastele lehtedele köite lõpus oli ta välja kirjutanud haruldasi sõnu prantsuse ja eesti vastetega, teinud eraldi loendid: Boni loci (Head kohad), Meliores sciptores (Paremad kirjanikud – sinna alla oli mahtunud küll ainult Seneca kolme hüüumärgiga). Oli välja kirjutanud mõtteid: Semper inops, quicumque cupit. Ka sääl cetera optima! (Kes midagi ihaldab, kannatab alati puudust. Ka sääl ikka muu on parim!). Oli koostanud põhjaliku iseenda märgete ja lühendite süsteemi. Tiitlile kirjutanud hüüatuse: Perbona conversio! (Väga hea tõlge!).

Raamatu vahel, Sidonius Apollinarise (V sajandi luuletaja) juures, oli üks lehekene masinakirjas luuletusega. Ei pööranud sellele algul tähelepanu, sest mõtlesin: küllap omanik oma hoolikuses on lihtsalt juurde lisanud mõne Sidoniuse fragmendi. Silmahakkav oli Sidoniuse luuletuse pealkiri, mille juures leheke oli: „Hüvastijätt ilmaliku luulega“.

Mõni aasta hiljem hakkasin ikkagi lehte uurima. Veider! Sidonius Apollinaris see küll ei ole!

INSPERATA VERBA

Vesperis tenerrimis

vesperisque infirmis,

vesperis amaris

vesperisque anemonibus plenis,

               palliditatis levis narcissorum,

               in habitaculo meo, plena luna,

       exspectabam.

Noctibus solitariis

noctibusque plenis nihili

noctibus sudantibus

noctibus status absolutus, invida cum omnia

              leucoia, irides omnes discesserant,

       stupebam.

Aurora ineunte

sol peregrinus in cervicalibus volvens meis

              ridebat – velut mortuus aspiciebam,

calva verba proferebat:

Fac valeas, hexameter! Relinquere te debeo,

              c u m   i n e r s   t u   a d   c o r r u m p e n d u m

PASSIONEM EXPRIMERE NON POSSIS.

                                                                Musicien enragé

Tegin kiirelt toortõlke. Pealkiri võiks olla „Sõnad, mida kuulda ei loodetud“ või „Lootmata sõnad“. Esimese hooga oleksin ise pannud pigem „Hüvastijätt heksameetriga“. Olgu!

Õhtuil õrnadel / ja õhtuil haigeil / õhtuil mõrkjatel / ja õhtuil täis anemoone / nartsisside kerget kahvatust / täiskuuööl oma toas / ma ootasin. //

Öil yksildasil / öil olematuil / öil higisil / ja öil autarkilisil mil lahkund toast kõik kadedad / levkoid kõik iirised / ma tuimusin. //

Siis tuli hommik / võõras päike väherdas mu padjul naerdes / kui koolnu vaatasin / kolp ytli: //

Head aega, heksameeter! Pean su jätma / s e s t   s a   e i   s u u d a   a l l a   k ä i a / SA EI SUUDA VÄLJENDADA KIRGE.“

Sidonius Apollinaris see küll kindlasti ei ole. Vaatasin, paberi ülaäärde oli trükitud midagi motolaadset: Vacua corda pulcherrime sonorant (Tühjad südamed helisevad kõige ilusamini). See läheb selgesti lahku tuntud ladina sententsist: Vacua vasa plurimum sonorant (Tühjad tünnid kõmisevad kõige valjemini). Ei, meenus hoopis Tammsaare: Ja kurbade kurgud kumisevad ikka kenamatest viisidest. Aga mis Tammsaare! Siin pole ju kurgud, vaid tühi süda. Siis – tunnistan – tuli otsustav hetk. Otsisin närviliselt välja Max Harnooni kogu ja sealt leheküljelt 27 leidsingi: Tyhjad sydamed helisevad kõige ilusamini!

Ei kiirustanud järeldustega. Siis vaatasin lehe allkirja: Musicien enragé (raevunud või hullunud muusik). Teadmata, mis teha, hakkasin uuesti köidet lehitsema: mis autorid selles köites ikkagi on? Commodianus – Claudianus – Rutilius – Ausonius – Petronius – Prudentius – Sedulius – Sidonius Apollinaris – Paulinus Pellast – Orientius. Mõtlesin, et tean ainult ühte kohta, kus kõik need nimed on järjest reprodutseeritud: Joris-Karl Huysmansi romaanis „Äraspidi“ (1884) – need on peategelase Jean Floressas des Esseintes’i lemmikautorid. Ülikooli raamatukogus oli sellest tollal saksa tõlge, kontrollisin. Võrdlesin nüüdki üle, kui ilmus Leena Tomasbergi suurepärane tõlge (2013, lk 35–37). Max Harnoon oli ju väga huvitunud Huysmansist, uurinud dekadentsi igast küljest.

Kas see võiks olla Harnooni luuletus? Mäletamist mööda oli ta ladina keelt õppinud, kuid huvitus rohkem romaani keeltest nende kujunemisperioodil. Ei, siiski väga kahtlane: sõnavara on väljakutsuvalt, isegi põlglikult lihtne, motiivid kuidagi ülepakutud, mõttetult lopsakad, sama mõttetult kui rõõsk jume surijal. Mingit meetrikat on alguse õrnuses püütud justkui rakendada, aga kibedus võtab maad, meetrika kaob, laguneb valust ära. See näib ikkagi nn vastu-luuletusena. Kirjutusmasina kiri on küll väga sarnane sellega, mida näeb Peeter Lauritsa esimese, käsikirjalise versiooni kujunduses. Ja miks üldse nördida heksameetri üle, kui Max Harnoon põhiliselt hoopis suitsetas ja jalutles, heksameetrita? See oleks loomulikum Hermanile, kellest Harnoon kirjutab.

Mis seos siin on, pole küsida kellelt­ki. Millal raamatu omanik suri, ei tea. Maamõõtja on lahkunud sellestki elamisest – ta kaldus melanhooliasse, ja kuigi püüdis sporti teha, olid kopsud nõrgad. Lilli armastas ta küll märkimisväärselt. Need olid tal tema täiuslikus kodus igal pool.

Ometi tundub seos olevat selge ja kingin selle luuletuselehe Max Harnooni esindajale parem ära, et vabaneda kahe võõra inimese suhtest oma kallis raamatukogus. Praegu järele mõeldes tundub luuletuse pealkiri siiski väga täpsena: „Sõnad, mida kuulda ei loodetud / Insperata verba“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht