Võimusuhted on tehnoloogia puhul kõige olulisem asi

Cory Doctorow: „Sageli peetakse düstoopiliseks niisugust kirjandust, kus kõik läheb halvasti. Tegelikus düstoopias lähebki kõik halvasti, aga sinna ei saa midagi parata ega olukorda kuidagi muuta.“

JUHAN RAUD

Kirjandusfestivali „Prima vista“ üks tänavusi peaesinejaid on Cory Doctorow, kanada-briti ulmekirjanik, blogija ja tehnoloogiaaktivist. Doctorow käsitleb oma teostes enamasti lähitulevikku ning sealseid tehnoloogilisi ja sotsiaalseid probleeme, mille juured asuvad praegustes kriisides. Doctorow’l on IT-taust, ta tunneb tehnoloogiamaailma ja teab nii seda, kuidas tänapäevane digitehnoloogia on üles ehitatud, kui ka seda, kuidas erinevad sotsiaalpoliitilised jõud sellega seonduvat enda huvides ära kasutada püüavad.

Cory Doctorow’ teoseid on tõlgitud mitmetesse keeltesse. Ta on kirjanikuna väga kriitiline autoriõiguse seaduste suhtes ning kõik tema teosed on saadaval Creative Commonsi litsentsi all. Doctorow töötab digiõiguste huvigrupi Electronic Frontier Foundation heaks, on MITi meediauuringute labori teadur ning arvutiteaduse külalisprofessor peamiselt veebis tegutsevas Avatud Ülikoolis (Open University). Tema blogi aadress on Pluralistic.net.

Räägime algatuseks olevikust. Meie maailma iseloomustab see, et samal ajal on mitu eri kriisi. Kuidas ulmekirjandus selles kõiges navigeerida aitab?

Ma arvan, et ulme on hea võimalus viia mingi probleem mõtteliselt äärmusse, omamoodi reductio ad absurdum. Ulme teeb muidu ehk raskesti märgatava nähtavaks. Oletame, et sa jääd haigeks ja arst teeb sinust mudeli, mis on küll ebatäpne, aga ebatäpne väga kasulikul viisil: näiteks ta kraabib su kurku vastava pulgaga ja asetab sealt saadud pläga mõneks päevaks kasvulavale. Mõne päeva pärast tuleb arst tagasi ja korraga on tema ehitatud tehismaailmas see sinu kurgust pärit sodi ainuke fakt, millel on sulle mingitki kaalu. See tehismaailm pole kuidagi täpne, aga see on väga, väga kasulik.

Täpselt samamoodi võib ulmekirjanik võtta mingisuguse tehnoloogia või nähtuse ja ehitada selle ümber mõtte-eksperimendi, kus kõik maailma faktid on selle ühe nähtuse teenistuses. Niisugune protsess võib olla väga valgustav. See võib näidata, mis ümberringi toimub.

Arvan ühtlasi, et maailmas on palju probleeme, mille puhul põhjus ja tagajärg jäävad üksteisest ajas ja ruumis väga kaugele, nii et teinekord on keeruline neid tõsiselt võtta või nende tähtsust adekvaatselt hinnata. Majandusteadlased nimetavad seda nähtust hüperboolseks diskonteerimiseks: kui mingi kohutavalt oluline hüve asub kauges tulevikus, siis võimaldab ajaline distants seda hüvet praegu ebaolulisena kohelda. Siin on väga selge paralleel näiteks kliimakatastroofiga: seda ei võeta piisavalt tõsiselt, sest see jääb nii kaugele.

Ulmekirjandus loob isevärki optilise illusioonina inimestele väikese eelvaate sellest, mis tunne neil on, kui probleemid, mille eest teadlased on hoiatanud, päriselt kätte jõuavad. See omakorda võib aga muuta tulevikust mõtlemist.

Nii mõnigi ütleks, et olevik on juba praegu üsna ulmelist laadi … Me näiteks ei ela küll päriselt küberpungimaailmas, aga kindlasti mõjub see žanr praegu vähem ulmeliselt kui omal ajal. Olevik jõuab väga kiiresti järele igasugusele ulmelisele ettekujutusele tulevikust ning see on toonud kaasa kujutlusvõime isevärki kriisi. Järjest raskem näib olevat oleviku põhjal tuletada usutavat tulevikunägemust.

Võib-olla on see mõne ulmelugeja meelest tõesti nõnda, aga ma ei arva, et see on päriselt probleem ulmekirjanikele. Ma ei arva, et küberpungiga üritati omal ajal oleviku põhjal tuletada mingit tulevikku: küberpungis loodi mõistulugu oma aja kohta.

Kui William Gibsonilt küsiti, mis asi on küberruum (cyberspace), siis ta vastas, et pani omal ajal tähele, kuidas videomänguautomaate kasutavad noored kallutasid oma keha automaadi poole, justnagu üritanuksid mängu siseneda. Küberruum ongi see koht, kuhu need mängijad üritasid oma keha pressida. Ja kui Gibson kirjutab sellest, kuidas kurjad korporatsioonid võtavad maailma üle, siis ei räägi ta tänapäeva hiliskapitalismist, vaid Gibsoni aja poliitikast – reaganoomikast. „Neuromant“ ilmus aastal 1984, see raamat räägib toonase neoliberalismi õudustest.

Nii et jah, on tõsi, et Gibson üritas meid hoiatada, aga tema manitsusi ei võetud kuulda. Jah, vahepeal on olukord kõvasti hullemaks läinud, aga see ei tähenda, et tuleb alla vanduda. Ka Gibsoni raamatud on täis inimesi, kes võitlevad süsteemi vastu, mitte ei kehita niisama õlgu. Praeguse kujutlusvõime kriisi juured ei ole ulmes, vaid neoliberaalsuses. Margaret Thatcheri kuulus lause „Alternatiivi ei ole“ tähendab tegelikult „Ära isegi ürita alternatiivide peale mõelda!“. See oli käsk, mitte tõdemus.

Siiski, teinekord võivad tehnoloogia representatsioonid päris kähku aeguda. Kuidas sa oma loomingus seda probleemi ennetad?

Jällegi, ma ei arva, et see on üldse probleem. Kui inimesed kasutavad kosmoselaevas traadiga telefoni, siis ei tee see ulmekat automaatselt kuidagi halvemaks, sest ulme ei peagi tulevikku ennustama. See pole kriteerium, mille alusel hinnata nende teoste väärtust. Ulme on aken, mille kaudu näha mingi ajastu tehnoloogiaga seotud hirme ja lootusi. See on väga kasulik meie praeguse aja vastavate pimetähnide tuvastamisel. Millele me praegu loodame ja mida kardame? Mille osas oleme täiesti mööda pannud ja mille puhul midagi väga olulist ära tabanud? Ulme aitab seda näha.

Sa oled kirjanik ja aktivist. Kas kirjandus on hea viis maailma muutmiseks?

Jah, kindlasti. See täiendab abstraktseid argumente. Kui sul on ainult kogum fakte selle kohta, mis toimub, ent puudub emotsionaalne arusaam, mida need faktid tähendavad, on väga kerge nendest tõsiasjadest mööda vaadata. Illusioon, et elad maailmas, kus probleemid, millega peaks tegelikult tegelema juba täna, on kasvanud üle pea ja on jõudnud hakata sind isiklikult segama, on väga tõhus motivaator.

Kuidas suhtud utoopiatesse ja düstoopiatesse? Kus sinu looming sellel teljel paikneb?

Ma ei ole eriline utoopiate ega düstoopiate fänn, vähemasti mitte niisugustena, nagu neist tavaliselt mõeldakse. See, kui tehakse vigu ja mingid asjad lähevad nihu, pole düstoopia. Düstoopias ei saa enam asja parandada.

Näiteks Titanic ei olnud utoopiline ettevõtmine. Omal ajal seletasid asjaosalised, et see laev on nii kindel, et päästeveste ei olegi vaja. Niisugune suhtumine ei tee sinust utopisti, vaid sitapea. See näitab, et sa oled hooletu jobu. Kui tollal oleks öeldud, et asjad võivad minna ka halvasti ja tuleks mõelda ka mustale stsenaariumile ning varustada laev päästevestide ja -paatidega, siis see ei oleks olnud pessimism. Termodünaamika teine seadus ei ole valikuline: asjad lagunevad koost, see on kindel. Nad lagunevad koost ka tulevikus.

Nii et ainuke asi, mida saame tõeliste utopistidena teha, on mõelda, kuidas muuta oma läbikukkumised väärikaks. Tuleb valmistuda niisuguseks maailmaks, kus me astume oma väljakutsetele vapralt vastu. Sageli peetakse düstoopiliseks niisugust kirjandust, kus kõik läheb halvasti. Tegelikus düstoopias lähebki kõik halvasti, aga sinna ei saa midagi parata ega olukorda kuidagi muuta.

Peale kõige muu suhtud sa kriitiliselt autoriõigusesse.

See, et on olemas autoriõigus ehk raamistik, mis organiseerib meelelahutustööstuse tarneahelat, on igati okei. See ei ole iseenesest halb. Aga see autoriõiguse süsteem, mis meil praegu on, ei ole mu meelest eriti hea. Üks asi, mis teeb selle halvaks, on näiteks piraatluse käsitus: olukord, kui tavakodanik võtab ilma loata mingi teose, on samastatud olukorraga, kui mingi teose võtavad ilma loata kommertsteenuse osutajad.

See ei ole mitte kuidagi sama asi. Igal aastal avaldab umbes sel ajal Ameerika filmiliit oma piraatlusstatistika ja sissetulekud. Ja sealt selgub alati kaks asja: 1) piraatlus on tõusuteel ning 2) filmiliidu sissetulek on samuti kasvanud. Samal ajal meelelahutustööstuse liikmetel ehk loovtöötajatel, kes need filmid päriselt valmis on teinud, sissetulek kahaneb. Oletame, et neil töötajatel jäi osa raha piraatide tõttu saamata. Ma ei ole sellega nõus, aga oletame korraks, et see on nii. See, et korporatsioonid, kelle sissetulek millegipärast üha kasvab, ei kavatsegi seda meelelahutustööstuse liikmetega jagada, on kõige määravama tähtsusega fakt, kui räägime sellest, kas loovtöötajad saavad oma üüri makstud või mitte.

Autoriõiguse seaduse puhul on mõndagi tõhusat, aga näiteks kõik see, mis puudutab eksklusiivseid õigusi (eriti näiteks olukorrad, kus on võimalik kaubelda eksklusiivse õiguse saamise üle), on täiesti kohutav. Kui sul on eksklusiivne õigus otsustada, kes võib su loomingust koopiaid teha või su teoseid müüa – või isegi veelgi peenemalt, eksklusiivne õigus otsustada, kes võib teha su teostest ajutisi koopiaid või su teoseid matemaatiliselt analüüsida (näiteks ühe sammuna tehisintellekti treenimisel) –, siis see ei tähenda, et see õigus on igavene.

Meelelahutustööstuses ei tähenda rohkemate õiguste omamine praegu seda, et sul on rohkem õigusi, vaid seda, et saab rohkem õigusi minema kaubelda. Võrdluseks: USA 1976. aasta autori­õiguse seaduses on säte, mille järgi saab pärast 35 aastat tühistada ükskõik millise lepingu, millega on oma õigused kellelegi loovutatud.

Enamikule loovisikutest pole see eriti kasulik klausel, sest suurem osa kommertsväärtusega loomingut kaotab selle umbes 10–15 aasta jooksul nagunii. Aga nende harvade teoste puhul, mis ka 35 aasta möödudes endiselt majanduslikku tulu toovad, võib olla üsna kindel, et autorid kirjutasid algul alla halvale lepingule. Loovisik, kelle karjäär on kestnud üle 35 aasta, on kogenum ja staažikam: ta võib tühistada oma vanad lepingud ja sõlmida uued, sest nüüd on tal palju rohkem läbirääkimisjõudu kui karjääri alguses.

Väga paljud loovtöötajad on seda võimalust väga tõhusalt kasutanud, et oma loomingu eest raha saada. Hiljuti jõudsid Marveli asutajate Stan Lee, Jack Kirby, Steve Ditko jt pärijad kokkuleppele Disneyga, kes pidi neile uuesti maksma. Jah, Stan Lee loovutas oma väljamõeldud tegelaste õigused 35 aastat tagasi Marvelile, aga nüüd otsustati vana leping tühistada. Disney pidi Marveli asutajate järeltulijatele väga palju raha välja käima.

Järeltulijatele maksmine on üks asi, aga kui tahta loovisikuid päriselt aidata, siis tuleks luua autoriõigus, mis aegub kiiremini – pole vaja autoriõigust, mis kestab kaua ja hõlmab järjest rohkemaid aspekte, vaid just vastupidi. Autoriõiguse täielik aegumine näiteks kümne aastaga tooks loovtöötajate taskutesse kümneid, kui mitte sadu miljardeid dollareid. See annaks loovisikutele võimaluse uuesti läbi rääkida ja omale paremad tingimused kaubelda.

Huvitav, ma pole selle peale niipidi mõelnud.

Üks kõige jaburamaid asju autoriõiguse juures on see, et süsteem kohtleb igasugust loovtööd samaväärsena. „Me loome spetsiaalsed õigused nii neile, kes mõtlevad välja kudumismustreid, kui ka neile, kes kirjutavad romaane või teadusartikleid, neile, kes mõtlevad välja ristsõnu, salvestavad poplaule või lähevad džunglisse ja lindistavad konnahääli! Kõigil neil inimestel on kindlasti vaja täpselt samu õigusi!“ See on jama.

Küsimus, kas näiteks mingi tegelane võib eraldi autoriõiguse all olla, on muutunud väga keeruliseks, peamiselt Arthur Conan Doyle’i pärijate pingutuste tõttu panna Sherlock Holmes autoriõiguse alla eraldi, tema lugudest sõltumatult.

Sherlock Holmesi lood kirjutati üsna pika aja jooksul. Doyle’i pärijad leiavad, et kuigi esimesed Holmesi-lood olid avalik omand, siis Holmes ise ei peaks seda olema enne, kui viimane Holmesi-lugu on samuti avalik omand. Selle loogika järgi ei saa ükski pikalt kestev lugu, nagu näiteks Supermani sari, põhimõtteliselt avalikuks omandiks muutuda, sest kuni neid lugusid juurde kirjutatakse, polegi võimalik, et kõik Supermani-lood on avalik omand.

Muide, kui jutt juba Supermani peale läks … Supermani mõtlesid välja vägagi minu inimesed: kaks juudi noormeest Torontost. Neile maksti selle eest täpselt üks kord. Palgatšeki teisel küljel seisis: „Selle tšeki allkirjastamisega loovutan ma kõik õigused oma tööle.“ Mõlemad Supermani loojad surid vaesuses.

Aga mis siis, kui autoriõigus oleks kehtinud näiteks 15 aastat? Supermanist oleks saanud avalik omand üsna kähku ning tema loojad, kes tundsid seda tegelast paremini kui keegi teine, oleksid saanud hakata kirjutama oma Supermani-lugusid. Umbes nagu tänapäeval on meil 50 konkureerivat Tuhkatriinu loo versiooni. Meil oleks võinud olla 50 eri versiooni Supermanist ja üks versioon oleks võinud olla ka tema loojate oma – kes, ma tuletan jälle meelde, ei saanud oma loomingu eest sisuliselt mitte midagi.

Kas see pole omamoodi paradoksaalne, et tehnoloogia aitab meil sageli lahendada probleeme, mis on sageli ka ise tehnoloogia põhjustatud?

Ma ei arva nii. Tehnoloogia on paljukski hea, aga probleemide lahendamise mõttes on kõige olulisem see, et ta viib inimesed omavahel kokku. Tehnoloogia võimaldab inimestel üksteist leida ja oma energiat koordineerida. Noorena ma sõitsin Torontos palju jalgrattaga ringi ja kleepisin igale poole flaiereid lootuses tuua inimesed välja protestima või meelt avaldama: internet võimaldab jõuda palju rohkemate inimesteni, see oleks olnud täiesti mõeldamatu aktivistidele näiteks 40 aastat tagasi.

Millist nõu annaksid neile, kes tänapäeva tehnoloogiamaastikel rändama peavad?

Tuletaksin meelde väga ulmelise õppetunni kõigile, kes üritavad tehnoloogia keskel mitte ära eksida: tehnoloogia puhul ei ole niivõrd tähtis see, mida see teeb, kuivõrd see, keda see mõjutab ja kelle heaks töötab. Võimusuhted on tehnoloogia puhul kõige olulisem asi. Neid võimusuhteid ei määra mitte tehnoloogia tehnilised kontuurid (mitu MG RAMi sellel on vms), vaid see, mida seadused lubavad ja keelavad sellega teha.

Cory Doctorow astub festivalil „Prima vista“ üles kolmapäeval, 8. mail kell 18 Tartu ülikooli raamatukogus.

---

Tartus uuritakse tulevikku

6. – 12. maini peetakse Tartus kirjandusfestivali „Prima vista“.

Festival kannab tänavu alapealkirja „Paremad ja halvemad tulevikud“. Ehkki olevik näib heitlik ja tulevik ennustamatu, saab kirjanduse abil sinna siiski pilgu heita – festivalil püütakse näidata, kuidas. Muu hulgas on festivalil kavas „Suur futuroloogiline kongress“, mis on ühtlasi Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna programmi osa.

„Prima vista“ esinejate tutvustuse ja kava leiab aadressilt https://kirjandusfestival.tartu.ee/. Enamik festivali üritusi on publikule tasuta.

„Prima vista’ga“ samal ajal leiab Tartus aset teinegi tulevikuüritus: 7. – 11. maini peetakse Tartu üli­koolis Rahvusvahelise Ulmeuuringute Ühingu (Science Fiction Research Association) aastakonverents „Siirded“ („Transitions“). Ulmekonverentsile registreerumine on lõppenud, sinna pääseb varem lunastatud piletiga.

Rohkem infot konverentsi kohta https://www.sfra2024.ut.ee/.