Võta oma elevandiluust torn ja …

ELIISA PUUDERSELL

Olin positiivselt üllatunud, kui kuulsin, et ilmuvad Jim Ashilevi armastuskirjad teatrile. Küll aga ei ole tegu poeetiliselt ülevoolavate wertherlike „oh, armsam, kui sa mind ei armasta, siis tapan end“ laadi läkitustega. Akside vahel kasvanud lapsena olen näinud korduvalt, et üks tunne valdab ühel hetkel peaaegu iga näitlejat või teatritegijat – mis mõte sellel kõigel üldse on? Sõlmitud igavene abielu on karile jooksnud, kõik on rämps ning on kaks, isegi kolm varianti: kas teha teatriga lõpparve, jääda kibestunult ja pettunult lavatäiteks, kandikuvedajaks, või arved klaarida. Ashilevi viimast teebki.

Need 57 armastuskirja, kirjutatud tänavu kevadel esietendunud Vanemuise lavastuse „Othello“ prooviprotsessi ajal, on läbinisti isiklikud, mistõttu ei saa ma sellele raamatule hundi kombel kihvu turja lüüa. Ma ütlen „raamat“, sest ei oska seda žanriliselt kuhugi paigutada ja ehk ei olegi vaja. Need on kirjad, aga tegemist ei ole kiriromaaniga. Raamat on ehitatud üles hoopis näidendina: see algab esimese vaatusega ning lõpeb eesriide sulgumisega. Kombekohaselt on ühes õiges näidendis ka vaheaeg – õhk, mida nende kirjade lugemise vahepeal on vaja hingata, ning selle pausi täidab Ashilevi hoopis luuletusega. Niisiis, „Armastuskirju teatrile“ on ühe näitleja teekond, mis on edasi antud kirivormis, ning teisel tasandil pretensioonitu metatekst, näidend näidendi lavastamisest.

Miks üldse kellelegi (või millelegi) kirju kirjutada? Ja miks just niisuguses vormis? Mis eesmärk sellel on? Ashilevi on aastataguses intervjuus öelnud kirjutamise kohta järgmist: „Mis see romaanikunst ja kirjandus muud on, kui ühe inimese püüd väga kompleksselt ja mitmekihiliselt teisele inimesele end selgeks või nähtavaks teha. Ehk siis kiri, väljasirutatud käsi.“1 Kas kirjadega on loojal lihtsam tekitada pihtimuslik, usaldusväärsem kontakt lugejaga, kes saab autoriga sel juhul kergemini samastuda? Ma leian, et kirjad on pigem üks nn enesekirjutuse vorme. Kui läheneda sellele mõttele Paul de Mani võtmes, siis esitab omaelulooline kirjandus meile alati autori näo, aga see on paratamatult moonutatud.2 Jah, Ashilevi räägib päris tunnetest, toimunud sündmustest, reaalsetest inimestest. Aga kes ütleb, et see kõik on tema tõde?

Ashilevi on mitmel pool, sealhulgas „Armastuskirjades teatrile“ maininud korduvalt, et tema esimene armastuskiri teatrile oli näidend „Nagu poisid vihma käes“ (2007). On huvitav, et „Armastuskirjade …“ vahele on puistatud illustratsiooniks näidendiraamatu lehekülgi. Tekib vestlus esimese ja viimaste armastuskirjade vahel. Esimene on valus ja karm fiktiivne lugu, teine autentne ja vahetu mõttekoondus ning neid ühendab mäng, mis „Armastuskirjades teatrile“ algab esimese vaatusega.

Kirjafenomeni juurde käib ka kinnismõte: kirjade kirjutamine on kui ventiil, millega lasta sundkujutelm välja. Sel juhul ei teki mingit dialoogi. Kuna abstraktne armastatu ei vasta, õnnestub kirjutajal enesenarratiivi pidevalt ümber kirjutada. Ma ei väida, et Ashilevi on seda teinud, aga mõned ekstsessid on ilmselged, kuigi niisugune võte käib kirjadega paratamatult kaasas. „Ma liialdan, ma liialdan, ma liialdan. Ma lihtsalt üritan su tähelepanu saada“ (lk 115). Raamatu lehekülgedel märgib ka Ashilevi, et need kirjad on obsessiooni vorm: „Kirjutada üks, võib-olla kaks või, hea küll, kolm armastuskirja on veel normaalne. Võtta kätte ja kirjutada hilisõhtuti külalistemaja potil, hommikuti bussides ja päevastel pausidel proovisaalides mitukümmend armastuskirja jutti, järele jätmata, on juba märk obsessiivsusest“ (lk 170).

„Armastuskirju teatrile“ on ootamatult eluterve. Millegipärast on ikka nii, et kui keegi, eriti mõni kunstnik, kipub oma elust pihtima, on lugejal ootus, et kurb üksildane nälgiv kultuuritegelane peaks ängima ja valutama. Lugejal ei jää üle muud kui see kannatus omaks võtta, elevandiluust torni tippu tolmu koguma panna ja seda siis jumaldada. Ashilevi murrab aga rõhutatud irooniaga niisuguse müüdi ning teeb seda ka seoses teatriga, mis kannab endaga igavese taagana kaasas sama nähtust.

Paar korda käib raamatust läbi teatriteoreetik Peter Brooki mõte, et teater algab sellest, kui ruumi astub üks inimene ja teine vaatab pealt (lk 60). Jurilotmanlikult on mängimine tinglik, kokkuleppeline tegevus, millega matkitakse reaalsust. Kui tinglikkus ära unustatakse, siis saab mängust tõelus. Ashilevi sõnadega: „… see, mis laval mõjub loomulikuna, ei ole kindlasti sama, mida me päriselus loomulikuks peame“ (lk 192). Ma mõistan hästi, miks autor peab teatriskäimist veidraks rituaaliks: inimesed panevad end kenasti riidesse, et istuda kindlal kellaajal vabatahtlikult pimedas ruumis ebamugavale toolile ja kaasa noogutada, kui näitleja üritab „neljakäpukile laskudes kõigile väita, et ta on lõvi“ (lk 172). Seega, me kõik mängime kogu aeg, kaasa arvatud teatripublik, aga see on ka ainuke viis jõuda tõelise iseolemiseni.

Ashilevi pole visanud teatrit prügikasti. Ta on heitnud nende kirjadega jumaldatud lavataguse (ja -pealse) elu tornist alla. Seejuures on Ashilevi oma armastamise-vihkamise-armastamise protsessis kogu aeg teatriga koos, mitte ei jäta teda maha. „Armastuskirjade …“ kirjutamine on talle olnud justkui suhtenõustamine, kus käiakse koos partneriga, ja tundub, et sedapuhku on see olnud tulemuslik. Ring on täis saanud: ületanud viha teatri vastu, on Ashilevi leidnud oma kuldvõtme, olla näitlejana instrument ja mängida ennast kui pilli nii, et end ei lammuta. Eesriie on langenud, aga mäng jätkub ning kummitama jääb raamatus mitmeid kordi mainitud ansambli Deerhunteri loo refrään: „Back to the middle, this is where love has left me. It’s an endless cycle, please don’t take it away from me“ (ehk „Tagasi keskele, sinna, kus armastus mu jättis. Ringlus on lõputu, palun, ära võta seda minult“).

1 Maarja Pärtna, Romaanikunst kui välja sirutatud käsi. Intervjuu Jim Ashileviga. – Sirp 18. XII 2015.

2 Paul de Man, The Rhetoric of Romanticism. Columbia University Press, 1984.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht