Vürtsine luulekana teravas kastmes

Arno Oja

Marko Mägi, Maitsestatud kanad. Koostanud fs. Kujundaja Tõnu Kaalep. Jumalikud Ilmutused, Saarde-Pärnu 2012. 80 lk. Tosin aastat tagasi küsis Eesti Ekspressi ajakirjanik Marko Mägi leheveergudel, kas luuletaja François Serpent on pimeduse poeet. Mõni aeg hiljem ajas luuleline Prantsuse Madu oma kesta maha ja tast sai väikesetäheline fs, kes „kord on resigneerunult irooniline, kord siiralt happeline” (Maarja Kangro), aga igal juhul oma ajastu sümbol. Alasti ja elus. Nüüd arendab Marko Mägi, kes oma loomingus otse alasti ei ole, aga eluvaimu ilmutab kindlasti, fs-iga luuledialoogi muutunud ajas. Kõigi ootuste kiuste ei kiirustanud ta ise oma ajalauludest kogu kokku seadma, vaid laskis seda teha just fs-il kui oma poeetilisel eelkäijal. Teisalt võimendab ta häält Kaur Riismaa mullu ilmunud esikkogu „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”. Kõik kolm on teele saatnud end aeg-ajalt Pärnus ilmutava ajatajulise Luulejumala heakskiit. Tänavuse kirjandusfestivali „Head read” eelreklaam internetis tutvustab Marko Mäge juba kui aforistliku absurdiluule elavat klassikut. Kuid ärge uskuge! Kes hästi otsib, see muidugi leiab Mäe moodsalt proosalisest metaluulest aforisme, ehk absurdigi. Selleks, et klassiku postamendile astuda või sambapühakuna ajakuulutusi jagada, on aga alles debüütkoguga lugeja ette astuv autor liiga elus. Tema värssideski on mõtestatud elu rohkem kui tundlevat luulet. Ja mõtestatud luuletused omakorda olevatki pakutavad maitsestatud kanad, nagu kuulutab raamatu nimitekst (lk 38). 62st luulekanast on koostaja fs algul kompositsioonikindla terviku vorminud ja selle siis seitsmeks enam-vähem võrdseks portsjoniks (pealkirjastatud luuletsükliks) liigendanud. Kas ja kuivõrd koostajat on seejuures abistanud tema Loomingu kriitikatoimetajast lähisugulane Indrek Mesikepp, pole siinkohal oluline. Laskem parem Marko Mäe luulel kõnelda!

Keerulised peata kanad

Maitsestamisele lähevad muidugi ilma peata kanad. Kuid kes meist poleks kuulnud väljendeid „oled üks kanapea” või „jookseb ringi nagu peata kana”? Ning kasutatakse neid ikka meie ligimeste, mitte pelgalt kodulindude kohta. Ent inimene on keeruline olevus, nagu kinnitab ka vaadeldava luulekogu avatsükli pealkiri „Nemad on keerulised”.

Seal luulendab autor peata kanana tuiamisi, mis sisendavad ohutunnet. Mees ja naine on kahekesi koos, aga üks läheb hulluks ja teine muutub robotiks. Armastus kuhtub pisiasjadesse. Ainult robotipoisil (kui ta just fotorobotiga pole sõbrunenud) on vaba valik end inimesena tunda. Dresseeritud ja taltsutatud koduinimesed aga ronivad õnnistatud pohmelliseisundis baaripukkide otsa ja ütlevad uue „proosit”. Nad on väsinud kõndimast mööda hullumeelsuse, ülbuse ja vaoshoituse, viisakuse ja edevuse nööri. Kuid nende arvamustund koidab alles siis, kui teadvus magab – kusagil kesköö ja hommiku vahel.

Selliseid peata kanu luuletaja maitsestabki. Ja maitsete valik ehk kirjutamine kui keeletegu on samuti keeruline, igapidi keerde täis. Noid keerde harutab nimitsükkel raamatu keskel. Kanade maitsestamine on otsekui rock´n´roll’i masinavärgi (millega autor on sina peal) käivitamine, mis paneb otsima punkti kursiivis. Ent üks eelistab Loomingut ja Vikerkaart, teine jälle joomingut ja pillerkaart (lk 40) ning „Kakaintsident kultuurikeskuses” (lk 39) kõnetab kaude Andrus Kiviräha „Kakat ja kevadet”. Keerulistes maitsetes valiku leidmiseks esitab autor oma uitsoovi: „tahaks dešifreerida / omaenese teksti / nagu Sergei Stadnikov / muistset Egiptuse kirja” (lk 36). Nõnda keerab ta kanade maitsestamise keerdudele veel ühe vindi peale.

Mõnikord ta pipardab, mõnikord ta soolab …

Marko Mäe luulemenetlusest lähtuvalt võib niiviisi parafraseerida Ivo Linna kaudu tuntuks saanud levilaulu refrääni, mis muidu räägib komistamisest ja kukkumisest. Siit jätkates nentigem, et Mägi ei peenutse ega ürita ka teemasid sõnadega sisse soolata. Ta lihtsalt seab maitsestatava luulekana kontekstiga silmitsi.

Tema uutmoodi Balti kett (samanimeline tsükkel) sedastab, et Balti veri on rahuveri, aga Eestimaa parklaputkata tasuta parkla tühermaal, kus rotveiler Rolf võib oma lõugadega muulastele tõestada integratsiooni toimet. Lõimumisel Euroopaga (tsükkel „Chanel number viis”) teiseneb meeliülendav mälestus kunagisest Balti ketist sisekujunduselemendiks – keskajaihalust ilmestavateks ahelateks, millega oleks hea hangitud ori seina külge aheldada (lk 24). Sõbralikus üksmeeles jälgivad toimuvat petteks oma rollid vahetanud aktsiaseltsid Tallinna Vesi ja Tallinna Muld.

Kuid autor ei mängi oma raamatu lehekülgedel rollimänge, vaid maitsestab luulekana mitmete piprasortidega. Pipar toimib siin kui meri sinu veskile (lk 33). Sinna juurde kuulub ka tõik, et kui naine ei söanda vastu võtta mehe kingitud lõhnaõli „Chanel number viis”, siis mees lihtsalt joob oma kallihinnalise kingituse ühe lonksuga ära. Kölnis olla asi veel hullem – et kölni vesi ei kõlba hästi juua, tulevat seal pidevalt viina tarbida (lk 28)!

Tsüklis „Pekk ja tai” katsetatakse eri maitseainete segusid ja proovitakse nende kvaliteeti. Maitsestatava luulekana tervikluse nimel. Poeetilise sõnaseade mõttes tähistab see tõsiasja, et kujundivaesest otseütlemisest tüdinuna (?) annab luuletaja vahelduseks ruumi ka kujundeile ja keelemängudele.

Kaste ja pööningukontsert

Et luulekana liiga kuiva ja krõbedana ei tunduks, on autor otsustanud ta kastmega katta. Parajalt teravamaigulisega, mis tekstiloome seisukohalt välistab lugeja võimaluse Mäe luule žurnalistikaga ühte potti panna.

Kaste valmib tsüklis „Lendab ja nokib teri”, mis pealkirja järgi justkui meelestaks maitsestamisele võetud kanade eelaegu.

Seal lendavad ringi siiski tuvid, päkapikud jms linnud ning terad, mida nad nokivad, peavad vististi olema kõnekeelsete tiraadide taha varjunud mõtteterad. Kuna valmiva kastme maitse mahendamiseks vajalikku musta-valgekirjut piima, mis näeks välja nagu päris lehm (lk 63) pole võimalik leida, siis on autor katseist loobunud ja kutsub lugejagi mööda vana heliredelit üles ronima. Pööningukontserdile.

Luulekanad on maitsestatud, kastmegagi immutatud ja raamatu lõputsükli „Kontsert pööningul” rütmides tuksleb nüüdiselu kõigi mökude ja macho’dega tükkis justkui mingis telefilmis. Ja kui meie post-postmodernistlikus kirjandusilmas, kus siirust ja lihtsust miskipärast eesliitega „uus” märgistatakse, on aeg-ajalt kuulda hääli, mis luulestki kujundite asemel elu otsivad, siis siin ta on – elukontsert kogu oma lihtsuses, minetamata seejuures ka luulelist mõõdet. Kellele see aga ei meeldi, siis „igaüks võib kontserdi korraldada / ka oma isiklikul pööningul – / peakupli all” (lk 73). Nendin siinkohal Marko Mäe uusi luuletusi oodates ühes autoriga: „Mu kretiinkaart tagataskus / läks pooleks” (lk 30). Kas mälukaart südame kohal põues aitab edaspidi, eks näis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht