Xiang cai xiao la jiao

OLEV REMSU

Vahur Afanasjev, Kaantega viin. Irboska Teataja, 2004. Kohaühtsus ? austria, ajaühtsus ? tuuritamine, tegevusühtsus ? tuuritamine mööda austriat.

Kui mina veel remsujev olin, siis püüdsin ma olla kange eestlane, tegin kõik, et keegi mind jumalapärast venelaseks ei peaks. afanasjevil seda häda ei ole, tema luule on kõige kaugemal isamaalaulust, koduarmastusest, vastandub totaalselt Lydia Koidulale. Või Anna Haavale. Või Jüri Leesmendile. Tema ei armasta eestlasi, üht eestlannat pisut siiski, kellele kaugusest helistades trummipulk püsti lööb. Niisugune kodumaa-armastus…

Kes või mis on siis selles süüdi? Savisaar? Kallas? Kelam? Kapitalism? Just see viimane pühkis minema meie-tunde, andis jalaga tagumikku nendele, kes tahavad koos olla. Kuradi jobud, mis te, raisad, armastate! Mees ei armasta, mees valetab ja varastab, mees koorib sõpru, eestlasi! afanasjev kaob seesugusest maailmast austriasse, kus ei ole parem. austrias läheb ta tapma jeesus kristust ja kaob ta zen?i. Teisal on afanasjevi pelgupaigaks kriðnaiitlus. Pole just paha, ehkki just mitte kõige originaalsem.

Ikka on tal tegu mentide ja politseiga, olgu siis tema luulemina sooritanud panganäppamise või pirukaröövi. Üks ja teinekord ujuvad pinnale kriminaalsed motiivid. Niisiis, vastaline! Kaelakohtu alla panemisväärt asju on siiski vähem kui seksuaalseid motiive. Trummipulgale juba osutasin. Vahel saab käsi türaks, vahel kepib tüdruk üksinda, vahel tõmbab luulemina tüdruku pärak. Make love, not war!

Aga tapetaval jeesusel on salataskus saksa mark, saksa margi peal on seened.

Lõbus kalambuuritsemine tasandabki muidu päris vihaseid deklareeringuid, lisab karskust ja puhtust, mida õhkub vist alpidest. (Mägedest, mitte kehkudest.)

Sõnal viin on eesti keeles vähemalt kolm sisu, afanasjev mängib tihti neist korraga paaril, harukorral ka kolmel.

Ja need suured tähed, need ainult segavad! Tõeline keel on see, mis meile kõrvu kostab. Kus seal on versaalid? afanasjev kirjutabki meile kuuldekeelt.

Mida tähendab näiteks kogu pealkiri ?kaantega viin?? Öelge seda omaette! Kas afanasjev viib oma kaantega sõnumi kuhugi ja kellelegi, aga kuhu ja kellele? See selgub alles kogu lõpus ? epitaafiks surnud lugejale, kes iialgi ei ava kaantega viin?i (-a?, -davat?) Kift! Ja mida see sõnum siis sisaldab? Mõnikord on selles pits viina, pihk peal, sagedamini linn, kus asub belvedere loss, tükati mõlemad korraga.

Kõige armsamad austerlased on loomulikult hiinlased ja jaapanlased. Niisiis, euroluule. afanasjev ei ole ksenofoob, kuigi meenutab oma kallist kanep?it, tema aiaäärne tänav asub kuskil innsbruckis, tema sõidab tasa üle silla kõlab xi ning jian ruan ji/ lala/la/ xiang cai la jiao/lala/la. Päris mõnus, eks ole? Kuigi ei aima, mida see just tähendama peaks. Aga milleks tähendus? Kui mõnel väljendil on neid mitu, siis miks ei võiks siis seda ohtrust tasakaalustada sisuta lalinaga? Tähenduseta neliktähest wego, mis pidevalt punab kuuldekeele tüütusena luulemina peas ja valib jumalaks seitsmenda käe, on koguni luuletus tehtud, nii sellele tähenduseta tähendus antud. Mina kujutan küll ette, et minust järgmine põlvkond eestlasi ütleb oma emale xiang cai la jiao! Kõnemeloodia olgu tõusev, siis ei ole ropp.

Hiinlaste ja jaapanlaste kõrval on head inimesed veel indiaanlased. Kas üsna tavaline kliðee, eskapismiteesklus? Umbes niimoodi, kärbseseened ja hallutsinatsioonid, eriti kanep – kui armas oli see/, kus kasteheinas põlvini/, me lapsed jooksime!

Mõnest asjast ei saa aru. Mitmes kohas on juttu kraavitürklastest. Kas lonkab minu erudeeritus? Kas tegemist on austria õnnetu ajalooga? Või on ilusat topeltsõna pruugitud niisama, pulli pärast. Muidugi, ega luuletaja ole mõni lehm, et ta midagi pulli pärast teeb! Aga mine teda tea…

Ei puudu ka vahetud reisielamused, ometi on need sügavad kui ah kui vinge! Eurokraadid oma alati/ remondis olevates juugendhoonetes ja viini airporti peltas leitakse grafiti slava kpss. Oh-oo! Kas saab olla paremat näidet väitele, et tähenduse loob kontekst? Mina olen seesugust lausungit näinud Kremli fassaadil ja Kremli peltas, ühes neist oli püütud seda maha kustuda, teises kohas polnud seda esialgu tehtud. Nüüd pole enam seal fassaadilgi, aga viini airporti peltas küll. Elu on üks igavene rändamine.

Reis on põgenemine, reis on vastutustundetus, reis on hipitsemine. Hipi on alati on the road. kanepi- ja irboska-mees afanasjev samuti. Sisu vastab vormile ? hipiluulet ei tohigi treida kaunites sonettides, seda tuleb teha kindlas ja rütmikas vabavärsis. Ja afanasjev on asjale pihta saanud, ta on tõesti kujundiosav.

Kirjastamispaigana on märgitud irboskat. Ma ei tea, kas me mõistame afanasjeviga teineteist üksüheselt, aga ma arvan, et see ei ole niisama naljaviskamine. Minu mõttes ei märgi see sõna lost continent?i mitte odava poliitilise sõnakõlksutamise tasemel, vaid olemuslikult. Mulle tundub, et ka afanasjevi irboska on umbes sama, mis oli Andrei Tarkovskile tsoon, kus teatavasti toimub road-movie ?Stalker? tegevus. Tsoon on katastroofijärgne aeg, tsoon on tähis kustunud tsivilisatsioonist, millel on enne tulevikule: kui me oleme nii lollid nagu me oleme, siis on varsti tsoon.

Mida öelda lõpetuseks? Äärmiselt terviklik ja selge kogu, siin ei ole midagi liigset.